Lõpuks tööle :)

 

Juhhu, enam ei sure me nälga:) (Ps! see ülal pilt pole see, mida me sööme! Need vaesekesed on kinni püütud, akvaariumisse pistetud,kinni seotud, juba ka maha müüdud suure raha eest ja ootavad seda, et neile järgi tuldaks ning potti keema pandaks :(

Meil on mõlemal on lõpuks töö ja see, mida soovisime! :)
Mihkel teeb plaatimistööd ja ma läbisin mõlemad proovipäevad ja töötan kreeklase heaks ning töötan ka lastega, sain põhikoha laste lõbustajana üritustel, teen näomaalinguid ja keeran õhupalle. Põhiline rõhk on minul siiski näomaalingud, mulle sobib väga, sest need õhupallid on päris tüütud, neil on eriline komme päris tihti lõhkeda, tehes päris kõva lärmi ja kriuksuvad nad ka päris hullusti, aga lõbus on küll :)

Iga kord kui jälle pall lõhkeb, kui kodus harjutan, siis Mihkel õpetab, et ma ei tohi nii hirmsasti ehmatada, sest siis jooksevad kõik lapsed hirmust laiali :D

Ma peaks tegema hoopis rõõmsat nägu ja ütlema, PÕMM ,vaata kui lõbus, et jälle üks lõhkes :) :)Seda oskust pean ma veel harjutama :)

Sel laupäeval mängin ma haldjat või liblikat või midagi taolist, nägin ka oma partykostüümi, päris naljakas :)Kui ma väga koomiline välja näen, siis pilti ei tee ja itsitan niisama omaette :)Aga sellel teisel poisil, minu paarilisel, läks veel paremini, tema telliti peole kui mesimumm :) :D :)
Nii, helistasin just Mona Vale linnaossa ja tahtsin registreerida end kohalikule eel-jõululaadale lastele näomaalingid tegema ja kõrvarõngaid müüma mis ma siin vabadel hetkedel meisterdanud olen. Mõtlesin, et kui nad mulle laada tasuks mingi 30 taala ütlevad, siis olen nõus.Ja mis nad hinnaks ütlesid, tahad teada... :)? 200 dollarit!!!!Jeerum-laarum, no see pole lihtsalt võimalik, mis hinnad siin linnas valitsevad!!! Õudus ruudus!Lubasin mõelda, peab vist proovima, aga jube-jube on küll.

Kirjutan veel paar rida ja siis lähen poodi, täna kuna mul vaba päev, teen uue õhtusöögi ja saab vaheldust 3 päeva järjest kanasupi söömisele :D  

Niisiis minu ülemus, kreeka restos, temaga on meil suhted..... omapärased! Ta on selline u 45ndates kreeka härra, kes arvab, et on suur heategija ja kõik seal töötavad neiud peavad talle hirmus tänulikud olema. no see selleks, ma olen tegelt ka, sest tema päästis meid alguses näljasurmast siin :) :) :)Aga, siiski ma arvan, et ta lubab endale liiga palju. Püüan ennast küll tagasi hoida, aga kui ma ikka tunnen, et see tema käitumine, pidev plõksimine ja "naljategemine" läheb üle piiri, siis ma vastusega ikka võlgu ei jää. See on mingi uus omadus, mille siinolles avastanud olen, pole enne seda nagu enne enda juures täheldanud, pole vist põhjust olnud.Eriti nokib ta minuga, kui kööki lähen, siis hüüab kokkadele, et Watch out, Anne is coming, be careful with her! Teada saades minu segaverelisusest, hakkas ta mind babushkaks hüüdma. Jumal temaga, äkki kingib talle jõuludeks veidi mõistust juurde :)

Midagi kobises ta eile mälu teemal ja siis kuna ma teadsin, et mul oli antud vaidluses õigus ja tema ühe asja ära unustas, siis ütlesin talle, et kui temavanusel mehel juba praeguses eas mäluga probleeme on, siis sellele peab küll varakult tähelepanu pöörama!! (väike sarkastiline naeratus ka juurde :))See talle vist väga ei meeldinud ja teine tüdruk, Alice ütles pärast, et ega keegi talle tavalisest vastu ei hakka, naeratavad viisakalt ja töötavad edasi.

Tore, et mul enne oli lihtsalt nii ülimõistev ja tore ning asjalik ülemus. See annab kindlasti rohkem julgust otsustamiseks, et kui ma ükspäev ikka sellist pidevat surve all töötamist enam välja ei kannata, siis lihtsalt ütlen, nägemist! Usun, et see päev ei ole kaugel. Praegu tuleb lihtsalt jalad siin rohkem alla saada, sest ikka tänu sellele saan ma pühapäevase laadatasu tasutud.

Töö mulle väga meeldib, tõesti meeldib. Mulle meeldib nendega suhelda, meeldib kui nad arvavad kus asub selline riik nagu Eesti, meeldib klientidega nalja teha ning kõik muidu on väga tore. Inimesed ka restoranides nagu ka kõikjal mujal on üliviisakad ja esmased sõnad algavad alatiHi, how are you?I am fine, thanks (naeratus)And how are you today?I am also good, thank you!Great! So, what you would like to order?
Nii pikk jutuajamine  on siis reegel, igal pool, bussis, poes, tänaval ja isegi õues, inimesed lihtsalt astuvad ligi ja hakkavad pärima, et kuidas läheb :)

Eks see ikka harjumatu ja päeva lõpuks veidi väsitav ole, aga see on ikka 100 korda etem (olgu see siis teeseldud viisakus), kui torisemine ja podisemine ja virisemine ja kaasinimesest tänaval mitte väljategemine. Nii, ma nüüd poodi ja siis laupäevaks veidi kõrvarõngaid keerama, sest järgmisetel kõikidel päevadel olen tööl ja seda hetke enam ei leia.
Olge tublid, aitäh sulle, et jõudsid lõpuni lugeda ja aitäh ka selle eest, et sind minu tegemised siin korda lähevad :)Kallistan ja praeguseks side lõpp :)

Imeline loodus vs jobusid leidub igal pool, isegi Austraalias :)

 

Käisime ükspäev siin mingil naabruskonna kokkutulekul. See käib nii, et kõik lähinaabruses elavad inimesed kogunesid ähele mäekünkale ja siis korraldasid megapikniku,et kõik saaksid üksteist paremini tundma õppida. Tulime ka meie oma limonaadidega päikese kätte end soojendama JJa ühe naise tundsime me juba kaugelt ära, see oli seesama proua kelle ukse taga me koputamas käisime, et kutsu tema aiast kätte saada J Tore ja viisakas naine.ühesonaga, mingi hetk hakkasid inimesed kogunema ja mere ning lainete poole vaatama. No, mis meie uudishimulikud eestlased ei saa ju ka kuskile kõrvale jääda, põnev ju, ning läksime samuti lahemale ja mis me näeme, vaalade perekond! Wow, see oli äge, nad olid kaldale nii lähedad, hüppasid ning tiirutasid ja tegid ikka korraliku show J Njaa, väga imeline ja meeldejääv vaatepilt!

Kui see päev läbi sai, siis märkasin , et akna taga käib nagu mingi valguse mäng. Kell oli 1 öösel ja taevas pidasid kõrgemad jõud pidu JAlguses vaatasime akna tagant, siis otsustasime riidesse panna ning õue vaatama minna. Panime kampsa ka selga, aga ikka oli päris kole ja külmavõitu. Istusime ühele aiale ja lihtsalt vaatasime taevasse. Muidu oli täiesti pime ja siis vahelduva eduga küll põmmutas (täiesti vaikides). Elektrisähvatused tulid üksteise järel ja vahelduva eduga lõi taeva täitsa valgeks ja milline varjude mäng!

Mõni naaber sellelt tänavalt viitsis samuti end välja ajada ja looduse trikke vaatama minna. Ühe mehega rääkisime ja ta ütles, et on elanud selles kandis pikka aega, aga sellist vaatemängu näeb esimest korda elus. Istusime Mihkliga seal aia peal lõpuks kahekesi ja siis Mihkel ütles väärt sõnad, et kui me ka materiaalses mõttes varakamaks ei saa, siis rikkaks oleme juba saanud, nähes ja kogedes koike seda. Ja seda me ju kogema sõitsimegi! See oli väga õige otsus, tunnen seda iga oma keharakuga J

Nüüd siis seiklustest, sest ega see reis polegi  ju mõeldud igav olema J ja igasuguseid elamusti ja läbielamisi meile lihtsalt saadetakse lahendamiseks. Keegi samal ajal kõlgutab jalgu seal pilve peal korgel istudes ja itsitab omaetette, et vaatame, kuidas need kaks selle valjakutsega nüüd hakkama saavad :P Kuidas valja rabelevad ja oma emotsioone ohjeldada suudavad.

Ühesonaga, Mihkel nägi ühte kuulutust internetis, vajati kiiresti ühte plaatijat . Mihkel kohe helistas, ei võetud vastu ja siis saatis sõnumi, et on valmis vajadusel tööle asuma. Vastust ei tulnud. Järgimes hommikul kell 6:30 tuli sõnum vastu, et plaatijat on vaga vaja ja ta helistab lõunal, et asjad üle täpsustada, juhuuuu, lõpuks ometi J roomustamist jätkus täpselt 3 minutiks. Kell 6:33 tuli sõnum, et sorry, kohad täis ja tööjõud olemas. Eh, no, ok, Mihkel veel saais sõnumi vastu  “see kais kull kiiresti, aga tänan teatamast “

Kell uks päeval, kui ma parajasti pidasin skype vestlust oma tooandajaga, sai Mihkel kone ja rääkis pikalt ning siis tuiskas vaga ruttu kodust ara.
Kui ma oma üle tunni kestnud kone lõpetasin ja helistasin talle, et kuhu sa jooksid, siis ta vastas, et see jama Josh, tööandja helistas ja ütles, et ikka on tana vaja ja ruttu.
Selleks oli vaja aga neid mingeid raudosaga jalanõusid ja mingeid tööpukse. Mihkel siis reageeris kiiresti, sõitis poodi, ostis kõik ara (makstes üle 200 dollari, mis on umbes 190 eurot) ja siis kahe bussiga sinna päraporgusse, etteantud aadressile. Sõit kestis üle 2 tunni, sest need vahemaad on ju siin meeletud. Jõudis kohale, helistas, ja kes ei võtnud vastu, oli Josh! Ei võtnud vastu, ei vastanud sõnumitele, ümbruskonnas küsis inimestelt, keegi midagi ei teadnud. Ehee, tung, jobu! Ootas üle tunni ja siis jälle 2 tunnine teekond koju. Ma üldse ei mainigi, et iga sõit eraldi bussiga maksab 3 dollarit. Kena valjaminek!

Jõudis vihasena ja pettununa koju ning jagasin temaga seda tunnet. No mis teha, tuleb kuidagi üle elada see tunne. Sellega veel asi ei lõppenud. Järgmisel hommikul kell 9 helises telefon. Josh helistas ja lollitades küsis, et kuhu ta jai? Ühesonaga oli seal kuulda palju meeste hääli ja nad tegid lihtsalt nalja ja naersid. Mihkel kasutas ebatsensuuresid sonu ja lubas ta üles leida :P

Telefon pandi ära ja helistas uuesti ja siis uuesti ja siis uuesti. Ja siis lõunal helistas uuesti ja kokku üle 10-15 korra vist. Seda võib vist juba nimetada vaimseks terroriks. Carmen võttis asja enda peale ja pidas nõu oma sõpradega, kellest üks töötab kõrgel kohal politseis. Nüüd on asjad sedasi, et kui ta veel kord helistab, siis teeme avalduse politseisse.
Ponev elu meil siin, eks J? Jaa, igav juba ei hakka JMa sain laupäeval ja pühapaeval tööd lastepeol. Teen näomaalinguid ja keeran õhupallidest loomi ja muid värke JEilne meie õhtu Mihkliga möödus sedasi, et jälgisime Youtubest videosid ja sammhaaval õppisime trikke, lahe! Selgeks sai koer, kaelkirjak, mõõk ja kahest õhupallist keeratud lill JAhvi ma keeldun tegemast, see on juba korgem matemaatika ja teadus! JTana lähen ühte kreeka peenesse restosse proovipäevale, eks paistab, kuidas sellega läheb. Aga nüüd jälle youtube videosid vaatama, tahaks veel liblika selgeks saada, tüdruketele lähevad need ju peale J 
Saadan teile tervisi, rõõmsat meelt ja ikka seiklusi, et igav ei hakkaks J

 
Esimene proovipäev läbitud, tore J mulle meeldis ja hea uudis on ka see, et sain teisele proovipäevale, täna!  See on ikka tõesti peen koht ja kui maitsvad tunduvad toidud :D JJ Ei, ei, ma ei ole nälga suremas ja ei vaevle toidupuuduse käes, aga ikka kui kogu aeg puutud kokku eriti hästi lõhnavate hõrgutistega, siis hakkab kõht ikka tantsu lööma küll J

Mihkel teeb süüa :)

Carmeni ja Beniga peol :)

Mihkel uute sõprradega :)

Kuulus kutsa Zen :)

Anne esimene õhupallikutsa :)

 

 

Niisiis, seiklustel pole siin ei algust, ega loppu, need kestavad kogu aeg. Aga see vist ongi normaalne kui oled vooral maal, vooras keskkonnas ja nii on :)

Eile palus Carmen (tudruk, kelle juures peatume), et kuna ta on paeval ara ja me jaame koju, siis kas saaksime minna jalutama tema isa koeraga. Isal on oma suur farm kus on palju vabadust koerale, aga kuna ta oli kaheks paevaks ara, siis toodi koer (selline suur, ma ei teagi  mis tougu ta on koerateadja nagu ma olen :) meile.

Muidugi, kokku lepitud. Uhe ajal hakkasin siis kutsut otsima, et Zeeeeeeeeeeeeeeen, where are you?

Kutsut pole ei allkorrusel, et teisel ei kolmandal korrusel, pole oues ja uhesonaga pole kuskil... eeee, ups, mis nuud siis saab.... :P

Ei tea mida ma Carmenile peaksin utlema, et koer usaldati meie hooleks, aga koera pole. Ok, proovime uuesti otsida. Nii me siis kammisime maja iga nurka labi, keda pole, pole koera :D

Ja siis akki oues markasin kutsut naabriaias. Seisis seal vaikselt saba jale vahel. Ei tea uidas ta suutis ule selle korge aia hupata, aga seal ta oli ja fakt oli ka see, t tagasi tea sealt kuidagi ei saanud..

Laksime naabritadiga tutvust looma :)

Nagu paljud koduperenaised siin rajoonis, oli onneks ka tema kodus. raakisime loo ara ja niipea kui ta ukse avas, soostis koer valja ja olles taiesti segaduses, ei kuulanud ta loomulikult sona. Eh, see oli muidugi palju soovitud :) :)

Niisiis jooksis ta pea laiali otsas ule tee ja otse randa. No ok, teeme siis ka vaikese jalutuskaigu (ehe, vaikese, kindlasti, you wish!!!!! :))

Kutsu jooksis mooda laineid, mooda liiva, ajas seal ka mingit teist kutsut taga ja uhesonaga meie huudmisest polnud mingit tolku, ta lihtsalt ei teinud sellest valja!

Siis jooksis ta vaga lahedale uhele kajule, mispeale laks paris suureks molluks lahti. Nimelt asus seal kuskil lahedal linnupesa ja oi kui suured ja kurjad linnud hakkasid akki kogunema ja kui koledat kraaksuvat haalt nad tegid!!!!!

Neid muudkui lisandus ja aina madalamalt nad lendama hakkasid (parast kodus utles Carmen, et nad voivad olla vaga ohtlikud kui pesa kaitsevad ja paris valusasti runnata). No seda me arvasime isegi nende haalitsustest, selleparast Mihkel selle kutsuga veidi voimles ja meelitas ta sealt ara. Kutsu onneks kull vahetas kohta kus edasi joosta, mille nii ohtlikus kohas, aga ega ta siis selleprast meie kohalolekust rohkem ei hoolinud ja tegi asju ikka omapead.

Aga kuidas saada kutsu koju????\Good question :)

Niisiis, istudes paris pikalt liival ja lihtsalt kutsu tegemisi jalgides, motlesin valja strateegia ja laksin vette. Mihkel jai kaldale. Carmen kunagi raakis, et tegemist on suure aafrika jahikoeraga ja kui neid on kaks, on nad voimelised lovi maha murdma. Samas pidid nad olema vaga kaitsvad ja inimesi paastma. No eks vaatame :)

Tombasin seeliku korralikult ulesse ning laksin lainetesse nii sugavale kui suutsin. ja ohoo omet, juba Zen jooksis pagavai minu poole ja truult voitles lainetega et pusti jaada :)

Good dog!

Niisiis uritasin teda endaga harjutada ja hakkasime kaima. Uhest rannaotsast teise, ikka lainetes, aga madalamates. Kutsus pusis truult minu korval. Ikka uhele poole ja siis poorasime koos kenasti ringi ja tagasi ja siis jalle kiitsin ja patsutasin kutsut ja tegin pai ja jalle edasi ja tagasi ja nii ikka k[mneid, k[mneid kordi. Kogu aeg mottes kusimus, kas kutsu jargneb mulle koju voi pean veel 5 tundi samamoodi seal edasi-tagasi vees jalutama kuni carmen voi Ben koju jouavad :P?

Kindluse mottes paar ringi veel ja siis utlesin, nonii kutsu, nuud lahme koju :)

Hakkasin astuma liiva poole, siis trepist ules, siis ule tee... kutsus sorkis ilusti mul jarel. Oi oli see alles pinge. Ja siis jpudsime kodu ukse juurde, keerasin votit ja... jumal tanatud, TA TULI TUPPA!!!!!

Mission Completed!

Siis helistasin Mihklile, et nuud on ohutu koju tulla :)

Mihkel ootas senikaua rannas, igaks juhuks, et kutsul jalle midagi pahe ei hakkaks.

Huh, olime molemad paris vasinud sellest seiklusest ja kaanisime vett nii mis kole, tore fuusiline harjutus :)

Tegin ohtul ka kutsust ja ta peremest pilti kui talle jargi tuldi. Need on Mihkli telefonis. Kuna Mihkel hetkel seda White Cardi tegemas (teine katse :) siis praegu ei saa siia pilti lisada, hiljem panen ules. Tegelt Mihkel helistas hetk tagasi ja utles, et see tooohutuseksam sooritatud ja kaart on kaes- tubli :)!

Ma kaisin uhel toointervjuul, sinna tahaks kull toole saada. Lahiajal selgub. Kolme kohaga olen suhelnud ka naomaalingute teemal. Uhes kohas part-time job saadud :) See mulle meeldib, tahtsin lastega seotud tood. Muidu on siin ikka erinevaid kohti saadaval, aga praegu on veel see periood, et ikka paris igasugust tood teha ei taha. Ma olen kull kuulnud, et pole motet siin Eestis toodud magistrikraadiga vaga keksida ja vastu peaks votma igasuguse too, aga.. aga mul sureb lootus viimasena. Puuaks ikka seda tood teha, mis mulle meeldiks, vaemalt puuan senikaua kuni meie kodumaal saastetud eurosid veel alles. Kuigi kahanevad nad kiire ahvi kiirusel :) 

Vot nii sobrakesed!

Tore oli jalle veeta teiega need hetked kirjutades. Kirjutaks veel, aga varsti hakkan end sattima kinno. Laheme tana Carmeni ja uhe tema sobrannaga kinni Videviku viimast osa vaatama. Ben ja Mihkel jaavad koju omi asju tegema.

Igatsus kallite inimeste jargi on igatsus hinges, eriti tuleb see valja oositi, unes! Olen paris mitu kallis inimest nainud unes ja juttu raakinud :) Tana oli selline uni, et pidin korra Eestisse tulema ja siis tabasin end mottest, et ei tahagi korraks tulla, sest see eeldab seda, et pean uuesti head aega utlema ja seda enam teha ei tahaks, paris raske oli see (mis teha, emotsionaalne inimene ikkagi :) Oli vast ikka uni, taielk labielamine ja sugav arutelu :)

Igatsust tunenn ka oma savi jarele. Eile leidsime ules uhe keraamikatookoja. Nii kui sinna sisse astusin, mmmmmmmmm, mis lohn!!!!! SAVI :) Hehe, kolab fanaatiliselt ja kohati haiglaselt :) No mis teha, nii see on. Napud vahest sugelevad, motted liiguvad ja inspiratsioon liigub kiiremini kui ma talle jargi jouan.

Ostsin omale louendi ja varvid. maalimine siin maal vahe odavam tegevus kui keraamika. Praegu on nii,, vaatame mis elul pakkuda on :)

 

Kallistan kovasti-kovasti!

Olge terved!

PS Vabandan kirjavigade ja muude asjade parast. Tapitahti pole ja kirjutist ule lugeda ei viitsi :))

Seiklus algas, peaasi et lobus oleks :)

Joudsime Sydneysse :)

 

Tere koigile kes juhuslikult voi sihilikult siia lehele sattusid J

Lubasin kirja panna moned seiklused ja sekendused ja uldse kirjeldada, kuidas siinpool maakera inimesed elavad.

Siin on tore J inimesed on lahked ning liigagi abivalmid. Ausalt oeldes on vahel selline tunne, et ei oskagi vist nii viisakas vastu olla. Alguses poes olin nt taitsa hadas. Poemyya kusib, Hey darling, how are you doing? Siis vastan ikka et hasti (ega ta muud vastust ju ei ootagi J), aga polnud paris kindel, kas peaksin sama vastu kusima?

Kohalikega nou pidades sain vastuseks, et kui on aega ja tahtmist, siis voib vastu kusida, aga ega keegi ei solvu kui pole aega seda teha J Raakimisele ja seletamisele laheb palju aega. On ju inimesed loomu poolest uudishimulikud, et miks ja kui kauaks tulime. Seda muidugi kus Eesti asub, voi mis riik see uldse on, pole keegi loomulikult kuulnud, no seda ma ausalt oeldes ei eeldanudki :P

Tana laksime Mihklile white cardi tegema too jaoks. Kohal pidi olema kell 9:00, hiljemalt 9:15, muidu sisse ei saa ja peab uuesti maksma. Selle ohutuskaardi tegemine laks umbes 80 euri maksma. Arvestades nende hindadega, siis peaks vist utllema, et usna odav :D

Uhesonaga, uks tore ja lahke poiss kais peale, et viib meid ise linna ara. Pika peale noustusime. Alustasime soitu 7:30. Jeerum, on alles ummikud….. :S Kohale joudsime 9:00, jess, juba olime paris onnelikud kui siis see mees receptionist utles, et vale koht. Sydneys on kaks vaga sarnase aadressiga maja ja me oleme vales majas. Kuidas sinna teise kohta saada? Oioi vastus oli, et vaga kaugel. Sinna peab minema rongiga..

Jeerum, ok, reageerisime kiiresti.

Jooksime St Jamesi rongijaama, labi suurte raskuste narisime labi kuidas osta piletid, 10 euri masinasse paigutatud, jooksime 1. Platformile ja saime rongile… soitsime 3 peatust, valjusime Town Hillis, vahetasime jalle platform, nuud nr 5 ja soitsime Kross Gingsile. Valjusime, Mihkel pani toole GPSi ja jooksime, jooksime.. ma hakkasin hingeldama… :D Utlesin, et jooksku Mihkel ise kohale, voidab aega, ma oma uute platudega komberdan kuidagi jarele J

Hehe, joudsin ka mina lopuks oigele aadressile. Ja keda ma ukse taga kohtasin, jeeeeeeee tuttavaid silmi J

Niisiis sisse ei lastud ja uuesti maksma, jepijeee.

Kui laksime proua ametiku juurde raakima, siis utlesin, et tegelt oleksime me ilusti kohale joudnud kui poleks neid kokkulangevaid juhtumeid ja alles joudsime siia linna ja… uhesonaga, uuele kursusele registreerumiseks maksma ei pidanud, aitah! Uhe ja poole lounasoogi raha saastetud J

Ja siis me astusime valja ning mida me naeme, see maja kus meid esialgu viidi, paistab pargi taga. Tore! Mootsime GPSi jargi vahemaad, ja no mis sa kostad, 800m! Selle oleksime 5 minutiga ara jooksund kull (no ok, mul oleks veidi kauem aega lainud J)

Niisiis erinevate juhtumite kokkulangemine… aga kull oli alles reageerimine, vaga tapne ja kiire, aga mottetu vaev ja kontol raha jalle kolksti, vahenes J

Enam ma neid austraalasi ei usu kui jutt kaib pikast vahemaast, parem sober GPSilt jarele kusida.

Loodus on siin aga imeline! Loomad sellised mida pildiraamatust on nahtud ja linnud, mida meil puurides muuakse J