Olin täna (1. veebruar 2013) jälle lapsehoidjana tööl. Kuna pisike Teddy läks päevahoidu ja Jamesil oli täna esimene koolipäev, siis tegin seal majas igapäevaseid toimetusi. Mõtlesin, et toon dry cleaningust mõned asjad ara. Avan mina siis värava ja mis ma näen? Aias täpselt maja ees seisab vägagi kahtlase välimusega mees (endal särk nööpidest lahti ja kuldkett kaelas :)) ja ta veel käsib, et kes ma olen?
Esitaks ehmatas ta mind poolsurnuks... ma enda järel aiaust ei sulgenud, et vajadusel saaks valja joosta ja abi kutsuda (ma ei teagi siin ju seda politsei numbritki). Väga kahtlase olemisega ja jutuga mees oli, selline tüüpiline naistemees enda arust. Hakkas kohe moosimisega pihta, et küll on mul ikka ilusad silmad.... jneMa ütlesin, et silmad silmadeks, ärgu kaldugu teemast kõrvale ja kuidas ta üldse sisse sai ja kes ta on? Vastas, et aednik!
Ma tema gardeneri jutus ikka sügavalt kõhklesin, helistasin Amandale (majaperenaisele) ja uurisin järgi, kas ikka õiget juttu ajab ;)
Jah, suureks üllatuseks ja imestuseks rääkis isegi õiget juttu (huvitav, kas tal on ainult ametinimetus aednik või oskab ta tõepoolest ka tööd teha?? Mida iganes. Ta oli igatahes omavoliliselt ja ette teatamata sisse hiilinud ja jutule tulnud. Oh jummel, kus oli alles ehmatus... siis hakkas mulle kohe külge ajama, et kas läheksime kohvile ja nii edasi ja nii tagasi... peale pikemat vestlust samal ajal kui ma parajasti triikisin ühte voodikatet (millele James müsli ja jogurti segu oli peale kallanud ja seejarel see pessu saadetud, küsis, et miks ma temaga asju koos teha ei taha, et kas mul silmarõõm olemas? Ma siis ütlesin, et tead, ole ettevaatlik, on kull ja ta on ka judo treener ja tal on süsimust vöö sel alal ;) :) :)
Mingi aja pärast otsustas Shabel siiski lahkuda, küll lubas aga tagasi olla siis kui mul siin jälle lapsehoidmise päevad on..... on ikka puupea kull ja jube tüütu tüüp ;)
Minu marakratikesed on muidu sellised huvitavad tüübid. Hakkavad mind juba väga kiiresti omaks võtma. Oleme nendega kipskujukesi värvinud ja igasugused koristustööd põnevaks manguks muutnud ;)Vahest neil ikka lööb välja see peksmise maania ja väiksem kiljub hullemini kui sireen kui talle midagi ei meeldi või vennalt on jälle laksu kirja saanud.
Nad on vist harjunud oma tahtmisi sel viisil saavutama. Teddy üritas eile emale kahvliga kallale minna. Minuga nad nii julged enam pole, kuigi kui meil see aeg oli, kus nad mind murda puudsid, siis sain ka mina nii mõnegi laksu nii rusika kui jalaga.
Nüüd on meil palju reegleid, reegleid ja veelkord reegleid. Väga lihtne, kui ütleb halva sõna, peksab või karjub, õhupalli või meel midagi põnevat ei saa. Sama kehtib ka näomaalingu ja kõige muu kohta.
Keeran neile õhupallidest kujukesi ja enamasti mõõku, millega koos võitlust peame ;) see on hästi lõbus ja naudin seda isegi vaga ;)
Kuna need õhupallid aga väga kiiresti rahmeldamise tagajärjel katki lähevad, siis tuleb jälle hea laps olla ja Anne sõna kuulata ning mitte pahandusi teha ;)
Hehe, olen oma taktika üle vägagi õnnelik ja see töötab. Nüüd on meil reeglid ja päevaplaan. Koos sööme, koos koristame, käime poes ja mängime ning joonistame, siis jälle koristame ning pärast seda saab näomaalingu.
siis teeme ohtusoogi valmis ja kui kõik on kenasti laabunud, siis saab jälle õhupalli ;)
No comments:
Post a Comment