Imeline loodus vs jobusid leidub igal pool, isegi Austraalias :)

 

Käisime ükspäev siin mingil naabruskonna kokkutulekul. See käib nii, et kõik lähinaabruses elavad inimesed kogunesid ähele mäekünkale ja siis korraldasid megapikniku,et kõik saaksid üksteist paremini tundma õppida. Tulime ka meie oma limonaadidega päikese kätte end soojendama JJa ühe naise tundsime me juba kaugelt ära, see oli seesama proua kelle ukse taga me koputamas käisime, et kutsu tema aiast kätte saada J Tore ja viisakas naine.ühesonaga, mingi hetk hakkasid inimesed kogunema ja mere ning lainete poole vaatama. No, mis meie uudishimulikud eestlased ei saa ju ka kuskile kõrvale jääda, põnev ju, ning läksime samuti lahemale ja mis me näeme, vaalade perekond! Wow, see oli äge, nad olid kaldale nii lähedad, hüppasid ning tiirutasid ja tegid ikka korraliku show J Njaa, väga imeline ja meeldejääv vaatepilt!

Kui see päev läbi sai, siis märkasin , et akna taga käib nagu mingi valguse mäng. Kell oli 1 öösel ja taevas pidasid kõrgemad jõud pidu JAlguses vaatasime akna tagant, siis otsustasime riidesse panna ning õue vaatama minna. Panime kampsa ka selga, aga ikka oli päris kole ja külmavõitu. Istusime ühele aiale ja lihtsalt vaatasime taevasse. Muidu oli täiesti pime ja siis vahelduva eduga küll põmmutas (täiesti vaikides). Elektrisähvatused tulid üksteise järel ja vahelduva eduga lõi taeva täitsa valgeks ja milline varjude mäng!

Mõni naaber sellelt tänavalt viitsis samuti end välja ajada ja looduse trikke vaatama minna. Ühe mehega rääkisime ja ta ütles, et on elanud selles kandis pikka aega, aga sellist vaatemängu näeb esimest korda elus. Istusime Mihkliga seal aia peal lõpuks kahekesi ja siis Mihkel ütles väärt sõnad, et kui me ka materiaalses mõttes varakamaks ei saa, siis rikkaks oleme juba saanud, nähes ja kogedes koike seda. Ja seda me ju kogema sõitsimegi! See oli väga õige otsus, tunnen seda iga oma keharakuga J

Nüüd siis seiklustest, sest ega see reis polegi  ju mõeldud igav olema J ja igasuguseid elamusti ja läbielamisi meile lihtsalt saadetakse lahendamiseks. Keegi samal ajal kõlgutab jalgu seal pilve peal korgel istudes ja itsitab omaetette, et vaatame, kuidas need kaks selle valjakutsega nüüd hakkama saavad :P Kuidas valja rabelevad ja oma emotsioone ohjeldada suudavad.

Ühesonaga, Mihkel nägi ühte kuulutust internetis, vajati kiiresti ühte plaatijat . Mihkel kohe helistas, ei võetud vastu ja siis saatis sõnumi, et on valmis vajadusel tööle asuma. Vastust ei tulnud. Järgimes hommikul kell 6:30 tuli sõnum vastu, et plaatijat on vaga vaja ja ta helistab lõunal, et asjad üle täpsustada, juhuuuu, lõpuks ometi J roomustamist jätkus täpselt 3 minutiks. Kell 6:33 tuli sõnum, et sorry, kohad täis ja tööjõud olemas. Eh, no, ok, Mihkel veel saais sõnumi vastu  “see kais kull kiiresti, aga tänan teatamast “

Kell uks päeval, kui ma parajasti pidasin skype vestlust oma tooandajaga, sai Mihkel kone ja rääkis pikalt ning siis tuiskas vaga ruttu kodust ara.
Kui ma oma üle tunni kestnud kone lõpetasin ja helistasin talle, et kuhu sa jooksid, siis ta vastas, et see jama Josh, tööandja helistas ja ütles, et ikka on tana vaja ja ruttu.
Selleks oli vaja aga neid mingeid raudosaga jalanõusid ja mingeid tööpukse. Mihkel siis reageeris kiiresti, sõitis poodi, ostis kõik ara (makstes üle 200 dollari, mis on umbes 190 eurot) ja siis kahe bussiga sinna päraporgusse, etteantud aadressile. Sõit kestis üle 2 tunni, sest need vahemaad on ju siin meeletud. Jõudis kohale, helistas, ja kes ei võtnud vastu, oli Josh! Ei võtnud vastu, ei vastanud sõnumitele, ümbruskonnas küsis inimestelt, keegi midagi ei teadnud. Ehee, tung, jobu! Ootas üle tunni ja siis jälle 2 tunnine teekond koju. Ma üldse ei mainigi, et iga sõit eraldi bussiga maksab 3 dollarit. Kena valjaminek!

Jõudis vihasena ja pettununa koju ning jagasin temaga seda tunnet. No mis teha, tuleb kuidagi üle elada see tunne. Sellega veel asi ei lõppenud. Järgmisel hommikul kell 9 helises telefon. Josh helistas ja lollitades küsis, et kuhu ta jai? Ühesonaga oli seal kuulda palju meeste hääli ja nad tegid lihtsalt nalja ja naersid. Mihkel kasutas ebatsensuuresid sonu ja lubas ta üles leida :P

Telefon pandi ära ja helistas uuesti ja siis uuesti ja siis uuesti. Ja siis lõunal helistas uuesti ja kokku üle 10-15 korra vist. Seda võib vist juba nimetada vaimseks terroriks. Carmen võttis asja enda peale ja pidas nõu oma sõpradega, kellest üks töötab kõrgel kohal politseis. Nüüd on asjad sedasi, et kui ta veel kord helistab, siis teeme avalduse politseisse.
Ponev elu meil siin, eks J? Jaa, igav juba ei hakka JMa sain laupäeval ja pühapaeval tööd lastepeol. Teen näomaalinguid ja keeran õhupallidest loomi ja muid värke JEilne meie õhtu Mihkliga möödus sedasi, et jälgisime Youtubest videosid ja sammhaaval õppisime trikke, lahe! Selgeks sai koer, kaelkirjak, mõõk ja kahest õhupallist keeratud lill JAhvi ma keeldun tegemast, see on juba korgem matemaatika ja teadus! JTana lähen ühte kreeka peenesse restosse proovipäevale, eks paistab, kuidas sellega läheb. Aga nüüd jälle youtube videosid vaatama, tahaks veel liblika selgeks saada, tüdruketele lähevad need ju peale J 
Saadan teile tervisi, rõõmsat meelt ja ikka seiklusi, et igav ei hakkaks J

 
Esimene proovipäev läbitud, tore J mulle meeldis ja hea uudis on ka see, et sain teisele proovipäevale, täna!  See on ikka tõesti peen koht ja kui maitsvad tunduvad toidud :D JJ Ei, ei, ma ei ole nälga suremas ja ei vaevle toidupuuduse käes, aga ikka kui kogu aeg puutud kokku eriti hästi lõhnavate hõrgutistega, siis hakkab kõht ikka tantsu lööma küll J

Mihkel teeb süüa :)

Carmeni ja Beniga peol :)

Mihkel uute sõprradega :)

Kuulus kutsa Zen :)

Anne esimene õhupallikutsa :)