Grupipilt!
Vasakult: Liis, Isla, Carmen, Ben, Merka, Joe, Anne, Elen, Callum Liisa ja kükitavad Karin, Raimo ja Mihkel.
Hiljem jõudsid kohale veel Katrin ja Keity.
Ja Anne saigi 31!
Nii kähku see uus number jälle kohale jõudiski. Alles tähistasin oma ema ja isaga seda 30ndat ja nüüd jälle aasta vanem. Aga õnneks ei toimunud hinges mingeid muudatusi, kui et ainult läks veel nooremaks :)
4ndal märtsil läksin ma nagu ikka tööle ja tundus päev nagu ikka, kui ainult et välja arvata see, et iga kord kui Mihkel helistas, siis alustas laulmisega :) Viisijupp oli tuttav, sõnad aga alati uued ja iga kord aina naljakamad (õnneks võtsin omale noorema mehe, veel nooruslikuma hingega, kes ka oma endast vanemat kaaslast noorena hoiab :)
Lapsed käitusid sünnipäevakingitusena täitsa hästi, nii et vahepeal oli lausa kahjugi, et see sünnipäev tihedamini kui kord aastas ei ole :)
Koju jõudes katsin oma majakaaslastele laua ja istusime koos üle pooleteist tunni (minu jaoks oli see puhas formaalsus ja viisakuse avaldamine, kuna hinges tahtsin olla oma tõeliste sõprade seltsis. Mihkel oli Armidales. Saatis sealt ka pildi, et oli minu sünnipäeva puhul omale pidusööki valmistanud ja seda seal üksinda tähistanud :)
Peale Mikult tema pidusöögi menüü ja elukokoha nägemist, põgenesin meie majakaaslastega ühiselt koogisöömiselt esimesel sobival hetkel Carmeni ja Beni juurde, kes mind õhgusöögile kutsusid.
Ben viis alguses läbi ühe kokkamise tunni, mille käigus sain vajalikud näpunäited kuidas õigesti haloumi juustu praadida. Pärast kokkas ise edasi, sest ega tema ju kedagi peale iseenda oma kööki ju ei lase (seega tundsin ennast kohe eriti erilisena kui ta lasi mul enda panni käes hoida :))
Õhtusöögi menüü tegi kohe alguses teatavaks:
Eelroaks suured krevetid haloumi juustuga, põhiroaks mingid juurikad delfiinikalaga ja magustoiduks Afogato (jäätis kokku segatud kange kohvi ja alkoholiga).
Ühesõnaga kõht oli nii punnis, et seedimist jätkus järgmise päeva lõunani ;)
Vaatasime pärast koos filmi Hunter Games 2 ja lahkusin sealt majast peale südaööd suure liiliate kimbuga ja naeratus näol :)
Mihkel jõudis Armidalest koju reedel ning mind koheldi kohe oma passijärgse vananemise puhul paremini kui mõnda õukonnadaami suursuguses palees. Jäägu detailid seekord osaliste teada :)
Päris pidu pidasin siis eile, 9ndal märtsil.
Kutsusin neid keda tahtsin ja järjekordselt jäi peoliste nimekirjast välja majaperenaine Dee.
Kui väga püüdis ta ka end minu peole end ise kutsuda, siis midagi kahjuks sellest välja ei tulnud. (Sellega sain endale jälle muidugi palju probleeme kaela, sest ta käis ikka kõigi käest uurimas, et kes sünnipäevapeole kutsutud on. Saades teada, et Joe on, käis kohe ka Carmeni ukse taga koputamas, uurimas ja siis ka kaebamas, et teda pole kutsutud.
Nojah, kahju küll.. ma usun, et tark inimene teeks oma järeldused, et miks teda kutsutud pole?
...Äkki olen ma viimasel ajal teistele liiga palju kurja teinud ja neid halvasti kohelnud? Või oli äkki oli see väljend pisut liiast, kui ütlesin Anne valmistatud kalasupi kohta (Annele otse näkku) et "see hais ajab mul südame pahaks ja mind ajab kohe oksendama". Võibolla oleks pidanud end veidi viisakamalt väljendama, isegi kui mulle midagi ei meeldi? No ma ei tea. Või äkki solvus Anne kui ma tema sõbrannat Katrinit solvasin? Ma ju ainult olin armukade Katrini peale, sest ta on ilus ja tore ning sellepärast keelasin Christianil temaga suhelemise ära, no nii, igaks juhuks. No ja siis ma ütlesingi kõigi kuuldes, et millal sa Katrin ka meie kodust siis astuma hakkad? Liiga palju inimesi on siin majas ja selgesti on keegi üleliigne!
Ei hakka igaks juhuks meenutama kõiki neid asju, mis ma Annele teinud olen.. ei tea, äkki ta on sellepärast veidi pahane ja mind oma sünnipäevale ei kutsunud?
No ma ei tea....)
Aga eilne päev oli kõiki takistusi ületades väga tore. Pidasin Jamiesoni Pargis nende inimestega, kes mulle meeldivad ja keda seal näha tahtsin (muidugi oleksin heameelega näinud esmajärjekorras oma kalleid sõpru ja pereliikmeid kodumaalt, aga kuna kannan teid nagunii kogu aeg oma südames kaasas, siis olite seal koos meiega :)).
Kõige rohkem kartsin ma muidugi ilma pärast, sest Sydneysse jõudis sügis ja eelmisel nädalal tormas nii mis kole ja vihma kallas kui ojavarrest, vahetpidamata...
Olin eilse ilma eest ilmataadile äärmiselt tänulik, olen siiamaani. Päike paistis terve päeva, oli ilus ja selge päev ning ainukesena oli pargis vaba see laud, mille eelmisel nädalal olin enda jaoks välja vaadanud. Kõik teised kohad olid pargis hõivatud teiste piduliste poolt.
Olgugi, et peopaik oli vägagi trickys kohas, tulid peaagu kõik kohale, keda kutsusin, mis oli eriti südantsoojendav ja üllatav.
Austraallastest tulid peole Carmen, Ben, Joe, Isla, Callum ja Keity. Eestlastest peale minu ja Mihkli olid kohal Elen, Merka, Raimo, Liis, Karin, Liisa ja Katrin.
Mihkel omi grillmeister, kes küpsetas üle 11 kilo liha, nii et sõime seal kõigele muule lisaks lihtsalt ogaraks ;) (sellepärast lähen täna ka trenni!)
Seltskond oli vaba ja vahva ning lisaks söömisele mängisime palju seltskonnamänge. siit ka pisike fotomeenutus.
Viimased (mina, Mihkel ja Joe) lahkusid peopaigast peale üheksat õhtul kui väljas oli kottpime ja valgust näitas meile ilus ja selge kuu.
Tore on olla toredate ja lõbusate inimeste seltsis, nii siin kui sealpool maakera :)
Kell on praegu 17:35.
Sõidan kodupoole ning 18:15 ühinen Carmeni poolt läbiviidava trenniga, millest pool tundi moodustab poksimine, see mulle meeldib :)
Kõik muu nagu kükid ja muu ebameeldiv, mulle eriti kohe üldse ei meeldi, aga püüan ikka kogu selle shokolaadi ja muu suhkrumägede söömise kõrvalt kord nädalas tubli olla :)
(väike lisa siis sellele postitusele. Olin esmaspäeval liiga tubli ja püüdsin liiga ogaralt kaasa teha, sest pärast seda kaks päeva oli trepist üles ning alla käimine vägagi raskendatud, istumisest ma üldse ei räägigi. Ühesõnaga tundsin end kui roostes hobene :)
No comments:
Post a Comment