Uudiste seljanka :)

Täna on minul vaba päev, 
seda ei juhtu iga päev ... :)
Hei!

Tahaks kohe laulda. Isegi koristasin siin selle päeva puhul tantsusammul :)

Palju on vahepeal juhtunud, aga pole lihtsalt arvuti taha saanud nii, et sündmusi jagada. 

Pühapäeval käisime Eesti Vabariigi 95. aastapäeva tähistamas Shark Islandil. See on iga-aastane eestlaste üritus ja kogu saar broneeritud ainult meile, jeiii.

Enne jõudsime Kaarinaga ka ühe lastepeo läbi viia. Hommikul tui mulle Kaarina autoga järele, sõitsime Lindfieldi, kus peeti Naomi 6 sünnipäeva. Pere oli tellinud cooking peo. Minule oli see esimene sellelaadne pidu, Kaarina aga juba suur proff sellel alal.

Seekord oli palju lapsi, üle 30! Välja näeb see sedasi, et kõigile lastele jagasime välja põlled (tegelt oleks pidanud saama ka kokamütsid, aga kuna agentuur ei postitanud meile puudujäävaid mütse, siis ei saanud kellelegi neid anda).
Alustasime pizzaga. Andsime igale lapsele tüki tainast, mida nad siis sõtkuma ja rullima pidid ja siis kõike seda nämmat manti peale. Igaüks sai seda dekoreerida vastavalt oma soovi ja maitsele. 

Piduliste seal oli ka umbes 5 poissi, kes arvas, et palju lõbusam on toiduga mängida ja neid singitükke õhku visata kui nendest süüa valmistada. Siis viskasid nad üksteist, kõigega mis kätte jäi ja siis valasid vett põrandale..... Nii et me suusatasime seal Kaarinaga ringi, paras hullumaja oli :)
Oh, raske on vaadata seda toiduraiskamist, kuidas see kõik seal põrandal vedeles, aga teha pole midagi. Kui pizzad valmis, siis hakkasin neid ahju komplekteerima. Lapsed alustasid aga magustoidu valmistamisega, ehk selle nimi on Rocky Road. Väga lihtne suhkrupomm :) Nad said oma kaussi segada igasuguseid erinevaid komme, shokolaadinööpe, vahukomme, kummikomme, see valati üle sulatatud piimashokolaadiga, mis kommidesse imbus. Seejärel jagati see kõik anumate vahel ära ja tagatipuks veel sulataud valget shokolaadi ja kookost peale :) Huhuuuu, see oli vast magusa ja keemiapomm (aga peab tunnistama, et vahel sööks isegi :)) Lastele läks peale ja olid väga õnnelikud.
Kui esimesed pizzad väljas, otsisid lapsed oma tehtud söögi üles ja said juba sööma hakata. Kaarina serveeris veel neile peeneid kokteile, mida valmistas kookosepiimast ja ananassimahlast.

See oli 2 tundi suurt rahmeldamist ja hästi palju positiivseid emotsioone, tore töö :) kui meie asjad autosse said ja rahaasjad klaaritud, soovisin emale mõnusat õhtust koristamist, igav tal kindlasti kohe ei hakka ja seda lõbu jätkub kohe kindlasti mitmeks päevaks :)

Riided jahust puhtaks ning võtsime suuna Darling Harbourisse. Seal pidime ka Mihkliga kokku saama. Sõitsime saarele laevaga Captain Cook. Selle laeva üheks kapteniks on ka üks väga tore eesti noormees Indrek, kellega tutvusime siis kui Mallega ringreisil käisime. Pärast seda oleme kohtunud Eesti Majas nii sõbrapäeval kui ka vastlapäeval.

 Mulle meeldib, et olen viimasel ajal kohtunud väga mitme supertoreda kaasmaalasega. Kui vastlapäeval käisime, siis õhtu venis päris kohe pikaks (rändasime Mallega keset öist Sydneyt takso ja bussiga tagasi).  Joosep oskab vist mängida kõiki lugusid, mida soovida võiks ja meelde tuleb. Tema mängis klaveril järjest kõikide soovilugusid ja meie kõik lausime kõvasti kaasa, Põgene, vaba laps, Laul pistodast, Põhjamaa... väga liigutav õhtu oli, enamuse ajast oli kananahk ihul, südames meeletu uhkus, kohati ka igatsus kodumaa ja põhiliselt lähedaste ja perekonna järgi...
Otiga laulsime ka ees duetti, looks Naerata. Toredad mälestused sellest õhtust. Kõik olid rõõmsad ja ruumis valitses rahu ja üksmeel.

Oi, kaldusin teemast veidi kõrvale :)
Ehk siis laevareis....
Ahjaa, see ka veel, et kui me Kaarinaga sadama lähedale jõudsime, polnud meil kuskile parkida. Leidsime siis pika aja peale parkimismaja. Esimene pool tundi oli 3 dollarit ja siis iga järgnev tund 10 dollarit. ehk siis selle aja eest mis me plaanisime autot parkida, oleksime pidanud maksma 68 dollarit. Segased, ma ütlen...
Parkla oli autosid täis, nendel vist mingit muret pole see raha lihtsalt välja käia.
Ühesõnaga, pöörasime parklas ringi ja sõitsime välja, lootuses, et äkki leiame midagi soodsamat.
Esimesest laevast jäime maha..
Aga me ikka veel otsisime kohta.

Siis leidsime ühe koha, kus võis maksimaalselt parkida 4 tundi ja maksma pidi 12 dollarit. Maksime ära ja mõtlesime, et küll midagi välja mõtleme... ehk... :)
Saime Mihkliga kokku, jõudsime napilt teise laeva peale.
Ja siis kui saarele jõudsime ja teiste tüdrukutega arutasime, siis nad ütlesid, et nendele austraalastele trahve välja kirjutada meeldib.. eee.. hakkasime mõtlema siis reaalselt, et mis teha.



Et õigeks ajaks tagasi jõuda oleksime pidanud peo kõige lõbusama koha pealt lahkuma... Ära käia ja tagasi tulla ei jõuaks. 
Hmm, mis siis teha. Ok, otsustasime, et siis naudime pidu ja siis maksame kolme peale sõbralikult trahvi ära. Eks iga lõbu eest tuleb maksta.. kui palju aga ? 
See huvitav küsimus jäi õhku rippuma...

Peo käigus tuletasime ikka vahest naljana üksteisele meelde... et, no, on lõbus kah :)?
Huvitav, palju see trahv seal ka olla võiks :)`?

Siis Mihkel tegi veel parema nalja. Läks Kaarina juurde ja ütles. Tead Kaarina, ma siin mõtlesin, et ma lähen täna koju hoopis BUSSIGA :) :) :)
Bussiga kena ja tore sõita :)

Hehe, kõik naersid kõht kõveras, Miku sai jälle hea naljaga hakkama :)

Pidu oli supertore. Laulsime eestimaiseid laule, pidasime piknikut. 

Mul olid ka kaasas näovärvid. Mõtlesin, et tore oles lipu ja rahvuslike mustritega veidi nägu dekoreerida. Siis tahtis aga teine ja kolmas ja neljas ja siis oli vahepeal järjekord.. :)
Heh, tore oli. Vahepeal kui aga lastele tiigreid ja liblikaid tegin ja platsi peal jälle tantsuks läks, siis ütlesin küll, et teeme nii, ma teen selle tantsu ära ja siis teen edasi. 

Muidu oleks vahetpidamata vabal päeval ikka tööl olnud :)
Siis tuli üks mees, kes tahtis saada lindu käele. Tegin ära ja peab ausalt tunnistama, et see nägi rohkem varese ja pingviini moodi välja :)
Tuleb olla aus enda vastu, et alati ei ole oma tööga väga rahul. Aga mõtlesin, et õhtul peseb nagunii maha ja mälestus kustunud. Eile aga lisas mind FB-s sõbraks ja seal oli siis tema lehel see pilt... :)



Tahtis veel ka minu allkirja saada käele, nii et nüüd on siis teada, kes selle pingviiniga hakkama sai, eh :)

Seda ka veel, et Mihkel on ikka üks naljanina.
Tema istus mul kõrval  ja siis ikka vaikselt kommenteeris, et tema kogub näomaalingute raha :) Tema minu tööandja kõik tasud tema kätte. Hoidis tuju üleval. Indrekule joonistasin ankru käe peale. Tema siis ütles, et mis ta mulle tuua võiks, siidrit, kommi.. ma ütlesin, et mitte kui midagi. Kõik hästi ja naeratusest piisab :)
Tema nii lihtsalt järgi ei andnud ja muudkui tahtis mulle ka midagi teha. 
Kihkel siis kõrvalt kommenteeris: "Kartulisalatit ikka võib :)"
Hehe, Mihkel limpsas keelt selle salati järgi juba enne, aga kuna meil oli oma piknikuvarustus kaasas, siis ei läinud seda ostma. 
Indrek tõigi kartulisalatit ja oi küll oli Mihklil pidu majas. Ja siis veel kommenteeris: "Näed, kuidas tuleb tegutseda, et pere söönuks saaks! " :) :)

Väga tore pidu oli ja pole ammu nii palju tantsinud. Kõik tantsud nagu tuljak,  perekonnavalss sai läbi tantsitud ja palju muidki tantse, mis kohapeal tantsu käigus selgeks said :)

Ja siis veel üks oluline küsimus... auto... ja kõik sellega kaasnev :)
Tegime nalja ja panime panuseid :)

Ja kui kohale jõudsime, oli pinge juba vägagi sees, hoidsime hinge kinni ja vaatasime aknaklaasile ja TÜHI!!!! Jeiiiiiiiii :)
Super, pääsesime trahvita!

Ja sõitsimegi koju, oli tore päev mõnusate inimeste seltsis!

Ja nii me siis vahest (päris tihti) veedame ka oma õhtuid. Alguses poodi, et midagi nämmat hamba alla saada

 Ja siis filmiõhtule, ehk filmushkale :)

Lastega läheb meil ka päris kenasti.
Kuna paljudel austraalastel on raha kui raba ja nad ei vaevu enam mittevajaminemaid asju müüma ega  ka niisama ära andma, siis viskavad nad need lihtsalt ära. Sageli  täiesti uusi, pakendis olevaid või siis vähekasutatud korralikke asju.
Jätavad need mingitel kindlatel päevadel ukse taha ja kui maja eest mööda jalutad ja midagi vaja võiks minna, siis saad endaga kaasa haarata. Ma olen nii mõndagi omale kodumajapidamisse kaasa võtnud :)

Ükspäev kui tööle läksin, nägin, et ära on visatud lastele kokkupanemiseks tähed. Pikemalt mõtlemata haarasin need kaasa, pesin veel korralikult pesuvahendiga üle ning viisin oma "kasulastele" :)
Nad olid igati õnnelikud.

Enne olen maininud, et meil on reeglid ja päevaplaan. Nüüd on ka välja kujunenud  "kombed ja harjumused". Ehk kell 8 hommikul sätime me kõik teele, et JALA kooli ja lastehoidu minna. Lapsed on eelnevalt harjunud, et neid viiakse ja tuuakse alati autoga. Nüüd on teisiti, peab jalgu kasutama...
Ühel päeval siis kas James või Teddy (ma isegi ei mäleta kes) ütles, et tema jala ei lähe, talle aitab!
Ohoh, no mis seal ikka.
Ma siis ütlesin, et mulle väga sobib, ei viitsi tegelt isegi kogu aeg jala käia, tüütuks läheb! Tellin siis meile täna hommikuks lennuki :)
Vaatasid mind mõlemad silmad punnis peas, et oot, misasja?? :)
Hehe, läksime õue, sirutasin käed kõrvale välja, mootor tööle ja START :)
alguses lennuk kiirendas ja siis hakkas juba päris kiiresti lendama, siis ühinesid ka veel kaks lennukit ja nii me kolmekesi põristasime mööda tänavaid :)

Lastele nii meeldis ning kui ma neile vastu läksin, siis tahtsid ka kindlasti lennukiga koju tagasi saada:)
Nüüd siis igal hommikul valime koos uue transpordiliigi. Vahest on selleks Rakett või siis rong. Igasuguste põnevate liiklusvahenditega saab liigelda. Mõnusad nööbid on nad mul ikka (vahest :))

Punased, kollased autod ja luukered

Täna olen Teddiga kodus, mängisime autodega :) Õigemini enne laks tükk maad aega kuni ma õiguse sain autodega mängimiseks.

 Alguses ei olnud ta üldse vaimustuses mõttest minuga oma autosid jagada. Kui aga ma võtsin teemaks, et kui tema minuga asju ei jaga, siis ei saa ma temaga ka eile valmistatud cupcake jagada... siis suure magusasöödikuna mõtles suht kähku ümber ja pakkus mulle oma kollast autot ;) 
Juhuu, küll olin ma alles onnelik :)
seal me siis istusime, kahekesi, jaljendasime töötava automootori häält ja väga lõbus oli ;)

Hommikul oli veel põhjust nina veidi püsti ja selg sirgu ajada.
Sain  kirja, et ühe lasteaia omanik soovib minuga ükspäev kokku saada. Kui me Jamesi hommikul kooli saatsime, siis võtsin selle teema üles. Rääkisin kirjast Jamesile ja küsisin, et kas peaksin sinna tööle minema või tahaks ta mind ikka omale lapsehoidjaks?
esitasin küsimuse... ja
jäin õhku kinni hoides ootama vastust...
kartsin, et ütleb, et mine jah ara, jumal sinuga :)!

aga siis tuli hoopis suur ja soe pai kõrvadele.
"No, Änn (ütleb minu nime pikalt Ääääääään), stay with us, you are so fun :)

Jeeeeeee, ma oleksin kui jackpoti võitnud!:)
Päev on kohe korda läinud!

Teddyga käisime ka jalutamas ja sai ka päris autoga sõita :)

Saime kokku ka Mallega ning jalutasime koos ja tegime Teddyle reaktiivlennukit :)

Ja siis nägime autos huvitavat tegelast :D :D :D

Eks meil lastega vahel ole ka neid tagasilööke. Esmaspäeval olin väga kuri. Valmistasin õhtusoogi, hiidkrevetid juurviljade ja pastaga. Ütlesin, et kui neil kõik söödud, siis magustoiduks saavad viinamarju, aga kõik peab selleks söödud olema ja taldrikud puhtad. Läksin korra allkorrusele ja kui tagasi olin, siis olid taldrikud tõesti tühjad .... see eest kraanikauss oli kõik seda sööki täis...
Vot siis sai Anne kurjaks, hoobilt jäid ara viinamarjad, enne hea käitumise korral lubatud ahvimaski valmistamine ja kõik eelised, mis kaasnevad kui hea laps oled.

Ja siis olin kohe halvas nimekirjas ka. Ema tuli koju ja kuuldes toiduga mängimisest ja selle raiskamisest, keelas ära arvutiga mängimise. Hoobilt oli ka tema halvas nimekirjas. James lõi ema ja küünistas ning röökis. Ema ütles, et mingu kohe oma tuppa, mida James loomulikult keeldus tegemast ja karjus, et emal pole ju nii palju jõudugi, et saaks teda selleks sundida.

Ma ütlesin, et aga mul on jõudu ja nii me siis emaga sõlmisime liidu. Üks hoidis ühest käest ja teine teisest, ning lohistasime ta läbi kahe korruse treppidest alla. Laps rabeles, röökis, sõimas ja püüdis jalgadega lüüa. Kui ta lõpuks tuppa saime, jäi ta oma seal teisel pool ust märatsema.. huhuu, oli vast päev. Ema jäi ust kinni hoidma, ma aga läksin koju, rahunema...

Teel koju mõtlesin küll, et on ikka tervist kahjustav töö, sest samal päeval nad turnisid mu peal ja kuidagi enne kui ma jõudsin reageerida, hüppas uks mulle põlve peale, mis mul kunagi kipsis on olnud. Mingi jõnks käis läbi ja nüüd käies annab see põlv endast märku. Tana on õnneks parem, aga kui nad läheduses, vaatan ette ja taha, paremale ja vasakule, sest tervisekindlustust pole ma ju ikka veel raatsinud teha ;)

Mulle meeldib, et meil on poistega väga mõlema suunaline suhe. Mina õpetan neid ja nemad mind ;) Naiteks eile õpetas mulle James uue sõna - shoelaeces (kingapaelad).
Pole nagu selleks enne tarvidust olnud, aga kuna ma neid kingapaelu neil iga päev seon, siis on see vägagi hädavajalik sõna ;)

Jamesi isalt õpin iga päev lipsusõlme tegemist. Lastel on koolis kohustuslik koolivorm, näevad kõik kui nupukesed ühtemoodi valja;)

Lipsusõlmega olen veel vägagi hädas....
Papsik, teeme lähipaevil skypis kõne ja palun õpeta mind korraliku lipsusolme tegema ;)?
Ma tasun heldelt, ostan sulle jäätist kui kuu lõpus mulle külla jõuad :)

Pereisa jättis mulle täna oma lipsu Teddy peal harjutamiseks. Need lapsed ju ei püsi aga hetkekski paigal.... targem on harjavarre peal seda sidumist harjutada ;)

Veel rohkem sõpru Sydneys :)

Pühapäeval (2. veebruaril) maandus lõppude lõpuks Syneysse minu sõbranna Malle, juhuuuu ;)
Tõi endaga ka päiksepaiste kaasa ;) meil eelmisl nädalal olid nii suured uputused ja vihma kallas vahetpidamata. Polegi seda vist enne näinud, et järjest vihma sajaks kolm päeva järjest, ilma kordagi puhkamata :)

Mallega saime kokku Collaroys. Nii kui ma bussist maha astusin, oli tema juba bussipeatuses ja siis me kallistasime nii kaua, et see kallistus ei lõppenud nagu eelnevatel päevadel lakkamatt kallanud vihm ;)

Nii tore, nii kaua pidasime eelnevalt kirjavahetust ja nüüd lõpuks kohal ta oligi!

"Tellisime" omale bussi ja sõitsime kesklinna. Alustasime kohe kultuurse programmiga. Sydney ooperimaja,

 jälgisime mustkunstniku ja trikitaja etendust, sõitsime rongiga Circular Quaisse. Hiljem sõitsime ka laevaga. 

Alguses oli suund Manlysse. Tuul oli nii tugev ja lained nii kõrged, et elamust kogu raha eest. Malle tõi kodutunnet tekitava kama sokulaadi ja kasekese komme, suur suur aitah ka Kristile selle eest ;)

Manlyst läksime bussi peale ja sõitsime Warriewoodi. Bussipeatusest võtsid meid Kaarina ja Siret auto peale ning sõitsime koju, kus meid Miku juba ootas.

Kerge vaheamps, cupcake rosinatega (mille tüdrukutega ükspaev Kaarina tehtud taignast küpsetasime) ja pannkoogid läksid imehästi alla :)

Seejarel sõitsime ekskursioonile Akuuna Baysse. Tore sõit oli,nägime ilusaid kohti 

ning teepeal pikutas juba päris tavaliseks saanud vaatepilt, surnud känguru.

Kängurust ma pilt loomulikult ei teinud, see oleks juba liig, aga ühe püütoni pildi võiks küll üles panna.

See on siis nibin nabin poolteist kuud tagasi tehtud Warreni koduõues, seal, kus Mihkel kuus päeva nädalas töötab ja ukse juures, millest Mihkel kuue päeva jooksul nädala sisse-välja käib. brrrrrr, pole just kõige meeldivam elukas :S

Surnud känguru on kuidagi ohutum , nii et parem edaspidi nendega kokku puutuda kui sellistega...

Energit täiendasime Hungry Jackist ;)

Me Mikuga oleme juba pikka aega tahtnud Sinna minna, nüüd siis ka see soov täidetud. Nämm oli, pikemalt ei hakka seda kirjeldama, Muidu Sirtsu jälle pärast valju häälega kommenteerib, et "Anne võib toidust tundideviisi rääkida ;)"
Aga hea ja maitsev oli küll :)

Tore ja sisukas päev oli!
Selle kuu lõpus saabuvad juba minu vanemad, ootan neid väga ja panen juba plaani kokku kuhu minna ja mida näidata :)
ooootan ....
Kallistan sindki, kes sa praegu seda blogi loed :)

Tervisekindlustus

Olen juba mitu korda Mihklile ja tüdrukutele öelnud, et kui käin lapsi hoidmas, siis selleks ajaks peaks omale kindlustuse muretsema ;)

Üks päev virutas Teddy mulle mänguhoos kurikaga, eile lendas mu jala peale puidust massiivse laeka kaas, nii et lonkasin terve paeva. Tana kõrgushüpete käigus aeti mind matiga segi ja nüüd laiutab mu jalal suur lillasinine sinikas ;)Igav nende mürglitega juba ei hakka ja energiat jääb nii palju üle, et jaguks veel paljudelegi:)
See on iseenesest väga tore, et lastel palju energiat, kui saaks sellest löömise reaktsioonist veel lahti, siis oleksid mul väga viisakad ja nunnud. Töötame koos selle nimel iga päev. 

Täna olen lapsi hoidmas sel nädalal kolmandat päeva järjest, iga päev 11 tundi selgeid ja konkreetseid reegleid: no hitting, no screaming, no bad words! Then you will have a balloon :)
Eile jalutuskäigu käigus ütles James pisemale vennale Teddile, et "you need to follow the rules" ja siis loetles need korda mööda. No hitting, no ... jne :) oi ma õitsesin roomust ;)
No mis saakski olla parem palk selle töö eest kui edusammud ;)?
Juhuuuu, ma oma pisikeste saavutuste üle nii onnelik ;)

Hehe, ostsin lapsed õhupallidega ara. Keeran neile mõõku ja muid elukaid ning lastel on motivatsiooni reegleid meeles pidada ja järgida ;)

Tana saatsime Teddiga Jamesi kooli ja kui vahepeal kombed hakkasid ununema, siis ma alustasin loeteluga ja minu suureks üllatuseks ütles Teddy kolmanda reegli ise ;)



Täna ehitasime Teddiga legodest maja ja ralliauto parklat. Nii lõbus oli. Polegi vist enne kunagi nii palju legosid kokku pannud. Rohkem ikka barbidele kleite selga sobitanud :)

Eile tegime poistega kooki. Neil oli motivatsioon laes hästi käituda, sest siis sai rosinaid koogi sisse panna ja suhu pista ;)

James pärast ütles, "this cake will be SUPER JUMMY" :) 

Nende pisikeste ja siiraste ütluste parast on nii hea meel, need soojendavad hinge. Päris alguses oli ikka hullumaja, täitsa kontrollimatud ja tegid mulle ikka psühhoterrorit ja katsetasid, kes enne murdub :)

Siis armastasid nad ikka igasuguseid sõnu, mida isegi arvutiekraanipilt ei kannata (õnneks ei saanud ma nendest kõikidest aru ;) :)Aga seda mõistsin, et need mingid kenad hüüdnimed pole ei mulle ega neile endile, seega hakkasime nendele kohe varakult joont peale tõmbama ;)

Shabel ja pisikesed mürglikud

Olin täna (1. veebruar 2013) jälle lapsehoidjana tööl. Kuna pisike Teddy läks päevahoidu ja Jamesil oli täna esimene koolipäev, siis tegin seal majas igapäevaseid toimetusi. Mõtlesin, et toon dry cleaningust mõned asjad ara. Avan mina siis värava ja mis ma näen? Aias täpselt maja ees seisab vägagi kahtlase välimusega mees (endal särk nööpidest lahti ja kuldkett kaelas :)) ja ta veel käsib, et kes ma olen?
Esitaks ehmatas ta mind poolsurnuks... ma enda järel aiaust ei sulgenud, et vajadusel saaks valja joosta ja abi kutsuda (ma ei teagi siin ju seda politsei numbritki). Väga kahtlase olemisega ja jutuga mees oli, selline tüüpiline naistemees enda arust. Hakkas kohe moosimisega pihta, et küll on mul ikka ilusad silmad.... jneMa ütlesin, et silmad silmadeks, ärgu kaldugu teemast kõrvale ja kuidas ta üldse sisse sai ja kes ta on? Vastas, et aednik!

Ma tema gardeneri jutus ikka sügavalt kõhklesin, helistasin Amandale (majaperenaisele) ja uurisin järgi, kas ikka õiget juttu ajab ;)
Jah, suureks üllatuseks ja imestuseks rääkis isegi õiget juttu (huvitav, kas tal on ainult ametinimetus aednik või oskab ta tõepoolest ka tööd teha?? Mida iganes. Ta oli igatahes omavoliliselt ja ette teatamata sisse hiilinud ja jutule tulnud. Oh jummel, kus oli alles ehmatus... siis hakkas mulle kohe külge ajama, et kas läheksime kohvile ja nii edasi ja nii tagasi... peale pikemat vestlust samal ajal kui ma parajasti triikisin ühte voodikatet (millele James müsli ja jogurti segu oli peale kallanud ja seejarel see pessu saadetud, küsis, et miks ma temaga asju koos teha ei taha, et kas mul silmarõõm olemas? Ma siis ütlesin, et tead, ole ettevaatlik, on kull ja ta on ka judo treener ja tal on süsimust vöö sel alal ;) :) :)
Mingi aja pärast otsustas Shabel siiski lahkuda, küll lubas aga tagasi olla siis kui mul siin jälle lapsehoidmise päevad on..... on ikka puupea kull ja jube tüütu tüüp ;)
Minu marakratikesed on muidu sellised huvitavad tüübid. Hakkavad mind juba väga kiiresti omaks võtma. Oleme nendega kipskujukesi värvinud ja igasugused koristustööd põnevaks manguks muutnud ;)Vahest neil ikka lööb välja see peksmise maania ja väiksem kiljub hullemini kui sireen kui talle midagi ei meeldi või vennalt on jälle laksu kirja saanud.

Nad on vist harjunud oma tahtmisi sel viisil saavutama. Teddy üritas eile emale kahvliga kallale minna. Minuga nad nii julged enam pole, kuigi kui meil see aeg oli, kus nad mind murda puudsid, siis sain ka mina nii mõnegi laksu nii rusika kui jalaga.

Nüüd on meil palju reegleid, reegleid ja veelkord reegleid. Väga lihtne, kui ütleb halva sõna, peksab või karjub, õhupalli või meel midagi põnevat ei saa. Sama kehtib ka näomaalingu ja kõige muu kohta.
Keeran neile õhupallidest kujukesi ja enamasti mõõku, millega koos võitlust peame ;) see on hästi lõbus ja naudin seda isegi vaga ;)

Kuna need õhupallid aga väga kiiresti rahmeldamise tagajärjel katki lähevad, siis tuleb jälle hea laps olla ja Anne sõna kuulata ning mitte pahandusi teha ;)

Hehe, olen oma taktika üle vägagi õnnelik ja see töötab. Nüüd on meil reeglid ja päevaplaan. Koos sööme, koos koristame, käime poes ja mängime ning joonistame, siis jälle koristame ning pärast seda saab näomaalingu.







 siis teeme ohtusoogi valmis ja kui kõik on kenasti laabunud, siis saab jälle õhupalli ;)