Armastus töö vastu!

 

Ma tean, et olen maininud juba, et näomaalingute töö nii annab kui võtab, vahest rohkem,  siis vähem. On igasuguseid päevi. Tänane oli jälle tore ja nii südantsoojendav.
Vahest piisab vaid isegi ühest eredast pärlist, et tuluke terve päev hinge valgustaks.

Minu viimane joonistatav oli Jessica.
Väga armas tüdruk suurepäraste kommetega. Viisakas, siiras ja heatahtlik.
Ta ema läkis kohvi ostma, nii et saime temaga pikalt igasugustel teemadel arutada, sain ta elu kohta palju teada. Ta isa nimi on Eduard (nagu minu vanaisagi, keda ma kahjuks kunagi ei kohanudki). Tuli välja, et tema pole oma mõlemat vanaisa näinud. Ema poolne lahkus varem kui ta sündis ja teise kohta puuduvad igasugused andmed.

Järsku keset protsessi ütles Jessica "I LOVE YOU"
Mina: "oh that is so sweet of you!"
Jessica: "I told it to my mummy"
Mina: "Ma tean, et sa emmele ütlesidki ja see ongi sinust väga armas. Väike lause, aga nii tugeva mõjuga ja teeb päeva ilusaks"
Ema Linda: "Jessica ütleb mulle seda väga tihti, ta on väga hea laps"
Mina: "See on nii tore. Ma räägin oma emaga ka väga tihti skypes ja iga kord kui me vestleme, siis ütlen talle ka, et teda armastan!".

Jessica ema on pool serblane ja pool horvaatlane. Rääkisime veel palju reisimisest ja väga haruldasest ja mõjusast täiskuust, mille mõju veel 48 tundi kestab.
Tegin Jessicale veel toreda vestluse käigus tasuta käemaalingu. Ema lkallistas mind ja meie hüvastijätt oli väga armas.

Jessica jalutas emaga juba u 20 meetrit eemale, pööras järsku ümber , lehvitas, naeratas ja hõiskas: " I love you Ana!"

Ma olin nii liigutatud, et ei osanud nagu reageeridagi, aga koju minnes tundsin iga keha rakuga, kui väga ma seda tööd armastan, kui väga ma armastan ja hindan oma perekonda, sõpru ja häid tuttavaid. Olen tänulik nende kogemuste ja võimaluste eest, mis elu pakub ja üha enam  tekib see tunne, et nii palju on veel avastada, õppida  kogeda.
Nii lihtne on teisel inimesel tuju heaks muuta, nii kerge on abivajajat märgata ja aidata ja iga kord jõuan oma arutluskäigu lõpuks lihtsa tõeni, et õnn peitub igas õnnelikult elatud hetkes.
Enamasti selle hetke saame aga ise enda ja teiste jaoks luua. Ja ei pea selleks õues paistma päike, toidulaual isuäratavalt lõhnama rikkalik õhtusöök ja taskutes kõlisema kopikad. See pole muidugi paha ka, aga kõige tähtsam peitub ikka palju lihtsamas.

Ok, lõpetan filosofeerimise ja  nagu öeldakse " back to the reality"
Kahjuks.
Seal roosas ja täis headust mullis oli nii mõnus ja turvaline mõnuleda.
Reaalsus on aga see, et meil majanaabrite vahel tekkinud KODUSÕDA!

Dee tuli 3 nädalaselt puhkusereisilt tagasi ja läks sõna otseses mõttes hulluks.
Ajas  teda närvi kõik, mis ümberringi toimub, vihastavad meil külas käivad sõbrad, garaazi paigutatud kapp ning väikesed pritsmed köögi plaatidel...
Jube!
Siis on tal veel tagatipuks armukade!

Pidasime perekoosolekut, kus kõik majas hetkel 6 elavat inimest said võimaluse suu puhtaks rääkida ja see mida Dee kuulis polnud see, mida kuninganna kõrvad kuulda oleks soovinud.
Mihkel end ka väga tagasi ei hoidnud,  nii et siin enam pikka pidu pole ja me peame arvatavasti oma kompsud kokku korjama ja mujale kolima. Õhkkond on jube depressiivne ja Dee süüdistab kõiki kõikides maailma hädades.
Eks mu vanemad ja Mihkli vanemad, kes selles majas elanud on  saavad ehk aru, millest ma räägin.
Aktiivselt otsin jälle uut kodu meile, mille leidmine pole üldsegi kerge. Kas ropult kallis (veel kallim) või ebareaalselt kaugel või imetilluke.

Saame hakkama.
Ma nüüd siirduks heameelega oma tekitatud roosasse turvalisse mulli tagasi
Ja hakkaski parem ja lõbusam :)

Mihkel jõuab täna komandeeringust tagasi, lõpuks ometi!
Ta oli nädal aega tööl linnas nimega Armidale. Sydneyst 6 tunni autosõidu kaugusel. Tegid seal mingit kohtuhoonet. Tema töökeskkond on ka kaugel sõnadest rahulik ja pingevaba, aga ta on tubli ja loob endale selle oma mõtetes ise!
Nüüd vaid elamine jälle korda teha ja mõelda häid mõtteid.

Kallis inimene, kes sa seda blogi loed, kõike head sulle!!! Kohe päris südamest :)