Eesti Vabarigi aastapäev Clark Islandil

 

 

 

Tervist!

Olen teel Gulfordi, täna keeran pisikestele mõnglitele seal õhupallidest loomi ;)
Paljud küll vinguvad Sydney rongiliikluse üle,  mulle aga nii meeldib ja nii kahju, et meie elukohta ainult bussid käivad...

Olen tegelt ammu plaaninud kirjutada EV aastapäeva pidustuste kohta Clark Islandil. Kogu aeg sada asja käsil, või siis lihtsalt on uni nii magus, et eile (neljapäeval) lubasin endale üle pika aja magada kuni 12ni päeval, kohe mõnus oli :)

Clark Island on ilus saareke kus pole ei varjualust ega muid kohti kuhu vihma korral varjuda ja otseloomulikult kallas sel hommikul vihma kui oavarrest!

Kõik oli aga makstud, seega tagasiteed polnud.
Sel aastal kutsusime endaga kaasa ka Joe, ta oli muidugi superexited :)

Ka seekord pidas paika väide, et pole sugugi oluline milline on ilm kui sul ümber toredad inimesed.

Meil olid vihmavarjud kaasas. Tegin huvilistele näomaalinguid ja kui uus saju peale tuli, varjusime nende alla. Vahepeal sai jälle veidi vihmavabalt olla ja siis jälle märjaks. Ettearvamatu nagu see Sydney ilm on, hakkan sellega juba harjuma.

Söögiks oli kartulisalat musta leivaga, nämmi:)

Meil oli ka oma kodumaine bänd seal - Tuulest Viidud. Nad esinesid Austraalias mitmes kohas ja viimaseks esinemiseks enne koduteele asumist oli Clark Island.
Tantsisime ka rahvatantse ja rändasime Mihkli ja Eleniga mööda saart ringi, see oli päris seiklusrikas ja kõhulihastele närvikõdi pakkuv.
Pildid räägivad enda eest :) 

 

 

 

 

 

Mihkel ja Elen :)

Dr Sasha ja Millenniumi kliinik‏

Enne veel kui räägin oma tänase päeva juhtumist, postitan paar pilti loodudest. See on siis neil üks väga kohalik puu nimega FRANGIPANI

See pilt on tehtud selle perekonna aias, kus ma töötan (aga sain samasuguse pisikese puukese ka omale sünnipäeva kingiks, tuleb vaid mõelda, kuidas see pärast üle piiri kodumaale smuugeldada :)). Need lilled on lihtsalt imeilusad. Võivad olla ka roosakad.

"Once you’ve been seduced by the sweet scent of frangipani you’ll fall in love with their grace, grandeur and simplicity. The icon of the tropics is an easy flower to grow. They thrive with little maintenance, are easy to strike from cuttings and look pretty in float bowls all summer long. Mature frangipanis can grow to around 6m high and 5m wide, although older trees can be taller in tropical climates. They grow slowly, only about 20cm per year. This, along with their small root ball, makes them ideal for planting around pools, in planter beds, containers and beside walls, as there is no fear the roots will harm any structures.

Ja siis veel, kas ma olen rääkinud, et teen ka aiatöid seal perekonnas?

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Olen püüdnud kasvatada nii kõrvitsaid (opossomid ja bandikutid on taimed aga nahka pannud) ja siis kurke, mis ka kuidagi kurgimoodi välja ei näinud, aga vot tomatid tulid välja :)

Nii palju siis loodusest, räägin nüüd oma tänasest päevast.

Niisiis, leidsin ükspäev Austraalia LivingSociali lehelt pakkumise juuksehoolduse protseduuride kohta.
Soodustuseks pakuti utoopiline summa, ehk 1400lt dollarilt kukkus tutvumise hind alla saja dollari, mis siis hõlmas endas 10 korda arsti konsultatsiooni ning samas ka mingeid laserprotseduure ja hooldustooteid. Kõlas väga ulmeliselt ja Mihkel suhtus sellesse kohe väga skeptiliselt. Tundus mulle endalegi uskumatuna, aga mõtlesin, et kui ka arsti konsultatsioon näeb tegelikus elus välja rohkem juuste patsutamisena ja lihtsalt naeratamisena ja kui kõik muu puhas jama ka on, siis ega mul kaotada nagunii väga midagi pole, proovida ju võib :)
Kui peaks kasvõi mõned hooldusvahendid saama, siis olen nagunii omadega plussis.

Niisiis ostsin selle pakkumise, määrasin tänasele, oma ainukesele vabale päevale sel nädalal arsti konsultatsiooniaja ning sõitsin kohale. Registratuuris tervitas mind lahkesti naisterahvas, kes läks minu tulekust arsti teavitama ja uksepraovahelt kuulsin ei miskit muud kui vene keelt :)

Uu, lahe :)!!!!
kui õde tagasi tuli hakkasin temaga kohe kodukeeles rääkima. Ta tuli Austraaliasse 1985. aastal tollasest Leningradist ning sünnitas  siin 2 tütart. Tegu on  pereäriga (tundub, et neil läheb vägagi hästi), kus laserprotseduure teevad tütred ning arstiks abikaasa.
Saime kohe jutule ja rääkisin, et ka mu vanemad tutvusid Peterburis:)

Arsti mimi oli Alexander Gershoig, aga mulle tutvustas end pärast minu vene keele testi läbimist kui Sasha, väga muhe ja sõbralik onu. Läksime kohe vene keele peale üle ja poole ajast lätutasime niisama elust, Ukraina olukorrast ja leidsime ka aega juustest vestelda :)

Täitis ankeete, küsis küsimusi ja võttis asja vägagi tõsiselt.

Mind võttis ta väga avatud südamega vastu ja kohtles kui oma türart. Ütles, et selle 6 nädala jooksul antavad tooted ja konsultatsioonid on tasuta. Sain täna juba shampooni, balsami ja mingi turgutava möksi.

Ütles, et teeb endast kõikvõimaliku,  et juukaekasvu ja struktuuri parandada. Veetsin ta kabinetis üle tunni aja ning peale seda pikka intensiivset vestlust oli justkui tunne nagu oleksime juba vanad tuttavad ja semud :)

Mõnus ja hea energiaga inimene :)
Ootan juba järgmise nädala laserprotseduuri ja senikaua täidan täpselt ta ettekirjutusi. Kaotada pole nagunii midagi, ainult võita :) Eks siis kuue nädala pärast võrdleme, aeg läks...

Pildid sünnipäeva peolt

See pilt oli tehtud reede öösel kui Mihkel Armidalest koju jõudis ja ma silmad juba poolkinni ta  kannatlikult ära ootasin. Astus siis sisse rõõmsal näoilmel ja ütles, et "Tead Rullu, mida ma õues nägin? Postiljon oli mingid pakid õue jätnud :)"

Ma siis jooksin ruttu ruttu õue ja kuna seal oli nii kottpime, siis otsisin pakke katsudes ümbruskonda. Päris kenasti läks aega, aga leidsin!

Päris naljaks vaatepilt oli vist eemalt vaadates.

Lõpuks leidsin üles (loe: kompasin), kaks korralikult ja eeskujulikult pakitud pakki, olen vist jälle hästi käitunud, juhuuu :)

9. märtsi hommikul alustasime pidu kella kahest Jamiesoni Pargis.

Ma alustasin liha marineerimisega juba neljapäeval, kokku ligi 11 kilogrammi liha, mille jagasin neljaks osaks ja tegin neli erinevat marinaadi (et kui miski maitse peaks nihu minema, siis vähemalt nälga ei peaks keegi jääma :))

 Minu varakult saabunud külalised.
Vasakul: Carmen, Merka, Elen ja
Paremal: Callum, Isla ja mina

Joele ikka väga meeldisid need seltskonnamängud :) Tema ja eesti tüdrukud :)!!!
Küll ta rõõmustas seal ja pomises, et ta väga loodab, et need mängud võiksid kauem kesta ja üldse kunagi otsa mitte lõppeda :) Eh, eks igalühel meist ole oma rõõmupäevad, see oli siis tema õnnepäev!

 Jagades võileivatorti! Mis on huvitav, on see, et austraallased ei tea, mis on võileivatort! Nii Carmen, Ben kui ka Isla ja Carrum pööritasid silmi ja küsisid, et mis see veel on?
Nemad polnud elu sees kunagi ei näinud, ega veelenam maitsnud võilevatorti.

Joe jällegi tutvustas mulle ükspäev "Spiderit"
Võib-olla teie teate, mis see on, ma pole aga kunagi sellisest magustoidust kuulnud. Ehk jäätise peale kallatakse umbes veerand pudelit Sprite ja siis ta hakkab mullitama ja kihisema, reageerib kuidagi jäätisega ja tulemuseks on nämm nämm :)

Joe siis pööritas omakorda silmis ja imestas, et ma pole kunagi nii tavalisest ja nämmast  magustoidust nagu spider kuulnud :)!
Kultuuridevaheline õpe!

Mängisime ka söömise vahepaladel seltskonnamänge (et ikka toit paremini seediks ja jälle sisse uus portsjon sashlõkki sisse mahuks :))

Elen siin oli ikka nii võitlusvaimu täis, et pingutas mis suutis ja alla ei andnud (lõpuks võitsidki mängu kolm blondi: Elen, Liisa  ja ma)

 

 

 

31. aastane Anne

Grupipilt!

Vasakult: Liis, Isla, Carmen, Ben, Merka, Joe, Anne, Elen, Callum Liisa ja kükitavad Karin, Raimo ja Mihkel.

Hiljem jõudsid kohale veel Katrin ja Keity. 

Ja Anne saigi 31!

Nii kähku see uus number jälle kohale jõudiski. Alles tähistasin oma ema ja isaga seda 30ndat ja nüüd jälle aasta vanem. Aga õnneks ei toimunud hinges mingeid muudatusi, kui et ainult läks veel nooremaks :)

4ndal märtsil läksin ma nagu ikka tööle ja tundus päev nagu ikka, kui ainult et välja arvata see, et iga kord kui Mihkel helistas, siis alustas laulmisega :) Viisijupp oli tuttav, sõnad aga alati uued ja iga kord aina naljakamad (õnneks võtsin omale noorema mehe, veel nooruslikuma hingega, kes ka oma endast vanemat kaaslast noorena hoiab :)

Lapsed käitusid sünnipäevakingitusena täitsa hästi, nii et vahepeal oli lausa kahjugi, et see sünnipäev tihedamini kui kord aastas ei ole :)

Koju jõudes katsin oma majakaaslastele laua ja istusime koos üle pooleteist tunni (minu jaoks oli see puhas formaalsus ja viisakuse avaldamine, kuna hinges tahtsin olla oma tõeliste sõprade seltsis. Mihkel oli Armidales. Saatis sealt ka pildi, et oli minu sünnipäeva puhul omale pidusööki valmistanud ja seda seal üksinda tähistanud :)

Peale Mikult tema pidusöögi menüü ja elukokoha nägemist, põgenesin meie majakaaslastega ühiselt koogisöömiselt esimesel sobival hetkel Carmeni ja Beni juurde, kes mind õhgusöögile kutsusid.

Ben viis alguses läbi ühe kokkamise tunni, mille käigus sain vajalikud näpunäited kuidas õigesti haloumi juustu praadida. Pärast kokkas ise edasi, sest ega tema ju kedagi peale iseenda oma kööki ju ei lase (seega tundsin ennast kohe eriti erilisena kui ta lasi mul enda panni käes hoida :))

Õhtusöögi menüü tegi kohe alguses teatavaks:
Eelroaks suured krevetid haloumi juustuga, põhiroaks mingid juurikad delfiinikalaga ja magustoiduks Afogato (jäätis kokku segatud kange kohvi ja alkoholiga).

Ühesõnaga kõht oli nii punnis, et seedimist jätkus järgmise päeva lõunani ;)
Vaatasime pärast koos filmi Hunter Games 2 ja lahkusin sealt majast peale südaööd suure liiliate kimbuga ja naeratus näol :)

Mihkel jõudis Armidalest koju reedel ning mind koheldi kohe oma passijärgse vananemise puhul paremini kui mõnda õukonnadaami suursuguses palees. Jäägu detailid seekord osaliste teada :)

Päris pidu pidasin siis eile, 9ndal märtsil.
Kutsusin neid keda tahtsin ja järjekordselt jäi peoliste nimekirjast välja majaperenaine Dee.
Kui väga püüdis ta ka end minu peole end ise kutsuda, siis midagi kahjuks sellest välja ei tulnud. (Sellega sain endale jälle muidugi palju probleeme kaela, sest ta käis ikka kõigi käest uurimas, et kes sünnipäevapeole kutsutud on. Saades teada, et Joe on, käis kohe ka Carmeni ukse taga koputamas, uurimas ja siis ka kaebamas, et teda pole kutsutud.

Nojah, kahju küll.. ma usun, et tark inimene teeks oma järeldused, et miks teda kutsutud pole?

...Äkki olen ma viimasel ajal teistele liiga palju kurja teinud ja neid halvasti kohelnud? Või oli äkki oli see väljend pisut liiast, kui ütlesin Anne valmistatud kalasupi kohta (Annele otse näkku) et "see hais ajab mul südame pahaks ja mind ajab kohe oksendama". Võibolla oleks pidanud end veidi viisakamalt väljendama, isegi kui mulle midagi ei meeldi? No ma ei tea. Või äkki solvus Anne kui ma tema sõbrannat Katrinit solvasin? Ma ju ainult olin armukade Katrini peale, sest ta on ilus ja tore ning sellepärast keelasin Christianil temaga suhelemise ära, no nii, igaks juhuks. No ja siis ma ütlesingi kõigi kuuldes, et millal sa Katrin ka meie kodust siis astuma hakkad? Liiga palju inimesi on siin majas ja selgesti on keegi üleliigne!

Ei hakka igaks juhuks meenutama kõiki neid asju, mis ma Annele teinud olen.. ei tea, äkki ta on sellepärast veidi pahane ja mind oma sünnipäevale ei kutsunud?

No ma ei tea....)

Aga eilne päev oli kõiki takistusi ületades väga tore. Pidasin Jamiesoni Pargis nende inimestega, kes mulle meeldivad ja keda seal näha tahtsin (muidugi oleksin heameelega näinud esmajärjekorras oma kalleid sõpru ja pereliikmeid kodumaalt, aga kuna kannan teid nagunii kogu aeg oma südames kaasas, siis olite seal koos meiega :)).
Kõige rohkem kartsin ma muidugi ilma pärast, sest Sydneysse jõudis sügis ja eelmisel nädalal tormas nii mis kole ja vihma kallas kui ojavarrest, vahetpidamata...

Olin eilse ilma eest ilmataadile äärmiselt tänulik, olen siiamaani. Päike paistis terve päeva, oli ilus ja selge päev ning ainukesena oli pargis vaba see laud, mille eelmisel nädalal olin enda jaoks välja vaadanud. Kõik teised kohad olid pargis hõivatud teiste piduliste poolt.

Olgugi, et peopaik oli vägagi trickys kohas, tulid peaagu kõik kohale, keda kutsusin, mis oli eriti südantsoojendav ja üllatav.
Austraallastest tulid peole Carmen,  Ben, Joe, Isla, Callum ja Keity. Eestlastest peale minu ja Mihkli olid kohal Elen, Merka, Raimo, Liis, Karin, Liisa ja Katrin.

Mihkel omi grillmeister, kes küpsetas üle 11 kilo liha, nii et sõime seal kõigele muule lisaks lihtsalt ogaraks ;) (sellepärast lähen täna ka trenni!)

Seltskond oli vaba ja vahva ning lisaks söömisele mängisime palju seltskonnamänge. siit ka pisike fotomeenutus.


Viimased (mina, Mihkel ja Joe) lahkusid peopaigast peale üheksat õhtul kui väljas oli kottpime ja valgust näitas meile ilus ja selge kuu.
Tore on olla toredate ja lõbusate inimeste seltsis, nii siin kui sealpool maakera :)

Kell on praegu 17:35.
Sõidan kodupoole ning 18:15 ühinen Carmeni poolt läbiviidava trenniga, millest pool tundi moodustab poksimine, see mulle meeldib :)
Kõik muu nagu kükid ja muu ebameeldiv, mulle eriti kohe üldse ei meeldi, aga püüan ikka kogu selle shokolaadi ja muu suhkrumägede söömise kõrvalt kord nädalas tubli olla :)

(väike lisa siis sellele postitusele. Olin esmaspäeval liiga tubli ja püüdsin liiga ogaralt kaasa teha, sest pärast seda kaks päeva oli trepist üles ning alla käimine vägagi raskendatud, istumisest ma üldse ei räägigi. Ühesõnaga tundsin end kui roostes hobene :)

 

Tänan veelkord kõiki õnnitluste  heade soovide, kaartide, pakkide ja kõikide nede soojade mütete eest, tänu millele end noore ja rõõmsana tunnen:)

Palju õnne ka Sirtsu emale, kellega meil ühel päeval sünnipäev on!