Oleme juba pikemat aega püüdnud omale uut kodu leida. Põhjuseid selleks on palju. Esiteks, tüütu, ahne, kuri ja halva energiaga vanamoor, kellega oleme sunnitud ühe katuse all elama. Teiseks pikk vahemaa, mis tuleb punktist A punktini B jõudmiseks iga päev läbida. Selle väärtusliku ajaga aga jõuaks nii palju muud kasulikku teha. Kannatuse limiit on nüüd käes.
Pole see koha leidmine kerge ja kui vahest on õnne koha leidmisel (seda on juhtunud umbes-täpselt vaid 2 korda), siis pole lihtne seda omale saada. Esimesele majale, mis meile meeldis, oli vähemalt 15 tahtjat ja pigem eelistatakse austraallasi kui mingeid immigrante ja veel pealegi riigist, mida keegi ei tunne.
Laupäeval leidsime siis selle ÕIGE! Kõik sobis: asukoht, hind, suurus, ühesõnaga see oli see õige, selle tunneb ära. Tundsin selle ära esimesest hetkest.
Applicatsiooni täitsime terve päeva (jälle).
See on paberimajanduse poole pealt täielik politseiriik. Peale meie passi, juhiloa ja muude dokumentide nõuti veel erinevate soovitajate kirju. Tõendeid tööandjalt, kolleegidelt, sõpradelt. Infot palju maksame praegu üüri, kus elasime enne, milline on sissetulek praegu, enne, mida omad, mida lõunaks sööd...
Jubedus kuubis!
Pidime sisse scannima isegi auto registreerimise esilehe (milleks seda veel?)
Ühesõnaga teadlikud on nad Mihkli Eesti koduaadressist ja minu kodu elektriarvetest on neil ka üpriski hea ülevaade.
Samuti teavad nad veel seda ja teist, eh, mul pole energiat enam isegi vihastada.
Ühesõnaga järgmine magamata öö ja täna hommikul järgmine EI.
Mu sober Siim ütles hästi, et tuleb osata kaotada ja selle võimalusega ka alati arvestada.
Jah, on õigus, aga kui väga ei taha see kaotaja olla, eriti kui nii kaua on seda võitu oodatud ja kui kannatlikuks inimeseks ma end vahel ei pea, siis enam ei jaksa oodata!
Aga mis seal ikka, pea püsti ja edasi!
Mihkel helistas mulle täna töölt ja ütles, et tal on kopp täiesti ees, aga jätkab koju jõudes jälle otsingutega. Tal on ikka visadust ja tublidust ja võitlusvaimu rohkem kui minul. Mina täna ei vaadanud. Saatsin mõttes kellegi ja kuhugi ja kaugele ning tegelesin muude toimetustega :)
Tahate räägin oma laupäevasest peost?
Kaarinale juba rääkisin, sest Kaarina mõistab mind ka kõige paremini, ta on selle firma heaks samuti töötanud ja me oleme kord temaga seda sama "maitsetud ja pahaks läinud" suppi juba söönud, siis oli see mingi Hawaii pidu :)
Seekord telliti disco/challenge games/pamper pidu.
Selleks oli ette nähtud 2 entertainerit, lisaks suur disco varustus (mikrofonid, tuled, helisüsteem, suits, toss ja muud vidinad, mis teeb dicost disco!
Challenge mängudeks siis erinevad pallid, hularõngad ja muud abivahendid, mille abil maha pidada üks meeskondadevaheline võistlusmäng.
Ning kõige lõpus siis pamper, ehk ilusalongi üritus. Varustusse peaksid siis kuuluma igasugused kreemid, vahud, topsikud, mopsikud, meik, juuksehooldusvahendid, maskid ja muud vidinad, mis aitavad ühel õhtul teismelise hakatisel end tõelise printsessina tunda :))
Mul oli sel päeval juba kaks pidu (nr 377 ja 378). See oli kolmas pidu ja pidi kestma väga mitu head õhtutundi. Peo-eelsel päeval sain teada, et teine entertainer, kes mulle paariliseks määrati, on alles uus ning see pidi olema tema neljas pidu.
No pole hullu, kõik alustavad algusest, lihtsalt see tähendas, et mulle langes päris mitu korda rohkem vastutust õlgadele.
Olin kogu õhtu ärevas seisundis ja tundsin mingit imelikku tunnet. Samas olin lootusrikas, et küll kõik hästi läheb :)
Kui olin oma 378. peo lõpetanud, sõitva auto kõrvalistmel oma sinise puhvis tuhkatriinu kleidi seljast võtnud ja selle disco riietuse vastu vahetanud, lükkasin sisse telefoni. Peo alguseni oli jäänud vaid pool tundi. Peole sõiduks kulus GPSi andmetel samuti pool tundi. Ja siis tuli sõnum teatega, et üks firma töötaja pole varustust kohale toimetanud... mitte kui midagi.
See tähendab, et disco peo pidime läbi viima ilma muusikata, mänguõhtu ilma igasuguse atribuutikata ning ilusalongi teenuseid osutama ilma ühegi kreemi ja potsikuta.
Vaid 2 inimest ja kõik!
Tundsin, kuidas suur hall pilv mind endasse tahtis õgida, vererõhk tõusis ning siis tundsin ka kui tühi on kõht, sel hetkel otsustas ta streikides ka kolisema hakata.
Tundub tore olukord, eks?
Ma helistasin kohe Stephile ja ütlesin, et sõitku ta kuskilt poest läbi ning ostku kreem, mask, juukselõksud, jalavannivahu, värsket kurki ning küünelakke!
Ise samal ajal sõitsin õigeks ajaks peole, et rääkida emaga. ....
Palusin emal õue tulla ja ütlesin rahulikult, et nüüd on olukord selline, meil pole mitte midagi, mida lubati, aga kui teine entertainer jõuab, siis teeme endast kõikvõimaliku, et pidu oleks tore!
Ema oli loomulikult pettunud, aga ei kaotanud pead, ei läinud närvi ja mõtles kainelt.
Ma ütlesin, et mul on autos olemas kõlar, seega muusikat saab lasta (vähemalt ei pea disco peo ajal vaikuses istuma, asi seegi). Mul on olemas ka õhupallid, mida saab kasutada nt limbo pulgana.
Steph saabus üle poole tunni hiljem, näos hirmunud pilk, justkui mõnel loomal enne tapamajja saatmist.
Tutvustasin end ja ütlesin, et olukord on s---, aga küll me hakkama saame!
Hula rõngad valmistasime ise õhupallidest. Nendest keerasime valmis ka nö pallid. Ühesõnaga, tegime, mis suutsime.
Ilusalongi ajal tegime palju näo- ja jalamasaazi (hea ja odav ning vahenditeks vaid käed :)) ning peale määrisime kreemi, mida Steph jõudis kuskilt kaasa haarata. Juurde ajasin mingit jama, mis pähe tuli, et tänu sellele tervendavale spetsiaalsele masaazile püsivad nad kaua noored ja ilusad ning vanaduse ilmingud ei tule neid pikka aega kummitama :)
Steph oli väga tubli, tegutses kiiresti ja kui saab natuke kindlust juurde, siis saab temast kindlasti väga hea entertainer. Meie koostöö selles äärmiselt nõmedas olukorras sujust hästi ja me moodustasime tugeva tiimi ning loodetavasti jätsime lastele mulje, et nii oligi kõik mõeldud.
Tegime kokku üks tund kauem tööd, ei kiirustanud peolt minema, et kuidagigi kompenseerida kogu seda puudujääki, millest sünnipäevalaps tegelikult ilma jäi.
Pereema oli aga meile aga väga tänulik ning kiitis meid rohkem kui vaja! ta ütles, et firmale kirjutab kurja kirja, aga meie oleme kindlasti 11 punkti 10 punktisüsteemist välja teeninud.
Tänutäheks kinkis ta meile mõlemile selle:
Mis iganes jook see ka pole, siis odav see kindlasti ei tundu.
Mul on juba päris suure baarikapi jagu erinevat alkoholi üritustelt tänutäheks saadud. Kuna me Mihkliga mõlemad seda vääriliselt hinnata ei suuda, siis jäävad need ootama külalisi, nii et kes ees, sellel suurem valik ja meie kapiuksed on teile valla :)
