See lugu on nii kurb kui naljakas samaaegselt, nii et ma pole vastu kui see, kes seda loeb, tunneb mulle pisut kaasa või naerab laginal, mõlemad variandid on võrdväärselt OK :)
Niisiis, alguse sai kõik sellest, et ühel õhtul sain tiba külma ja järgmisel päeval tegin 2 pidu järjest kus pidin hästi palju häält kasutama. Õhtul koju jõudes tundsin, et midagi on valesti. Igaks juhuks tahtsin ennetada halvimat ja palusin Mikul mind sinepiplaastritega üleni plaasterdada, mida ta ka tegi, ainult, et nende plaastrite eluiga lõppes juba 2014. aastal, seega peale epilatsioonirõõmu, mis kaasnens nende ära tõmbamisega, mingit tulemust ei ilmnenud :)
Emadepäevhommikul ärkasin, nagu ikka, juuksed sorakil ja silmad uniselt krõllis, ainus erinevus oli selles, et piksugi häält ei tulnud, isegi häälega haigutada ei saanud :)
Okou... mis nüüd saab? Mul oli buukitud 4 tunnine emadepäevapidu kuskil kaugel pärapõrgus.. ära ei saa jätta, sest firma ei leiaks eluilmaski uut entertainerit asemele. Mõtle, Anne, mõtle... ok, mõtlesin, teen ära, ilma hääleta!
Mihkel oli väga vastu ja ütles, et ma ei kannata mitte hääle puuduse, vaid ajumahu vaesuse käes :)
Kirjutasin oma firmasse, teavitasin neid olukorrast ja ütlesin, et ma pole haige, ehk pole kellelegi ohtlik, lihtsalt tumm, lihtsalt ei tule häält!
Palusin klienti teavitada, et teen 4 tundi tööd ära, näomaalinguid tehes ja õhupalle keerates, aga ma ei räägi.
Kliendil polnud mud võimalust kui nõustuda, sest uut inimest poleks nad nagunii saanud.
Niisiis, võtsin teekonna ette. Pakkisin end korralikult sisse ning alustasin bussi ja rongisõitu Belmore. Jõudisn kohale, näitasin receptionis olevale neiule oma telefonist inimese nime, kellega pidin kohtuma. Inimene tuli naeratades ja ütles, et teab minu olukorrast. Näitas mulle ette minu töökoha ette ja 4 tundi läks käima nüüd.....
Tuli esimene laps, kes ütles, mida tal vaja on ja kõik läks hästi, esimesele järgnes teine ja teisele 30s. Lapsed nagu ikka ütlesid, mida soovivad. Kõik üldiselt sujus. Vahepeal jätsin vist veidi crazy mulje, sest kui mõni laps küsis midagi, siis üritasin temaga omamoodi viiplema hakata :)
Mõnele vanemale midagi kähisedes vabandades sosistasin. Inimesed said aru, enamasti :)
Päris huvitav kogemus. See tundub nii loogiline ja iseenesest mõistetav, et kui tahad midagi öelda, siis ütled, see tundub nii loogiline ju!
Mõistad alati millegi väärtust siis kui sellest ilma jääd, loogiline samuti.
Ühesõnaga selle nelja tunni jooksul oli päris mitu värvikat juhtumit, aga üldiselt olin endaga väga rahul ja uhke, et selle läbi tegin ja võib isegi öelda, et päris edukalt. Tegin isegi pool tundi omast ajast tööd üle, sest lapsed ei saanud otsa, nagu ka nende tahtmised :)
Kui lõpuks sealt ära sain, siis istusin rongi ning mõtlesin, et vaatan Tabletist, mis Mihkel mulle kinkis, filmi. Kahjuks sai aga poole tunni pärast aku tühjaks, ning pistsin selle kotti. See oli ka viimane kord kui seda nägin. Mu kotti murti sisse ning varastati mu roosa abimees ära...
Märkasin seda alles kui koju jõudsin.
Olin väga kurb, sest see on tõesti ebaõiglane. Ronin tummana emadepäeval, kui kõik puhkavad ja pidutsevad, tööle, et teenida väike lisaraha, teen selle kogu tralli läbi ja siis kannan nii suurt kahju, mida pean veel pikka aega tagasi teenima. Selle asemel oleks võinud ju Mihkliga pühapäeva nautida, kuskile ilmatumalt kallisse restorani sööma minna ja laristada ja oleks ikka plussi jäänud... ebaõiglane!
Ok, mis siin ikka hädaldada, nii on ja tuleb edasi tegutseda. Mul pole küll häält, aga vähemalt käed ja jalad töötavad, nii et kõik hästi ja elu ilus :)
Sel ööl magasin halvasti ja haletsesin end. Hommikul otsustasin, et nüüd on kõik, uus päev algas ja tuleb edasi toimetama hakata. Tuleb vahetada paroolid ja muud asjad, helistada politseisse. Leidsin numbri, hakkasin valima... kui meenus, uuups, ma ei saa ju RÄÄKIDA!
Heh, see väike pisiasi läks juba meelest :)
Ok, mõtle Anne, mõtle! kuidagi need inimesed saavad ju hakkama, kes ei saagi rääkida? PS! Meiliaadressi polnud, seega kirjutada ei saanud.
Leidsin siis mingid juhised tummadele, hakkasin uurima, ise pool naerdes, pool ropendades (endamisi), need juhised olid aga nii keerulised, et lõin peagi käega.
Sain mingi tagasiside lehel jätta oma teate, kuigi kuna mul kindlustust pole, siis võimalus see kuidagi tagasi saada on imetilluke.
niisiis, sain vastuse:Dear Ms Ilves
Thank you for taking the time to contact the NSW Police Force Customer Assistance Unit.
Unfortunately reports of crime cannot be made via email. You can report the loss/theft of your property to your local Police or to the Police Assistance Line (PAL) on 131 444 (24/7). For interstate callers we have a toll free number 1800 725 631.
Regards Jim
NSWPF Customer Assistance Unit
email: customerassistance@police.nsw.gov.au
Ph: 1800 622 571
Mail: PO Box 3427, TUGGERAH. 2259
12 May 2015
No ja kuidas siis kõnevõimetud inimesed peaksid kuriteost teavitama, kui ainult helistades saab???
..............................
Eile, 11. mail, sai minu onu 70. aastaseks :)
Palju õnne Volodjale!
Mõtlesin, et saadan talle kirja, ta jõudis aga ette ja helistas mulle Skype.... eh, no ma ei saa ju rääkida!?
Katkestasin kõne ja saatsin kirja. Ema oli mul ka Skypes. Ema oli mu olukorrast juba eelnevalt teadlik, seega palusin emal Volodjale selgitada, et ma pole ülbik, lihtsalt tumm :)
Sellele järgnes väga põnev seiklus, mis mind siiani naerma ajab :)
Ema liitis mind kolmik videokõnega, nii et samaaegselt pidasime vestlust kolmest riigist: Eestist, Venemaalt ja Austraaliast.
Nemad rääkisid ja mina naeratasin, või siis vahepeal kirjutasin. Ema oli naljakas ja muidu rõõmustas, et nii tore, ta võib oma tütart õpetada nii palju kui süda lustib, aga mitte mingeid vastuväiteid ei kaasne, täielik vaikus :) hihi, see oli päris naljakas :)
Meie videokõne kestis ikka päris pikka aega, mingil hetkel läksid meil kõigil kordamööda kõhud tühjaks. Volodja ütles, et läheb teeb omale ühe võiku, ema siis otsustas, et tal on kana ja maasikaid, minul mustikatorti. Kõik suundusime oma eri riikides oleva külmiku juurde ja kohtusime taas hea ja paremaga arvutiekraani ees :)
Volodja sööb võileiba, ema maasikaid ja ma mugin mustikatorti :) Väga armas minu hommik ja nende südaöö!!! :)
No comments:
Post a Comment