Veider päev

Hetkel olen tööl ja hingan rahulikult sisse ja välja...
Päev algas kummaliselt ja jätkub veel kummalisemalt :)
Sõime Teddiega hommikuputru ja tal puges jälle kuradipoiss hinge taha (eile oli nii imeline laps, et kogu aeg hoidsin hinge kinni, millal see jälle muutub...)
Alguses näpistas mind, esimene kord hoiatasin, teine kord näpistasin vastu. Siis hammustas seljast. Eh, no hammustama vastu ma teda ei hakanud, aga ka kannatuse katkemise termomeeter juba hakkas tõusma. Siis ta hakkas nõudma, et toogu ma talle rätik kuhu ta oma limased pudrused näpud saaks ära pühkida.
Ütlesin, et kasutagu oma jalgu ja toogu ise, suur poiss juba.
Seejärel ähvardas need minu pluusi sisse pühkida. No proovi aga, ja loetlesin kõik mis sellega teo tagajärel kaasneks.
Ja ta tegigi seda!

Palju õnne, tugevam olen siiski mina. Tema kükitab nüüd üksi oma toas ja ma tegelen hingamisharjutustega ;)
Ega mu hommik paremini ei alanud.

Ärkasin suure ja tugeva hoobi peale! (3:20 öösel!!!)
Mihkel veel läbi une oli nii õnnelik ja rahul oma teo üle :)
Kui ma siis valust oma rahulolematust valjuhäälselt hakkasin demonstreerima (sest hoop tuli otse silma ja riivas ninaluud :)), ehmatas ära ja hakkas vabandama. tõi mulle külmikust külma silma peale, et see siniseks ei paistetaks :) :)
Ütles, et oli unes pikka aega mingit elektrit välja laskvat putukat taga ajanud ja lõpuks sai sellele siis pihta ;) Ise veel oli nii õnnelik ja rahulolev, et selle putuka lömastas (seda ta siis muheleski rahulolevalt, kui ma veel unesegaselt shokis olin :))
Külm mõjus hästi ja silm õnneks siniseks ei läinud ;)

Küll magasime me aga sisse ja sellele järgnesid väga ebameeldivad tagajärjed, mis veel ka kestavad. Õhtul kuulen Mihkli uudiseid.
Kunagi pidi see ju juhtuma, täna siis esimene kord siinoleku jooksul.

Täna on selline päev kus tahaks lihtsalt kõik kuu peale saata ja lihtsalt ennast kuskil soojas kohas kerra tõmmata.. seda luksust kahjuks juba ei juhtu ja veel 7 tundi võitlust mu väikse mardikaga seisab ees. 

Huvitav tegelane. Katsetab kogu aeg piire, jääb oma jonnimishoogudega alati kaotakas ja kannab veel karistust ka pealekauba, aga kui me emaga kõrvuti seisame ja ta nt jala ära lööb, siis tuleb minu juurde, et ma peale puhuksin.
Kui meie vahel valida on, istub mulle sülle ja ema on mitu korda öelnud, et ta on armukade..
Oot, varsti jätkan.....
Kuulen seda pisikest murjamit valjuhäälselt hüüdmas "sorrrrrrry Ana, sooooooory!".
Hehe, lasen tal paar minutit veel hõigata ja siis lähen jutustama, äkki on võimalik veel tänane päev ilma suuremate võitlusteta mööda saata (hoian pöidlad peos :)