Targurpidi uudised :)

Pidasime meie rannas Mie 20ndat sünnipäeva. Mie on Christiani kauge sugulane ja peatus meie majas paar nädalat. Tore ja vahva tüdruk. Otsustasime siis talle mõnusa peo korraldada. Joe tõi soolast ning ma magusat. Tegime lõkke randa (mis on loomulikult, et keelatud ja oleks võinud suured trahvid kaela saada, aga see elamus oli riski väärt :))

 

Putukad ja mutukad.
Selle piraka sitika nimi on CICADA
Need teevad päris tüütut ja kõva häält. Kui metsas nad üheskoos kõik siristama hakkavad, siis on see ikka nii tugev, et pane või kõrvad kinni :)

Meil käisid külas 6 eestlast, 5 neidu ja 1 noormees. Väga tore õhtu oli, sellest mälestuseks paar pildikest

 Keiu, Aili, Karin, Raimo, Mihkel, Lisa ja Aet.
Liisa ja Aeduga saame päris tihti kokku, nii Eesti Majas kui ka igal pool mujal. Käisime just eelmise nädala laupäeval ka ilustulestikku vaatamas ning pärast Jamie Oliveri söögikohas söömas. Toredad ja lõbusad sõbrad meil :)

Armastus töö vastu!

 

Ma tean, et olen maininud juba, et näomaalingute töö nii annab kui võtab, vahest rohkem,  siis vähem. On igasuguseid päevi. Tänane oli jälle tore ja nii südantsoojendav.
Vahest piisab vaid isegi ühest eredast pärlist, et tuluke terve päev hinge valgustaks.

Minu viimane joonistatav oli Jessica.
Väga armas tüdruk suurepäraste kommetega. Viisakas, siiras ja heatahtlik.
Ta ema läkis kohvi ostma, nii et saime temaga pikalt igasugustel teemadel arutada, sain ta elu kohta palju teada. Ta isa nimi on Eduard (nagu minu vanaisagi, keda ma kahjuks kunagi ei kohanudki). Tuli välja, et tema pole oma mõlemat vanaisa näinud. Ema poolne lahkus varem kui ta sündis ja teise kohta puuduvad igasugused andmed.

Järsku keset protsessi ütles Jessica "I LOVE YOU"
Mina: "oh that is so sweet of you!"
Jessica: "I told it to my mummy"
Mina: "Ma tean, et sa emmele ütlesidki ja see ongi sinust väga armas. Väike lause, aga nii tugeva mõjuga ja teeb päeva ilusaks"
Ema Linda: "Jessica ütleb mulle seda väga tihti, ta on väga hea laps"
Mina: "See on nii tore. Ma räägin oma emaga ka väga tihti skypes ja iga kord kui me vestleme, siis ütlen talle ka, et teda armastan!".

Jessica ema on pool serblane ja pool horvaatlane. Rääkisime veel palju reisimisest ja väga haruldasest ja mõjusast täiskuust, mille mõju veel 48 tundi kestab.
Tegin Jessicale veel toreda vestluse käigus tasuta käemaalingu. Ema lkallistas mind ja meie hüvastijätt oli väga armas.

Jessica jalutas emaga juba u 20 meetrit eemale, pööras järsku ümber , lehvitas, naeratas ja hõiskas: " I love you Ana!"

Ma olin nii liigutatud, et ei osanud nagu reageeridagi, aga koju minnes tundsin iga keha rakuga, kui väga ma seda tööd armastan, kui väga ma armastan ja hindan oma perekonda, sõpru ja häid tuttavaid. Olen tänulik nende kogemuste ja võimaluste eest, mis elu pakub ja üha enam  tekib see tunne, et nii palju on veel avastada, õppida  kogeda.
Nii lihtne on teisel inimesel tuju heaks muuta, nii kerge on abivajajat märgata ja aidata ja iga kord jõuan oma arutluskäigu lõpuks lihtsa tõeni, et õnn peitub igas õnnelikult elatud hetkes.
Enamasti selle hetke saame aga ise enda ja teiste jaoks luua. Ja ei pea selleks õues paistma päike, toidulaual isuäratavalt lõhnama rikkalik õhtusöök ja taskutes kõlisema kopikad. See pole muidugi paha ka, aga kõige tähtsam peitub ikka palju lihtsamas.

Ok, lõpetan filosofeerimise ja  nagu öeldakse " back to the reality"
Kahjuks.
Seal roosas ja täis headust mullis oli nii mõnus ja turvaline mõnuleda.
Reaalsus on aga see, et meil majanaabrite vahel tekkinud KODUSÕDA!

Dee tuli 3 nädalaselt puhkusereisilt tagasi ja läks sõna otseses mõttes hulluks.
Ajas  teda närvi kõik, mis ümberringi toimub, vihastavad meil külas käivad sõbrad, garaazi paigutatud kapp ning väikesed pritsmed köögi plaatidel...
Jube!
Siis on tal veel tagatipuks armukade!

Pidasime perekoosolekut, kus kõik majas hetkel 6 elavat inimest said võimaluse suu puhtaks rääkida ja see mida Dee kuulis polnud see, mida kuninganna kõrvad kuulda oleks soovinud.
Mihkel end ka väga tagasi ei hoidnud,  nii et siin enam pikka pidu pole ja me peame arvatavasti oma kompsud kokku korjama ja mujale kolima. Õhkkond on jube depressiivne ja Dee süüdistab kõiki kõikides maailma hädades.
Eks mu vanemad ja Mihkli vanemad, kes selles majas elanud on  saavad ehk aru, millest ma räägin.
Aktiivselt otsin jälle uut kodu meile, mille leidmine pole üldsegi kerge. Kas ropult kallis (veel kallim) või ebareaalselt kaugel või imetilluke.

Saame hakkama.
Ma nüüd siirduks heameelega oma tekitatud roosasse turvalisse mulli tagasi
Ja hakkaski parem ja lõbusam :)

Mihkel jõuab täna komandeeringust tagasi, lõpuks ometi!
Ta oli nädal aega tööl linnas nimega Armidale. Sydneyst 6 tunni autosõidu kaugusel. Tegid seal mingit kohtuhoonet. Tema töökeskkond on ka kaugel sõnadest rahulik ja pingevaba, aga ta on tubli ja loob endale selle oma mõtetes ise!
Nüüd vaid elamine jälle korda teha ja mõelda häid mõtteid.

Kallis inimene, kes sa seda blogi loed, kõike head sulle!!! Kohe päris südamest :)

Jõulud pildis

 

 

 

Jõulud 2013, Sydney, Warriewood!

 

 

Nii pidasime me Eesti jõule, 24ndal detsembril. Valmistasime eesti toitu, jagasime kingitusi ja kuna maja printsessi ja muid segavaid faktoreid polnud, olid meil väga perekesksed ja lõbusad jõulud :) 

Paar päeva enne tegin oma elu esimese piparkoogitaigna :)
Tavaliselt tegi kodus olles ema alati taigna ja mulle jäi see meeldivam osa.
Seekord tegime kõik algusest peale ise.
Mihkel vormib piparkoogimaja seinu ja Joe jälgib, et kõik korras oleks :)

 

Mihkel mõõtis kõik hästi hoolikalt ja täpselt välja. Mul nii palju kannatust pole. 

 
Me Miaga kaunistasime, palju lõbusam :)

Ja kätte jõudiski pakkide jagamise aeg. Joe oli kohe nii õnnelik, et saabki paki. Kui see talle piisavalt lähedale jõudis, et ta vaevalt näpuda seda puudutada jõudis, ütlesin, et Not so fast! :)
Enne tuleb see ikka välja teenida, tantsida või laulda.
Ta arvas, et ma teen nalja, sest neil ju seda kommet pole... hehe, aga kingi saamise soov oli nii suur, et polnud midagi muud teha, kui paki nimel võimlema hakata :)




Ehtisime ära ka Christmas-Panda! Istus meil vaikselt teise korruse suure akna ees ja tervitas möödujaid!

Jõulud võtsime vastu vaikse kaminatule ja eestikeelsete jõululaulude saatel :)

 

Jõulupanda on päris maias õlu järele (nagu enamus austraalasi).

Aga noh, eestlased ei pea ju selleks õlut jooma,et tuju lõbus püsiks, eks :)?

Ja saigi oma paki kätte!

Naljakas oli see, et Joe sai oma pakist kalendri igasuguste atraktiivsete tibidega ning Mihkel sai oma jõulupakist ka kalendri :) :) :)

Mitte just tibidega, aga kodumaisete piltidega. No ja siis nad neid kuid võrdlesidki, päris palju nalja sai :) 

 

 
 

 
 

 

 

 
 
 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Jõulumeenutusi ja tänu kaartide ning pakkide eest!

Kõigepealt suur tänu ja sügav kummardus minu vanematele, Ly ja Maile jõulupakkide ning Ingale ja Kaarinale jõulukaartide eest :)

Kõik jõulukaardid on meil kenasti seina peal.

Kaart saabus isegi Saksamaalt

ja kõik kommid investeerime veel arukamalt ja kindlamalt oma kehadesse :)

Nii tore on ikka hommikut alustada oma lemmik Komeedi kommiga ja lõpetada filmi vaatamise ajal Mesikäpa ja Annekese seltsis. Suur suur tänu kogu vaeva ja pingutuse ees ning ühtlasti ka vabandame, et pole ise aasta lõpus nii tublid olnud. Eks see ajapuudus pole mingi vabandus, seega ei hakka seda üldse mainimagi.

Aga kes veel ei tea, siis nüüd on lõpuks kogu see suur virr-varr, viisa taotlemised, kopsu piltide tegemised, inglise keele testimised ja muud büroklaatlikud jamad läbi ja jõuluks kinnitati valitsuse poolt meie viisad!

Õigemini Mihkel sai oma firma poolt sponsorshipi viisa 4ks aastaks (plaanime sellest kasutada umbes 2 aastat) ja mina sõidan siis vagunina kaasa tema paberite najal :)

Pean ikka tubli edaspidi olema, et maalt välja ei saadetaks :)

 
 
 

 

 

Ilusat Uut Aastat (täiendatud Mihkli piltidega)!

Tere ja soovime kõigile meie kallitele inimestele ilusat uut aastat!

Et see oleks täis positiivseid emotsioone, et teil oleks hea ning tugev tervis ja rõõmus meel :)!

Meie maja "peremehed" Dee ja Christian on Queenslandis ja seega meie maja on justkui õide puhkenud :) Inimesed on kuidagi vabad, õnnelikud, teeme koos süüa ja käime rannas. Dee juuresolekul olid kõik justkui võlutud ja igaüks oma kambris, ei tahtnud nagu väga vabatahtlikult väga ülesse kööki minnagi (eks Ly, Mai ja minu ema ja isa vist teavad, mida ma silmas pean).

 

Igatahes üleeile, siis kui me jälle koos rannas käisime pakkusin välja, et kui on mõni huviline, võiksin õhtul näomaalinguid teha kodus, mida saaksin oma tulevasel kodulehel kasutada. Ja äkki olid kõik nõus ja nii siis meie õhtu algaski.

 

(Mainin siinkohal ära, et Mie ja Mihkli jaoks oli see elu esimene näomaaling :))

Mihkli näomaalingu välja mõtlemisega läks kõige rohkem aega, kes teda teavad, siis tema puhul pole midagi lihtsat ja tavalist. Seega pika mõtlemise ja kaalumise tulemusena sündiski selline näomaaling ja mida rohkem me fotostuudio teenuseid kasutasime, seda rohkem hakkas mõte vabamalt lendama ja nagu isegi näete, siis neid pilte ma vaevalt oma näomaalingute koduleküljel kasutada saavad, küll jääb aga asjaosalistele äge mälestus :)

No ja siis küsisin Joe käest, mis millist näomaalingut soovib tema?

Hehe ja küll hakkas tal alles mõte lendama, igatahes siin siis protsess

 

 

Mihkel ehitas koju fotostuudio ja kõik oli nagu päris  ning nalja nabani :)

Üheks ägedamaks momendiks näomaalingute tegemise juures on see esimene hetk, kui lapsele või täiskasvanule peeglit näitad. Sest sel ajal kui keegi su näo kallal askeldab, pole tegelikult inimesel õrna aimugi, mis tulemus on. Olgu tulemus hea või halb, üllatus on see alati ja samas ka muutus, sest vastu vaatab sulle hoopiski keegi teine ja siis võtab aega kui sa selle uue minaga kohaned (isegi kui ainult lühikeseks ajaks :)

 Kerge kreizi perepilt :)