VÕIM!

Võim on üks huvitav sõna ja veel huvitavam on jälgida, mida see inimestega teeb.
Suures koguses võimu tekitab tihti kurja ja ebamugavaid olukordi nendele, kellel seda antud vallas napib.

Ma pole väga tihti tõeliselt kuri, praegu olen aga südamest pahane ja kuri!!!
Nimelt käib jutt meie viisast ja inimesest, kelle võimuses see on meile anda. Ja ma oleksin täpsem, see pole mingi kingitus ega heategu, vaid ammu lubatud ja mitmekordselt juba välja teenitud tasu.

Kui Mihkel sinna firmasse tööle läks, siis öeldi talle, et hea töö korral nad seda meile võimaldavad (kusjuures mitte niisama, peame selle eest veel ka 3500$ maksma..).
Ei läinud väga palju aega mööda kui Mihkel end tõestas, tegi kvaliteetset ja head tööd ning juba paari kuu möödudes õnnitleti meid, et sponsorviisa on meile garanteeritud. Lihtsalt vormistamise asi.

Ei ole seda enne väga välja hõiganud, sest enne kui paberil tõestust pole, ei saa kunagi milleski kindel olla.
Praeguseks on Mihkel juba nimetatud firma parimaks installeriks ja kui kuskil mingi jama, siis ülemused saadavad tulekahju kstutama Mihkli ja klienti rahustanud sõnadega, et probleemi tuleb lahendama meie firma parim installer!

Ilusad sõnad küll, aga paluks nüüd tõestust ka?

Viisaga on muudkui venitatud ja öeldud, et ah, aega on. Oleme seda ikka kogu aeg meelde tuletanud ja oodanud mingit reaktsiooni (väga pinda pole käinud, me ikka viisakad inimesed :-).

Mihkel on viimased nädalad kodust eemal elanud, linnas nimega Woolongong ja töötanud 7 päeva nädalas, sest firma maine vajas jälle päästmist, muidu oleks trahvid peale tulnud.

Asi hakkas kahtlaseks minema kui meie viisa aegumiseni oli jäänud 19 päeva, siis hakkasin rohkem peale käima ja mis siis tegelikult selgus....

Firma boss (Carmeni ema), on Carmeniga lõplikult tülli läinud.
Seda on ennegi juhtunud, aga siis on mingi aja pärast ikka ühine suhtluskeel leitud ja omavahel läbi saadud.
Seekord astus tüdruk emale  vastu ja läks töölt ära. Põhjus lihtne, ema liigne võimukus. Ehk siis rumal võimukus, kus kasutusele on võetud kõik väga inetud abinõud.
Ema tahab, et Carmen teeks seda, mida ema ütleb (sest emad teavad ju alati paremini, kuidas lapsel elada, kuidas käituda, mida teha... jne, eks???)

Nõuandel ja käsklusel on siinkohal suur vahe!
Kuna Carmen ema väljapressimistele ei allunud, siis ema valmistas ette palju valusama rünnaku, hakates kõikidel Carmeni tiimi töötajatel elu põrguks pöörama. Mihkli palkas tööle küll ema, aga me oleme ikkagi ju Carmeni sõbrad ehk siis = tema vaenlased.

Ema otsustas ka meie kaudu Carmeni sõnakuulmatust karistada. Ehk siis meile mitte viisat andes, seega meid koju saates ja see = Carmeni õnnetuks muutmist.

Ja siinkohal loeb ainult isiklikul tasemel kättemaks, vahendeid valimata ja täiesti mõtlemata, et kaotab seeläbi töötaja, kes tal nädalavahetuseti firma mainet päästab, töötab ka siis üksi edasi kui kõik teised töötajad on vabal ajal tööle tuleku kutse kuu peale saatnud.

Ja täna siis jäänud täpselt nädal aega meie maalt välja saatmiseni!
Tore!

Ok, meie oleme talle kokkuvõttes võõrad, aga kuidas ta oma tütrega lahinguid peab?
Nimetades teda teiste kuuldes vaimsete probleemidega inimeseks ( selle pärast, et ema käsku peab juba vastuvaidlemata täitma, eks? Teisitimõtlejatel muudetakse elu kibedaks ja valusaks, olgu siis tegu võõraga või oma tütrega.

Carmen rääkis, et ema kipuks ka tema maja kallale, püüaks ta selt välja tõsta, et elu tal võimalikult ebamugavaks muuta. käisid jutud juba kohtust...

Jubeeeeeee, minu jaoks see nii mõistusevastane!
Kuidas nii saab?
Mida kõike see suur raha ja võim ka ei põhjusta...

Inimesed on kui nupukesed malelaual..
Mul hakkab sellest mõttest paha!

Ühesõnaga eks paistab, mis nädalaga juhtub. Täna Mihkel helistas ülemusele ja ütles, et kui õhtuks asjad liikuma ei hakka, siis me sõidame koju.
Võimukas boss lootis, et venitades viimse minutini hakkab Mihkel teda paluma nagu teised seda teinud on.
Otsigu lolli teisest kohast ;)

Ta ei tunne Mihklit!  Tal on piisavalt eneseuhkust, et provokatsioonidele mitte alluda ja vajadusel sirge seljaga viisakalt head aega soovida. Ja õigesti teeb. me pole talle mingid järjekordsed mängukannid, kellega talle mängida meeldiks ja meie kannatust proovile pannes vaadata kui palju ta sellega Carmenile haiget teha saab.

Pärast Mihkli kõnet suurele pealikule hakkasid asjad juskui nagu liikuma. Laekusid mingid telefoninõned, et nüüd on kiire, nüüd on järsku kohe vaja passikoopiaid ja muid pabereid. Kohe ja kähku, muidu immigratsiooniaemetile ei jõua kõiki dokumente edastada. Võibolla enam ei jõuagi.

Ma siis jooksin passidega Officeworksi. Palusin mõlemate passide skänni saata antud meilile.
Vastuseks öeldi, et nendel selline võimalus puudub. Saavad vaid mälupulgale panna. Mälupulka mul loomulikult kaasas polnud. No nad olid niivõrd vastutulelikud, et siis olid valmis oma mälupulka ja ka arvutit laenama.

Arvutil oli nett nii kiire, et kui ma oleksin kahte kivi omavahel kokku hõõruma hakanud, siis oleks tulesädeme kiiremini kätte saanud kui seal arvutis mul hotmail avanenud.
Ja lõpus ei avanenudki. Üks töötaja siis tegi selle protsessi läbi oma isikliku arvuti, oma meili kaudu.
KIVIAEG!!!!!

Ja siis juba laulavad ja kilisevad kolisevad jubeda häälega need jõuluvanad poelettide ääres... praegu ajab vist kõik närvi :)

Aga me ei lähe närvi, mida rohkem see pealik pingutab, seda rahulikumad me omeme, seda rahuldust talle juba ei paku ja kui ta  "võidabki", siis lahkume me lahingust väärikatena ja kaotajaks jääb kokkuvõttes tema, igas mõttes.

Peo lõpp

hetkel kell 2:30, sõidan peolt tagasi.
Vot see oli alles üritus ja kuidas need inimesed seal tantsisid, imeline!!!
Seda oligi mulle vist vaja, Eestis olles läkski salsaüritustel nina ehk liiga püsti:)
Mulle tundus, et mõnel (eriti afroameeriklastel) polnud nagu selgroogu üldse ollagi, milline painduvus ja rütm...huh, mul on kohe kindlasti motivatsiooni tagasi minna.

Tutvusin paljude põnevate inimestega ja superlahe oli. Mingi aja pärast sain selle suurema rooste ka kontidest välja ja tundsin end nii elusana. Ma naudin muidugi ka oma nädalavahetuste discopidusid 6aaatastega, aga tänast ei osanud ma muidugi ettegi kujutada. Nii et salsasõbrad, see on kindlasti koht kus end mõnusalt tunda. Ma uurin välja millal see tantsukool ka kursuseid korraldab  ja tahaks end sinna kindlasti kirja panna. Loodan, et meie viisat ikka pikendatakse... ma pole veel valmis 12 päeva pärast koju tulema.

Veel on mida õppida, avastada ja kogeda.
Ma tunnen et olen  nii palju avatumaks muutunid, kõnetan juba esimesena inimesi bussipeatustes, järjekordades. Kiidan esimesena naiste ilusaid ja naiselikke kleite või lihtsalt soovin head päeva kui erilist jututuju pole. Siin on nii normaalne jutustada igaühega kes vähegi huvitav tundub ja endal parasjagu jututuju on. Juba teel koju olen päris mitme inimese elulooga tutvunud ja see on põnev!

Täna astusin ise samamoodi ämbrisse nagu seda mulle korduvalt tehtud on. Jälle see kuulus hea lause `Hi, how are you?` Kõik tavaliselt eeldavad et seda küsitakse ja siis juba vastatakse, et `Good või not too bad`. Täna üks salsa treener küsis pärast pidu midagi minult ja ma juba enne kui jõudsin ta küsimuse lõpuni kuulata vastasin good, good. Hoolikamalt järele mõeldes küsis ta hoopis midagi muud kui et kuidas mul läheb. Täielik ämber ikka!

Jõudsin ära oodata mingi öise bussi nr 151. Küsisn bussijuhi käest, kas ka Warriewoodist läbi sõidab? Vastas, et jah, sõidab küll. Sõita oli päris pikalt, kuna läks ka läbi Manly. Sõitsin mingi poolteist tundi ja siis kui ma parajasti blogi kirjutasin hüüdis üle bussi, `Hei love, Warriewood is getting closer`.
Tal oli meeles ja ei lasknud  mul mööda sõita ja jala tagasi vantsida- toredad inimesed!

Kell hakkab juba 4 hommikul saama, head ööd  mulle ja head õhtut teile :)

Salsa ja bachata

Minul selleks nädalaks lapsehoid tehtud, paljude närvirakkudega on hüvasti jäetud ja nüüd siis neid taastama :)
Otsustasin oma julguse kokku võtta ja täna linna salsa klubisse bachata peole minna ;)
Reklaamiti ägedaid DJsid, aga enne ju ei tea kui ise järele ei proovi.
Olen pikalt eestlaste seas salsasõpru otsinud ja seda tulutult. Täna võtan oma julguse kokku ja proovin ära. Alati on ju võimalik jalga lasta, lihtsalt palju kergem oleks minna kellegagi koos, aga kui kedagi pole võtta, ega siis elu elamata jää :)
Mihkel on juba teist nädalat ära teises linnas. Seal mingid tähtsad ja pingelised ajad ja tähtajad ja ilma tööka eestlaseta ju kuidagi hakkama ei saa ;)
Eelmine nädal töötas 7 päeva, see nädal võib samamoodi minna.
Päästab seda firmat ikka väga välja ja mis vastutasuks? Alustaks äkki viisast?
Tänase seisuga (kolmapäev, 23. oktoober) on viisa aegumiseni jäänud 12 päeva ja siis peame maalt kaduma kui tina tuhka kui enne selleks keegi midagi ette ei võeta.
Venitavad ikka viimseni... nii ebaaus ja inetu käitumine..
Aga on nagu on!
Olen praegu ikka päris põnevil, oh Inksu ja Katrin, mu lemmik salsasõbrad, kui oleksite vaid siin, küll oleks äge ;)!!!

Kuna jõuan linna täna veidi varem, lähen Islale külla. Ta elab Glebis, mul pidu Broadwayl.
See on sealt u 25 min jala käimise kaugusel. Isla sai endale väga ägeda töö produtsendina, mis röövib temalt enamuse ajast ja laste pidudega ja näomaalingutega ta enam nii palju ei tegele. Mingi osa delegeerib mulle ja võttis ka uue tüdruku tööle. Ajab kahte asja korraga. Ta ikka supertubli ja edukas ja väga edasipürgiv sihikindel neiu.
Aastaid tagasi avastati tal vähk, tegi läbi palju keemiateraapiaid ja muid protseduure ning usu ja sihikindlusega sai sellest jagu!
Kas ma rääkisin, et käisin Eesti Majas? Vist ei kirjutanud, mõtetes aga olen seda juba jaganud :)

Ükspäev kirjutas eesti tüdruk Kylli eestlased Sydneys lehele, et ta on äsja saabunud ja kui kellelgi aega, võiks talle linnaekskursiooni teha.
Mul oli eelmine neljapäev vaba ja siis pakkusingi end vabatahtlikuna välja. Kohtusime Hyde pargis ja käisime ning avastasime pikalt ja laialt. Ta töötab lapsehoidjana Münchenis, hoiab kahte tüdrukut. Kuna pere aga otsustas puhkusele Austraaliasse tulla kolmeks nädalaks, siis võeti ta ka kaasa :)
Arutlusteemasid oli meil palju nagu ka ühiseid tuttavaidki Eestis.

Pärast saime linnas kokku ka Katriniga ja siis läksime kõik koos Eesti Majja. Jõudsime kohale veidi varem, seega abistasime korraldajaid köögis. Ma tegin heeringa võileibu, Katrin lõikus kartulit ja Kylli kattis laudu.
Siis hakkasid ka teised kaasmaalased jõudma. Sõime siis ühepajatoitu ja jõime Kiss pirni siidrit.
Sattusin rääkima juttu ühe härraga. Välimise rägi nii 60-65 maksimum.
Igati krapsakas, viisakalt ülikonnas, nosis vaikselt musta leiba ja ootas oma ühepajatoitu. Oli vägagi põnev vestluskaaslane. Jutu keskel ikka rõhutas, et "ma ju nii vana!"
Ma siis ütlesin, et kui vana ta ikka olla saab, ise nii rõõmus ja kobe ja positiivne!
Tuli välja, et vanust härral juba 82. Käsi südamele pannes näen ma esimest korda passi järgi sellises eas inimest kes näeb välja lihtsalt nii super ja naeratav. Ning oma rõõmsameelsuse ja aktiivsusega teeks silmad ette nii mõnelegi passi andmete järgi noorele elujõulisele eluga rahulolematule ja pidevalt virisevale vingatsile.
Tubli mees, müts maha tema ees!
Küsisin, et kas ta on nõus avaldama ka oma nooruse ja hea tervise saladust?

Ütles, et on elu jooksul püüdnud alati probleeme võtta nii lihtsalt kui võimalik ja depressiooni ja stressi vältida nii hästi kui suutis.
Pole midagi öelda, hea eeskuju!
Hakkan varsti Broadwayle jõudma.
Kalli kalli, rohkem naeratamist ja vähem stressi, nii elame kõik rõõmsamalt ja kauem, üksteise rõõmuks! :)

Must do vaatamisväärsused Sydneys ja kodumaised sprotid (17/10/2013)

Eile käisin Carmeni ja Beni käest filme laenutamas. Meil on nüüd uus helisüsteem ja saab mõnusasti filme vaadata ( helisüsteem oli viisakalt paigutatud äraviskamiseks rikaste naabrite maja ukse taha, me pole aga nii valivad ja tarisime selle omale koju. Täiesti ideaalses töökorras ja omandatud leiu üle väga rahul).
Carmen ostis Monopoli ning nii meie pikk õhtu algaski. väga tore oli, muudkui ostsime valdusi kokku ja ehitasime hotelle. Kuidagi läks nii, et sain omale need mõlemad tumesinised tänavad ja kui hotellid püsti, hakkasin neid ikka kenasti nöörima :)
Mingi aja pärast polnud enam neil väga lõbus ja vaesus hakkas majja jõudma. ma siis püüdsin mängusõpru hoida ja nalja visata " Welcome to my hotel, for every visitor there is free cofee and cookie :)" Endal oli mul väga lõbus, sest see ju kõigest mäng, nemad omavahel läksid aga päris kenasti vaidlema, sest Ben ajas lõpuks Carmeni väga halastamatult pankrotti ja siis oli mul aeg koju minna :)

Kodu oli tühi, mitte ainsatki inimhinge (vaid kutsu Simba pikutas kuskil pimeduses).
Mihkel on tööl teises linnas ja on ära 2 nädalat. Christian ehitab oma maja Tarees. Joe saadeti tööle Canberrasse (võtab seal suuri palmipuusid maha). Tyson sõitis Malaisiasse surfama ja Dee läks oma sõbranna Reneega õhtustama.
Maja oli pime ja harjumatult tühi. Võtsin siis välja oma sõber shokolaadi ja panin filmi mängima...
Siis järgmisena mäletan ma seda, et ärkasin väga ebamugavas asendis ja jalad olid juba ammu tuimaks muutunud, prillid endiselt ees, filmil lõputiitridki läbi ja kell 4:20 hommikul...
Huh, õige aeg oli normaalse inimese kombel magama minna (õnneks pidi lõpuks palju magada saama, sest ees ootas vaba päev ja linna pidin alles kella kaheks minema.

Olin ma siis unele ilusti hoo sisse saanud (arutasime seal Sirtsuga maailmateemadel) ja siis äkki mingi segav, ülimalt tüütu faktor mu und segamas!!! Brrrr, no mis see veel on? ja minu ainsal vabal päeval????
Mihkel helistas ja kontrollis, et ma äratust maha ei magaks, kell 5:30 hommikul ! :)
Ta arvas, et tegemist kolmapäevaga ja ma pean marakrattide juurde minema ja kuna tavaliselt magan mina kui oimetu kott, siis äratamine on Mihkli ülesanne olnud (äärmiselt raske ülesanne :)

Tegu oli väga armas, aga päev läks pisut sassi, minu vaba päev...
Igatahes päev oli tore ja sisukas.
Jõudsin läbi vaadata mõne osa sarjast "Once upon a time", kugistada alla suures koguses suhkrut  sisaldavad tooteid ja siis linna.

2 päeva tagasi kirjutas foorumisse eesti tüdruk Kylli, et tuleb seoses tööga Sydneysse ja kui kellelgi aega, võiks talle linna näidata. Miks ka mitte. Mul oli see neljapäev vaba ja mõtlesin, et vahva oleks jälle uue inimesega tuttavaks saada, saab jälle midagi põnevat teada :)

Leppisime kokku saada Hyde pargis ja rändasime pikalt mööda linna.
Kohustuslik pilt ooperi maja juures.

ja siis läksime Royal Botanic Gardenisse jalutuskäigule.

Selline oli siis päike taevas. Hästi kummaline oli nii päike kui taevas. Pärast targemad rääkisid, et päike oli selline põlengute pärast. Meil siin ümbruses väga suured metsatulekahjud ja sellepärast siis ka selline päike...

Seiklesime Kylliga veel Chinatownis ja lõpetasime Eesti Majas.
Täna oli menüüs ühepajatoit ja pirni kook jäätisega, nämmi. 

Kylli ja Katriniga ning minu ühepajatoit :) Ma veidi uimane olen siin, aga arhiivi mõttes tähtsad siin minu kaasmaalased ja ülimaitsev kodutoit.

Kaasa ostsin ka karbi sprotte. kui Mihkel koju tuleb, siis avame pidulikult ja maiustame õhtusöögiks ;)

Sleepover (12/10/2013)

Austraalias on päris mitu 'kommet' mis on võrreldes Eestiga teisiti.
Nt sünnipäevale minnes peab kingitusega ALATI kaasas olema kaart. Mitte ainult sellepärast, et oma head soovid sinna kirja panna vaid eelkõige selleks, et sünnipäevalaps sulle hiljem vastu (tänu)kaardi saaks saata.
Näiteks ei tohi lapsed sünnipäeval kunagi kingitusi lahti teha, et vältida olukorda kus kingitused ja kaardid võiksid omavahel segami minna ja siis sa ei teagi täpselt, midant  Claire sulle sünnaks kinkis.

Kingitused kuhjatakse kõik ühte nurka ja kui kõik läinud, siis perekonnaringis hakatakse kingitusi lahti pakkima ja üles kirjutama,  kes mida kinkis. Siis hakkab peale administratiivne töö, mille käigus kirjutatakse üldiselt käsitsi "Dear Claire, thank you for your amazing present, I like the mirror a lot" ..... ja siis veel midagi.... yours, Marie

Mille peale Claire hiljem omakorda saadab veel ühe kaardi kuhu kirjutab "Dear Marie, thank you for having me at your birthday party, I had a lot of fun there"
Siin on kaardid puhas formaalsus, emotsionaalset väärtust neil peaagu et pole (või vähemalt on mul selline mulje jäänud). Tihti saabuvad mu laenatud pere koduaadressile kaardid tänuga igasuguste asjade või tegude eest ja niipea kui need on ümbrikust välja võetud, lendavad otsejoones prügikasti ja pole üldse oluline kui ilus see kaart on ning kui palju on tekstiga vaeva nähtud.

Ükskord oli naljakas ühte kaarti lugeda. Tulin mina esmaspäeval tööle ja nägin ühte kaarti, millel seisnes tekst " Thank you Amanda for visiting us and for the tasty cupcakes you brought...
Hehe, naljakas oli see, et eelmisel kolmapäeval tegin ma perele suure hulga cupcake ja ema oli need kõik kokku pakkinud ja omakorda külakostiks viinud.
Vähemalt hinnati mu kokakunsti ;)

Kuna poisid eriti midagi peale pasta, riisi, kana, krevettide ja hakkliha ei söö ( no mõni toiduaine veel, mida on nõus sööma), siis väga tihti kui olen püüdnud midagi uut katsetada ja perele head meelt teha, siis poiste suust kõlab ikka ja jälle lause... this food was discusting... I hated it....

Nujah, keegi tark andis ükskord nõu, et ma ei võtaks liialt südamesse neid väljaütlemisi... 

Hea blogilugeja, eriti veel perenaine, siis võid ette kujutada mis tunne see on kui pärast suurt pingutust ja lootes, et su kokakunsti kuidagigi hinnatakse ( kasvõi moka otsast tasakesi pomisetud tänuga), sulle piltlikult näkku sülitatakse ;)
Aga hea nõuanne siiski, ära võta südamesse, ole rõõmus ja elad kauem :)

Laupäeval olid nad aga supervahvad!
Justnimelt laupäeval (see polnud minu trükiviga). Vanemad pidid kuskile ööseks minema ja leppisime kokku, et saan pisut lisa teenida ja neid enda residentsis võõrustada.
Kraamisime ja peitsime Mihkliga ikka korralikult enne asju, sest kujutasime juba ette kuidas meie väike elamine pahupidi keeratakse ja see hiljem suurt lahinguvälja meenutab.. :)

Aga kõik läks väga hästi ja kõik jäid ellu. Ma käisin poistega rannas lainetes möllamas, siis aitasid nad Mihklit tema ehitus/korrastustöödes. 

Sõime õhtust ja siis korraldasin neile järjekordsed Olympia mängud, kus sai punkte teenida ( ka hea käitumise eest). Motivaatoriks oli välja pandud 2 auhinda (ma kaval rebane ka ikka, aga vähemalt säästsin ma meie kodu laastamise ja põlengu eest ;);)

Nendel oli ikka suur pidu (ja meil nendega) koos suure hulga jäätise ja shokolaadi ja küpsistega, täielik holiday ;)

(meie majanaabri Joe`ga jäätist mugistamas :)

Nendel nimetatakse sellist üritust sleepoveriks.

Teddie oma uues voodis :)

 Mihkel seadistab atribuutikat filmiõhtuks. Esimene oli multikas Finding Nemo ja teiseks film Galfieldist ;)

 Sellised need mu kaks mardikat lõpuks olid. Siis oli veel lootust, et saab hommikul kaua magada. vaata neid! Võiks ju arvata, et pärast sellist pidu magavad kaua, eks :)?
Esimene äratus oli aga kell 3 öösel kui Teddie voodi (meie diivani) täis lasi ja teine kell 6 hommikul kui nad arvasid, et aitab magamisest, peo afterparty ALAKU!!!!! :)