Suured tervitused ja vabandused kõigile andunud blogi lugejatele tegemiste kirjelduste viivituse eest :)
Selle kuu jooksul, kus ühtegi sissekannet ei toimunud, juhtus päris palju sündmusi, millest olulisemad minu vanemate Sydneysse saabumine, minu 30. juubel ja ema-isa 40. pulmaaastapäev!Täna on Austraalias vaba päev, nii et ma hakkan tasahaaval pilte üles laadima ja muljeid ning emotsioone juurde kirjutama. Mihkel on täna aga tubli mesilasena jälle tööpostil, töökale eestlasele pole ju mõtet öelda, et jää koju ja puhka ! :)Niisiis, alustan algusest. Minu kõige suurem sünnipäevakingitus olid loomulikult minu vanemad, siin, meiega koos! :)Otsustasin vältida seekord vaaritamist/keetmist/küpsetamist ja praadimist ning nautida seda päeva 8kesi Brasiilia restoranis Braza.Kohale tulid kõige kallimad:
Mihkel, Carmen ja Ben
Armas Kaarina :)
Ja Warren (hehe, nagu näha, siis kõik hambad on kenasti olemas, ühtegi puudu ei ole :))
Emotsioonid on siirad, see on ka kõige tähtsam :)
Söögikoht oli tore, kelnerid tõid muudkui liha ja erinevaid mereande juurde. Käisid laua juures kogu aeg midagi uut pakkumas ja kui vahepeal juba kõht täitsa punnis oli ja sisse ei tahtnud naljalt enam midagi mahtuda, siis kelnerid tegid sellise haleda näo pähe, et "ega sa mind ometi solvata ei taha? Pliiiiiiiiz, maitse veel :)!!!"
No, ok, kui sa nii väga peale käid, siis ma võtan tükikese veel :)
Emotsioone sai aga õhtu jooksul palju tunda. Me sõime ja jõime mitme päeva jagu. Kui kõht oli juba nii punnis, et enam sinna midagi ei mahtunud, siis mõtlesin juba vaikselt arve maksmisele ja peo jätkamisele kodus (valmistasime emaga külalistele õhtuks tordi ja plaanisime kõrvale pakkuda traditsioonilist Vana Tallinna liköör).
Ja siis...
Äkki ilmusid nurga tagant kelnerid, sünnipäevatort käes, põlevad küünlad nr 30ga peal ning hakkasid mulle sünnipäevalaulu laulma. Nendega ühinesid muidugi meie laudkond ja kõik restoranis viibijad. Oh... oli see vaid hetk... see nagu polnudki päris, see oli nagu ilusas väljamõeldud roosamanna muinasjutus. Olin kõige õnnelikum tüdruk ilma peal! :)
Ja siis pidin soovima soovi, mida ma muidugi ka püüdsin teha, aga siis hakkasid pisarad voolama, pole midagi teha, see emotsionaalsus on selline nagu ta on ja sellistel liigutavatel hetkedel on raske stop öelda. Pea kuulab, aga süda ignoreerib ja käitub sedasi, nagu parajasti heaks arvab :)
Soov soovitud,
küünlad puhutud,
mingi traditsiooniline kohalik naps alla kulistatud...
ja PIDU JÄTKUB :)
Pidu jätkus meil kodus, kus vaatasime pilte meie elust nende kuude jooksul
Ja olengi 30 aastane, suur tänu ka kõigile teile heade soovide eest, kes küll minuga füüsiliselt sel päeval koos ei olnud, keda ma aga iga päev endaga südames ja mõtetes kaasas kannan :)
See oli ilus ja meeldejääv päev!
