Teisi uudiseid ka!

Meilon sõbrad tagasi, toetan neid vahest (kui teised ei näe) müsliga :)

Elu kui (seiklus)filmis!

Kas ma seda olen rääkinud, et meil on nüüd majakaaslane?

Nick on ta nimi. Kas ma seda rääkisin , et Christian (majaperenaise Dee kaaslane) välja kolis?

Kes ei tea, siis nad läksid lahku!

Mis iseenesest pole ju üldsegi oluline. Seda juhtub kogu aeg, inimesed leiavad endale iga päev kaaslasi, abielluvad, saavad lapsi ja samaaegselt ka lahutavad ja elavaid muid rasked perioode elus läbi.

Dee läks  pärast seda lahkuminekut aga kergelt peast segaseks ja kuna see kokku-lahku jooksmine on mõnda aega toimunud, siis me kõik distantseerisime end sellest! Pole meie elu, pole meie asi!

Ühesõnaga, sõime eile õhtul Mihkli, Joe ja Nickiga õhusööki üleval köögis, naersime ja üleüldse tundsime end hästi!

Kui järski sööstis kui reaktiivlennuk majja Christian ja paaniliselt Dee`d otsis.

Poisid teadsid vaid öelda, et ta oli majast välja läinud, et telefoniga rääkida.

Niipalju sain ma Christiani segasest ja paanilisest jutust aru, et kahtlustab, et Dee võib enesetapu sooritada...

Väljas oli väga pime, jube tuuline ja üle nädala aega järjest on Sydneys vahetipdamata kallanud vihma.

Kohale sõitsid ka politsei ja kiirabi, kes siis ümbrust läbi hakkasid kammima.

Mihkel ning Joe haarasid taskulambid, ma jõudsin endale kummikud jalga saada ning tormasime välja otsima.

Ilmastikuolud otsimiseks polnud kergelt öelda mitte meeldivad.

Kammisime läbi kogu ranniku ja siis rand lõppes kaljuga kuhu ka päikeselise ilmaga naljalt turnima ei kpu...

No ja Mihkel pidi muidugi selle märja kalju peale ronima ja teisele poole saama, et veenduda, et teda seal pole või on... Ma jäin kaldale ja Mihkel kadus mul silmist ja tükk aega polnud ei kippu ega kõppu.

Siis tuli mere  poolt suur laine, mis lõi vastu kaljut ja mul silme eest läks kõik mustaks.

Mingi aja pärast tormas mu juurde Joe ja küsis, kus Mihkel on, näitasin talle vaikides kalju poole. Joe võttis kätega peast kinni, vist ütles mõne  ropu sõna ja läks talle järele.

Ma jäin sinna tormise mere rannaliivale kükitama ja sõna otseses mõttes palvetama.

Lõpuks paistsid mõlemad pead ja ma hingasin kergendatult...

Dee`d seal loomulikult polnud, kui hull peab ikka peast olema, et nii ohtlikusse kohta sellise tormiga ronida!

Jätkasime otsinguid.

Lõpuks leiti Dee ülevalt metsast ja viidi Manly haiglasse.

Oli vast õhtupoolik!

Igav juba igatahes ei hakka :)