Krokodill, kunst ja veel rohkem seiklust

Uuel aastal alustasin ohe ka pidude läbiviimisega. Päris mitu tellijat soovis peole ikka veel elfi.No mis mul saab selle vastu olla :)

Ühele peole oli peale minu veel kutsutud meesterahvas, kes rääkis erinevatest roomajatest ja krokodillidest. Tal olid kaasas ka päris mitu madu ja pisike kroku. Sain siis ka ta oma käte vahele :)

Sellelt pildilt on näha vaid mehe katt ja minu kätt. Seda te ei näe, et sellel mehel polnud ühte kätt. Ei sobinud küsida, aga kogu aeg oli soov teada saada, kas ta ji sellest ilma suuremate krokudega juttu puhudes.

Igatahes kroku oli armas :) Kui ta suuremaks sirgub, siis ma nii julge juba ei oleks.

Nädalavahetusel käisin ühes restoranis lastele õhupalle keeramas ja seal pakuti mulle krokodilli liha, nämmi oli :)

Käisin vaatamas Mosman Art Gallerys ühte näitust. Pean tunnistama, et väga nautisin seda.

Mäletan, et kui ma kunagi kunstikoolis käisin, siis oli meil kohustus külastada mingi kindel arv näituseid. Uh, kuidas see mulle vastukarva oli.... mulle kohe üldse ei meeldinud need. Enamus olid igavad ja pealesunnitud. Lõpuks tegin illegaalseid toiminguid (ärge sellest väga teistele rääkige, eks :)?). Ehk otsisin välja mingi näituse kohta iseloomustuse ja kirjutasin oma väiksesse märkmikusse, et justkui külastasin  (väljamõeldud kuupäeval ja kellaajal) antud näitust ning kirjeldasin oma tundeid ja emotsioone. Hädavaletamine ei ole ilus, aga ma ei suutnud ka kõigil nendel näitustel käia, see oli täielik piin :) ! Nüüd aga käin näitustel täiesti vabatahtlikult ;)

Püüan siin ka vaikset viisi käsitööd teha. Carmenile heegeldasin sünnipäevaks sini-must-valge padja. Et kui me kunagi lahkume, siis jääb see meid talle alati meenutama.

Miriamale tegin sünnipäevaks kandiku. Warren (Carmeni isa) kinkis mulle kunagi oma Ingleside residentsis kasvanud roosid. Jäädvustasin need lehed igaveseks savisse. Nüüdseks on Ingleside suure raha eest maha müüdud, aga selles esemes elab tükikene nende kodu alati edasi ja seda mälestust ei asenda ükski rahanumber.

Vahest saavad tõesti mõtted otsa, mida mõnele inimesele sünnipäevaks kinkida. Kui mõistus otsas, siistuleb käed käiku lasta :)

Ma ei saa aga mainimata jätta Miku kreatiivsust.

Eelmisel aastal tulid Sydneysse esinema Una Corda.

Tuli välja, et harfimängija, Liis Viira oli muusikakooliś Mihkli kõige esimene pinginaaber, näed milline kokkusattumus :)

Tüdrukud andsid Eesti Majas ilusa kontserdi ja Peakonsulaat omalt poolt pakkus suupiseid ja muud maitsvat kraami. Me Mihkliga olime nõus käägitoimkonnas abikäe ülatama.

Mihklile anti mitu karpi maasikaid ning paluti nee lihtsalt taldrikule laotada.

Siin siis tulemus :)

 

Una Corda liikmed tutvustasid enne kontserti oma instrumente. Liis mängis harfi, Kristi tutvustas Kannelit ning ene klavessiini.

Ma sain ka Ene pillil kätt harjutada :)

Sellega meie õhtu aga ei lõppenud. Otsustasime tüdrukutele teha ekskursiooni õhtuses Sydneys. Kuna kõik olid hästi sportlikud ning jalas olid enam-vähem mugavad jalanõud, siis otsustasime teha ka sillajalutuskäigu, u 6 km edasi tagasi. Peale seda rändasime veel kaua ja nautisime head seltskonda. Kui käes oli juba hiline öö, siis ütlesime, et viime tüdrukud koju, Castle Hillsi. LEidsime parklast üles oma auto ning alustasime teed. Umbes 15 km enne tüdrukute majutuskohta jõudmist, hakkas meie auto tegema imelikke hääli.... Ei-ei, enne seda lõbustas Mihkel tüdrukuid ja rääkis lugusid, et kui Annega reisida, siis juhtub alati midagi :)

Rääkis lugu kuidas teel Kosovosse (õhus olles) lennukompanii Malev pankrotti läks ning me ei saanud oma reisi jätkata, ainus võimalus oli rongiga läbi Serbia kohale saada. Siis rääkis, kuidas me Müncheni lennujaamas lennukist maha jäime ning 40 tundi seal pinkide peal elasime ja siis rääkis veel sellest... ja sellest ja kõigil oli nii lõbus ja naersid kõhus kõveras :)

Iga uus lugu algas ikka, et kui meie Anne kaasas on, siis...... ja SIIS ma ütlesin, et vaata, kellegi auto suitseb!!!

OKOU.... MEIE AUTO SUITSEB!!!!!

Ja suitseski ja suri ära. Vot, tundus uskumatu, aga nii see oli. Küll veetsime palju aega, et mingit selgust saada, aga teha polnud midagi. Kahjuks läksid luhta kõik järgmise päeva plaanid, sest lubasime tüdrukud sõidutada majaka juurde ning teha ringreisi.

Auto oli surnud. Tüdrukud võtsid takso ja meie jäime lähimasse bensukasse mõtlema. Alguses helistasime buksiiri teenust osutavatesse firmadesse, aga need olid niiiiiii jubedalt kallid! Öötariib kõigele lisaks. Mõtlesime, veel. Kõht läks tühjaks ja külm hakkas. Mihkel andis mulle oma kampsuni selga ning pagasiruumist leidsin ühe auto pildiga küpsise, mille mulle ükskord üks armas poiss pärast toredat pidu kinkis :)

Tema tegu läks mulle nii hinge, et ei raatsinud seda küpsist kunagi ära süüa, vaid ootasin sedaõiget aega.

Nüüd oligi see "õige "aeg käes. Poolitasime Mmihkliga sõbralikult selle küpsise ja mõtlesime edasi!

 Ja mõtlesimegi välja. Võtsime autost kogu vajamineva kola, mida mul järgmise päeva pidudeks vaja oli ja asusime GPSiga teele. Mõtlesime ka variandi peale, et võtaks takso, aga see oleks liiga kalliks  maksma läinud, seega otsustasime selle raha kokku hoida ja oma kondimootori ja busside abiga koju jõuda. See oli paras ettevõtmine mis võttis u 2,5 tundi aega :)

Alguses rändasime pikalt kuskil tunnelite all, enne kui saime bussi peale. Siis sõitsime ringiga linna, et seal istuda uuele bussile ning koju. Me jõudsime vist kella viie paiku hommikul koju.

Ja ei hakka mainima, et sain magada vist umbes kaks tundi enne kui pidin jälle üles tõusma, et bussidega printsessi peole sõita. Kuna autot ei olnud, siis pidin leidma koha, kus riideid vahetda, et siis printsessina peole jalutada :)

Hehee, ma parem ei hakka mainimagi kuidas ja kus ma riideid vahetasin, aga pidu sai tehtud ja pärast üks veel.

Ega see laste mure ei ole, kuidas printsess peole kohale jõuab ja et ta heal juhul vaid alles 2 tundi magada sai, kui sedagi. Pea püsti ja rõõmsalt uuele päevale vastu!

Kokkuvõttes säästsime kõvasti taksoraha ja saime "mõnusa" seikluse osalisteks.

Järgmisel päeval pidime tellima buksiiri ja siis organiseerima autoparanduse. Nendest summadest ma parem ei räägi, süda hakkab valutama, see on õnneks möödas :)

Siis kui meie Anne reisil kaasas on, siis... :)

Blogi sissekanded jätkuvad :)

Head Uut 2015. aastat :)

Heameelega soovin teile kõigile ilusat alanud aastat. Ja isegi kui mõni võib kommenteerida, et nüüd pean pudeli laua peale panama, siis teen seda suurima heameelega :)

Kui vahel pidusid teen, siis tänulikud vanemad on mulle igasuguseid pudeleid ikka kinkinud, kuna meist kahest aga suuri alko joojaid ei ole, siis heameelga jagame ja anname ära :)

Nii et tulge aga!

Uus aasta tuli meil rahulikult. Kui suurem osa inimesi paugutas ja möllas, siis me otsustasime võtta rahulikult. Ma tegin ühte mehhiko toitu, enne südaööd võtsime kaasa piknikulina, võlts shampuse, söögi ja küünla ning läksime randa. Seal sõime, kuulasime merekohinat ning vaatasime tähti ning rääkisime, elust, väärtustest, soovidest, olevikust ja tulevikust.

Mõistlikul ajal läksime koju ning magama. Hommikul polnued ei pohmakat ega midagi ja asusime uue aasta toimetuste kallale.

Kuigi uus aasta algas väga rahulikult, siis sellele järgnev period oli kõike mud kui vaikne ja pingevaba... Tööd oli palju ja jamasid, mis vajasid lahendamist, veelgi rohkem. Kõigele lisaks otsustas mind käest hammustada mingi hiigel-mammut sitikas. Nägi välja nagu robot-sipelgas.

See tegi palju kahju ja käsi sõna otseses mõttespõles ligi nädal aega. Austalt öeldes, ehmatas ikka korralikult ära.

Käsi nägi siis selline välja

 Mihkel tegi mulle igal õhtul komressi, kus mäksis kokku jahu ning mee ja oli ikka tubli ning asjalik tother :)

Nüüdseks on mu käsi täiesti korras, küll aga kui lähemalt inspekteerida, siis see hammustusekoht in ikka alles. Oli ikka näljane tegelane!

Püüame kogu selle töötegemise kõrvalt olla ka kultuursed ning käisime veidi aega tagasi ooperimajas vaatamas Baila Brazil`i. Väga vinge kontsert oli. Esinejad olid ikka tõelised oma ala professionaalid.

Mihkel sõitis, seljas jõuludeks ema ja isa poolt saadetud särk:)

Siinkohal tahan veelkord tänada kõiki, kes meid jõuludel ja uuel aastal meeles pidasid, seda siis nii mõtteis ja kõiki teid, kes võtsid vaevaks meile paki saata. SUUUUUUUUUUUR südamlik aitäh ja ka vabandus, et me nii tublid sel aastal ei olnud, lihtsalt on olnud väga hullumeelne periood. Kuna aga probleemidest ja negatiivsetest olukordadest ma siin blogis ei kirjuta ei ka ei hädalda, siis sellest teemast põikan ilusti mööda!

Meie kutsud, pensioner Simba ja energiline Salty.

Olen ma üldse rääkinud, et meile kolis Nicki asemel tuppa elama üks lesbidest paar?

Põhiliselt elab meil sees siis nö mehelikum pool, kelle nimi on oioi, juhuslikult jälle Dee.

Nii et meil on nüüd majasühe katuse all kaks Dee`d. Õnneks uus Dee on väga normaalne ja asjalik.

Ta töötab tuletõrjes ja enne seda töötas 10 aastat Austraalai sõjaväes. Karm tädi :)

Selle uue Dee`ga ja tema pruudi Jade`ga saae me hästi läbi. Ükskord sain aga küll nii tigedaks kui herilane tema peale. Nimelt otsustas taükspäev sügavkülmkappi kraamida ja vanast ajast söögiained minema visata. Ta oli siis vaadanud, et oi oi, sügavkülmikus on nii palju 2-liitriseid jäätisekarpe ja kuna karbil märgitud kuupäev oli kas möödas või selle lähedal, siis otsustas ta need kõik minema visata.....

Nendel karpides polnud aga sugugi jäätis...

Eelmisel aastas käisin ma Blue Mountansi lähedal  teiste eestlastega 3-päevasel seenelkäigul.

Korjasin ligi 40 kilo seeni (ÜKSI :))

Ja siis kui ma sellelt pikalt seenekorjamismaratonilt koju jõudsin, siis ma neid  puhastasin ja lõikasin ja keetsin ja praadisin (ÜKSI!!!)

Ning lõpus said mul säilituskarbid otsa ja otsustasin kõik 2-liitristesse jäätisekarpidese ladustada ja sügavkülma, söögivaruks.

Ta viskas KÕIK MINEMA!

Kui aus olla, siis ma täita nutsin. See töö ja vaev ja mis peamine, seenemaitse ei ole mingisse rahanumbrisse paigutatav ja asendatav. Ma olin kurb ja nördinud.

Aga mis seal ikka, praegu mädaneb see minu töö ja vaev kuskil prügimäel ja ma pean lihtsalt selle tundega leppima ja edais minema.