Avastasin just, et eelmine postitus sai ülesse eelmisel kuul, pole just kõige nobedam kirjutaja, aga samas, on nii nagu on!
Kõige olulisem sündmus oli Mihkli sünnipäev, mida tähistasime ikka väga põhjalikult ja pikalt :)
Sünnipäevalaps sünnipäevahommikul oma kingitusi avamas.
Oi ta sai ikka palju nodi, aga ta on tubli ka olnud ja kõik ausalt välja teeninud :)
Tegime sünnipäeva puhul igasuguseid põnevaid asju, mida enne teinud ei olnud, seega sünnipäevalaps sai end erilisena tunda ja see on kõige tähtsam!
Täna on 25. juuni. 7. juulil maanduvad sydneysse onu Ain ja tädi Karin, teeme usinasti ettevalmistusi ja oleme väga põnevil :)
Alati kui meile külalised saabuvad, tähendab see meile puhkuse algust ja selle võtame me suurima heameelega vastu :)
Muidu on meil kõik endine ja suuri, väga põrutavaid uudiseid ei ole.
Ma naudin endiselt pidude läbiviimist. Ülemus ükspäev küsis, et kas juba väsinud ei ole nendest? Loomulikult on paremaid ja halvemaid päevi, nonda ka pidudega, aga üldiselt on see ikka superfantastika :) Sealt saab nii palju head ja positiivset ja siirast energiat, et vajan seda juba kui sõltlane. Neljapäevaks on juba tunne, et võiks juba nagu peole minna. Reedel teen ettevalmistusi ja laupäeval hakkab trall uuesti pihta. Pühapäeva õhtuks on isu läinud ja nädal aega sab jälle kosuda! Sel laupäeval läheb queen Elsa 454 peole! Tahaks selle numbri 500 ikka kätte saada :)
Mõned perekonnad võtavad mind juba kui pereliiget. Pärast Livvy pidu üle-eelmisel nädalal ütles ema, et pärast tööpäeva võiksime Mihkliga neile külla tulla, veini jooma :) Mõne pere juures olen käinud juba 4ndat korda. Ükskord postitasin foto belly paintingust, mille ühele rasedale neiule tegin. See oli väga eriline joonistamine. Sest kui ma kõhule joonistasin, siis kõhuelanik poksis teiselt poolt vastu, väga armas :) Nüüd sai Jack 1. aastaseks ja mind kutsuti peole entertaineriks. Kahjuks oli mul juba peobuuking olemas, seega ma osaleda ei saa, aga see mote tekitas nii hea tunde, sest mõnde lastega tutvun juba looteeas ja siis juba ta istub minu ees, et näomaalingut saada. Nii juhtus hiljuti Almaga. Tavaliselt tegin tema õele, Charliele näomaalingut ja paitasin aeg-ajalt ka Natalie kõhtu. 2 nädalat tagasi joonistasin juba Charlie õele Almale lilli põsele, 1. sünnipäeva puhul :) Tore on näha neid kasvamas ja nii paljud tunnevad mind ära, õues, poes... "Look Mommy, our queen Elsa is there.. :)".
Naljakas lugu juhtus ka paar nädalat tagasi Mona Vale baaris. Läksime Carmeni ja ta sõpradega õhtust sööma sinna ja siis tuli mul meelde, et olin oma mantli unstanud sissepääsu juurde. Läksin sellele järele, aga seal seisis suur kamp inimesi, paar naist ja umbes 10 meest. Ma vabandasin viisakalt ja soovisin mööda minna, kui üks mees järsku mind tervitas, rõõmsalt põsele musi tegi ja kõva häälega üle baari hüüdis, hey, this is our queen Elsa :)!!! Hakkas mind oma sõpradele tutvustama ja rääkima, et kui toreda peo me ikka ükskord maha pidasima ja kui... heh. See oli tõesti üks tore ja meeldejääv pidu ja minule eriti sellepärast, et tegelt keerasin paraja käki hajameelsusest kokku ja võimlesin ikka sajaga peol, et seda heastada. Ma sellel äparduselt pikemalt nüüd ei peatukski, mis sellest ikka enam rääkida, kõige tähtsam, et sünnipäevalaps oli pärast pidu öelnud, et ta on nii õnnelik, et ma tulin ja deklareeris seda kui paremat pidu üldse!
Eelmisel nädalal tegin aga pidu Isobelile. Ta oli hästi tagasihoidlik 3aastane tüdruk, kes alguses lausa kartis mind ja kais minult ringiga mööda. Näomaalingust polnud juttugi. Lõbustasin siis tema sõpru ja andsin talle aega. Vaikselt igal võimalusel püüdsin talle aga ligi hiilida ja sõprust teha. Mingil hetkel sain ta oma poolele ja siis ta juba oligi mul süles, jess, MISSION SUCCESSFULLY ACCOMPLISHED! Kui ma siis end minekule sättisin, siis tuli Isobel minule koos oma ema ja isaga head aega ütlema. Ma siis küsisin, et kas ta jäi oma peoga rahule ja ta kuidagi teatas, et ta armastab mind ja on õnnelik! Kui ema seda kuulis, siis hakkas ema nutma...
See oli väga emotsionaalne hetk. Kui sellest Mihklile rääkisin, siis Mihkel ütles, et vähemalt teenisin ma vanemate silmis oma teenistuse välja :) Ühest emotsionaalsest juhtumist tahtsin veel rääkida, mis mul hinge jäi. See on kahjuks aga väga-väga kurb....
Üks mees entertainer Jonathan postitas hiljuti ühe teate. Nimelt oli ta hiljaaegu käinud kui Spiderman ühe poisi sünnipäeval, poiss oli välimuse järgi u 6aastane. Spiderman oli poisi vaieldamatu superhero! Pidu läks superhästi ja kõik oli väga tore... kuni siis sai Jonathan poisi emalt kirja, et poiss suri hiljuti... Kuna Jonathan oli Supermanina tema elus väga erilisel kohal, siis palus ema Jonathani Supermani kostüümis poisi matustele tulla ja ta viimsele teekonnale saata.. Poiss maeti ka supermani kostüümis...
Oh jumal, ma pole sellise olukorra peale kunagi mõelnud... Kuidas käituda? Minemata ei saa jätta, minna on ka väga raske.. JUBE! See mõte tegi mind väga kurvaks.. Nägin siis hiljem selle ema postitust Facebookis, kus ta tänas Supermani ja matusepäeval oli juhtunud midagi väga erilist. Just siis kui Superman kirstukaane kinni pani, tuli välja väga ere päike, mis valgustas seda kirstu.. Vot selline lugu!
