Great Barrier Reef

 14.-17. märtsini resideerusime me Queenslandi osariigis. Sinna on Sydneyst umbes kolme tunni tee lennukiga reisides.
Papsik õpetas mind sudokusid lahendama. Pole kuidagi väga püsivust ja osavust selleks olnud :) Jagas minuga lahkesti nippe ja muid teadmisi kuidas sellest numbrite jadast jagu saada :)

Hotellituba oli meil üle ootuste vägev :) Kui reisi broneerisin, siis palusin reisibüroo onul leida võimalikult soodne pakkumine ja majutuskohale polnud vaja üldse mingit tähelepanu pöörata (peamine nõue oli, et oleks kuskile kuhu end horisontaalasendisse paigutada ning katus pea kohal, et vihm pähe ei sajaks :)

Õnneks polnud vihma ja meie kahetoaline residents oli minu mõistes ikka supelux! (hehe, võrreldes meie Sydney keldrikorruse häärberiga tunduvad vist kõik residentsid luksustena :) :)

Reis algas vägagi huvitavalt. Kohalejõudes läksime ujuma (bikiinides ja poolpaljaid pilte siia üles riputama ei hakka, sorry :))

Kõik tundus sujuvat, pärast ostsime veel poest head ning paremat ja kuna meil olid meie elamiskohas kõik potid-pannid olemas, siis tegime koos rõõmalt süüa.

Ma millegipäras nii rõõmus enam polnudki.. kuidagi selline kahtlane oli, aga mõtlesin, et noh, niisama reisielevus ja pingelangus tööst, ikkagi NELI vaba puhkepäeva ju :)

Hoidsin madalat profiili, palju ei söönud ja niisama nautisin kallite inimeste seltskonda...

Ja siis läksime tuttu, päris vara, sest kuidagi polnud selline kõige energilisem tunne sees...

ja siis... öösel, umbes kahe ajal.. oi küll mul hakkas alles kiire... eee, väga detailselt ei tahakski nagu kirjutada :) :)

Mõni teist äkki parasjagu sööb, või siis on äkki hea kujutlusvõime ja ei tahaks teie ilusat päeva selle kirjeldusega ebamugavaks muuta :)

Ühesõnaga, kella kahest kuni kella seitsmeni jooksin ma nagu jänku kraanikausi vahelt ja lõpus enam ei jooksnud, pikutasin niisama seal kraanikausi juures, et kaugele jälle lippama ei peaks :)

(muidugi mõista siis mul nii lõbus polnud kui praegu seda kirjeldada :))

Mihkel oli vapper ja oli minuga terve öö üleval ja hoidis pead, või kätt, või juukseid ja siis kõiki neid ühekorraga.

Hommikul pidime sõitma Great Barrier Reefile. Ekskursioon oli ammu makstud, nii kaua olime seda oodanud. Tundsin end siis süüdi, et ma selline keedetud makaron olin. Papsik ütles, et reis jääb ära. Jääme tütrekest põetama ja nii ongi! Ma siis hakkasin protesteerima, et ei mingi juhul. Tulime kõik nii kaugele ja ma ei andestaks seda endale kui minu pärast kõigil teistel kui ka minul endal see elamus saamata jääb ja mitte kergelt teenitud ekskursioonitasu niisama raisku läheb...

Siis oli papsik nõus kompromissiga, et las ema ja Mihkel lähevad koos, tema jääb mind põetama :)

Armas issi on mul ikka ja väga liigutatud sellest ohverdusest, aga siiski, ei! Me läheme Reefile ja küll ma ja minu sisikond selle reisi üle elame- ikkagi eesti tüdruk ju! :)

Jeee, ei jäänud kellelgi muud üle kui proovida ja Mihkel lippas ruttu poodi ja tõi kuus karpi mustikaid (mis meie toidu eelarve kohemaid pankrotti ajasid :) :P) . Keetis mulle siis mustikasuppi, mis oli ülinämma ja mis imekombel mulle sisse jäi ja ülejäänud pandi pudelisse, mulle lõuna- ja õhtusöögiks.

Ok, ei hädalda, kunagi peab ju see asi läbi saama ka :) Minu papsi kuulus lause "kõik lõppeb kord, ütles rebane kui talt nahka võeti!" :)

Nii ongi, vastab tõele!

Kusjuuresnäete seda prillidega onu? Kui ma tagasiteel ikka palju värskem juba olin, siis ta äkki peatas minu ja hakkas juttu rääkima. Ütles, et ohoo, sa näed ju täitsa inimesemoodi välja! :)

Mulle see ikka nii meeldib austraalaste juures, nende avatus, julgus suhelda, abivalmidus ja lahke  naeratus. Mitte kõigil, aga seda kohtab ikka tänavapildis nii palju. Ei väsi end tundmast inimesena inimeste keskel!

Kõige paremini tunnen end loomulikult oma kõige kallimate inimeste keskel :)

Ema ostis apteegist igasuguseid hinge ja toitu sees hoidvaid preparaate ja nii ma neid siis sisse kulistasin :) Maitsvad ei olnud, aga oma töö tegid ära küll!

No ja siis pidi Mihkel minema snorgeldama, üksi! Alguses ütles, et ei lähe, jääb minule solidaarsusest seltsiks. Ei-ei, nii ei lähe ja seda võimalust ei saa kasutama jätta. Sai siis lestad ja siis ka kummiülikonna, sest sel ajal olid väga mürgised meduusid liikvel. Juba lehvitasin talle ja soovisin head ujumist ja... no ei suutnud vastu pidada!

Komberdasin talle järgi ja hüüdsin, Mikuuuuuuuuuuuuuuuuu, ooooooooooooooota, mind kaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa :)!!!!

Meie fännid ja kaasaelajad :)

Ja saime mõlemad kogu varustuse selga ja siis vaikselt vette, tasa ja targu, nii igaks juhuks..

Ujudes hoidis Mihkel kogu aeg kõvasti käest kinni, et kuskile omapäi uitama ei läheks vist :)

Ja siis läksid parast ema ja isa! Ja nad olid koguni nii tublid, et kaisid kaks korda :)

 Oli ikka superlahe kohemus!

Päris hurmav ämblik!

 See tarakani pilt on spetsiaalselt Sirjele!
Näedsa Sirtsu, ma ikka täidan oma lubadusi :)
(ja nad on võimelised ka lendama :)

Käisime krokodille vaatamas.Nägime ka, aga pildile jäid kaks sellist pisemat krokodilli :)

Avastused :)

Rändasime Akuuna Bays ja tegime  ringreisi mööda erinevaid metsi ja mägesid. Siretil ja Mallel meenub see koht kindlasti ja toob naeratuse näole. Kaarina ja Mihkliga seal juba teist korda koos :)

Võtsime ette (õigemini papsik ja Mihkel võtsid) mõnusa turnimise kivihunnikute peal ja all ja ümber :)

Tore kui mehed tugevad, siis saavad naised end naistena hästi tunda :)

Siin me täna käisime ja siin me praegu oleme :)

Ja paar pilti minu mürglitega. Käisime jalutamas Mosmani pargis, see asub nende kodule päris lähedal. Park on mõnus, lastele on loodud müramiseks supertingimused ja lahe mänguväljak.
Praegu vaatan seda pilti ja imestan kui inglikese näoga ikka Teddy on :)
Eksju? Täitsa armas ja nii süütuke, et ise ka ei usuks kui ei teaks ja omal nahal tundnud ei oleks, milleks ta kõik võimeline on, et oma tahtmine saavutada (vanemate peal töötab imehästi, nad on sageli nõus kergemini leppima ja alla andma, peaasi, et ta selle kriiskava karjumise ja sõimaise järgi jätaks. Annega nii kergesti lähe, aga Anne lihtsalt tihti ei näita välja, et see talle korda läheb. 

Muidu on nad toredad (eriti kui magavad! Nali :))

Nii palju ikka mõjutab blogi kirjutamisel hiljuti juhtunud sündmused.See pilt on tehtud vähem kui kuu aega tagasi, aga kuna alles eile oli meil päris ebameeldiv juhtum bussis, siis olen vist ikka veel pisut solvunud.Solvumine pole vist õige sõna, mida kasutada, aga kirjeldab päris täpselt sees olevaid tundeid. Olen püüdnud nende elu hästi põnevaks teha (James on üldiselt väga tubli, tema kohta see ei käi). Teddiega käime sõitmas laevadega, eile käisime rongiga Strathfieldis, üritan anda endast palju, et oleks tore ja lõbus. 

Eile tagasiteel koju tahtis ta saada mingit pudelikorki, mida mul hetkel käepärast polnud.  Ühest käest hoidsin ma Teddyl kinni, teine oli hõivatud Jamesiga. Küünarnukil rippus suur toidukott pere söökidega. Buss oli väga täis ja siis hakkas pihta... Teddy hakkas kõva häälega röökima, et tema tahab nüüd seda korki saada. Nüüd ja kohe! Ma püüdsin vaikselt seletada, et kui veidi kannatab ja me istuda saame, siis saan talle anda kõike mis ta hing ihaldab. Ei, tema tahtis kohe, seal bussi lõõtsa sees, siis kui mul polnud kuskilt kinni hoida ja üritasin tasakaalu hoida, et mitte lastega ja selle toidumoonaga ümber kukkuda. Kus oli alles kontsert!

Kõik vaatasid, sest ta karjus kogu kõrist ja hingest "Mummy!!!!! Ja samal ajal vihaselt sõimas mind "You STUPID!"Aitäh, tänan väga.Mulle sülitati avalikult kõigi ees hinge. Sel hetkel oli mu põhimure muidugi ta kuidagi maha rahustada, sest kõik vaatasid, et mis selle lapsega toimub (nad seda ju ei tea, et see ongi päris tihti üks osa minu argipäevast). Muidugi juhtub seda üha vähem võrreldes selle ajaga kui ma seal peres tööle hakkasin.Vabandasin siis kõva ja selge häälega inimeste ees, kes pole vist nii kõrge ja kõva heliga harjunud :)

Vaatan siis seda pilti nüüd ja imestan, et on ikka armas poiss, eh.. nii nunnu :)

Jamesile meeldib väga kunstiga tegeleda. Joonistame temaga palju ja teeme muid kunstiliike. Eriti meeldib talle neid kipskujusid värvida ja kaunistada. 

Jamesi isa Julian on hästi musikaalne. Mängib klaveril ja tinistab kitarri. James pandi siis viiulitundi! Vaeseke... tundub, et talle seal eriti ei meeldi. Ükskord siis tunnistas mulle vaikselt üles, sosistas kõrva, et ta parema meelega viiulit ei mängiks. Küsisin, et mis talle siis meeldiks?
Vastas, et trumm on igavesti äge :)
Ma siis lubasin talle, et kui hästi käitub, korraldame trummikontserdi!
Ootas seda pikalt. Läksime parki ja ehitasime käepärastest vahenditest trummid ja puupulkadega siis tagusime seal ja selline kontsert oli, et vaata ja imesta ja oli lõbus, tõesti oli :)
Päevad ei ole vennad, nad kõik on erinevad!

Lihavõtted

Ilusaid ja rõõmsaid kevadpühi kõigile :)
Kui kodumaal olin, siis oli Suur Reede tähtis päev meie peres. Paps ärkas alati kõige varem, valmistas ette juba ammu kogutud sibulakoored, mustikad, ajalehed, pakkenöörid ja igasuguseid muid eksperiment detaile :)
Siis vaikselt veeresin mina veel uniste silmadega ning hommikumantlis ülakorruselt alla ja siis hakkas action peale. Värvisime, mäkerdasime ja keetsime, vat see oli alles lõbus ja siis pärast uhkeldasime, kellel jättis mustikas või mingi mädanenud sibulakoor erksama mustri munale. Kahju oli kohe koksidagi ühise hommikusöögi ajal. Ema oli alati suur kaasaelaja ja aktiivne munade koksija!
See aasta oli pisut teistsugused pühad, aga  ma usun, et alatiseks meeldejäävad :)
Käsisime Mihkliga Sydney Easter Showl. See on megasuur üritus, mida peetakse Sydney Olümpia pargis. Sõit sinna kestis ligi kaks tundi. No küll oli alles rahvast! See üritus kestab kokku kaks nädalat ja see teeb temast Austraalia kõige suurema ürituse ja maailmas asetub see suuruse poolest kuuendale kohale.
Seal on tegevust  kõigile.
Lõbustuspark, erinevad showd,  võistlused, farmerid näitavad, müüvad erinevaid loomi ning tutvustatakse protsessi algusest lõpuni.

Näiteks saali alguses näidatakse erinevaid kanu, siis erineva suuruse ja välimusega mune, järgnevad inkubaatorid,  siis munad nende sees ja kõik saavad jälgida kuidas seal käib munakoores plaks ja pisike ligane tibu pea valguse poole välja upitab :) 

Seal inkubaatoris nad nii fotogeenilised muidugi välja ei näinud :P

no ja siis järgneb see looduse poolt paika pandud protsess. Ehk siis kanapraad.

Proovisime ka kohalikku traditsioonilist spetsialiteeti. 

Ütleme nii, et söödav, aga koduse kotletiga ikka võrrelda ei anna :)

Mida mina nägin esimest korda elus oma silmaga on spordiala nimega POLO. Alguses ei arvanud Mihkel sellest suurt midagi, aga milline hasart seal tekkis, ohohooooooo! Mihkel oli Inglimaa poolt ja mina Austraalia. Inglased said algul kotti, seis oli 5:0 ausside kasuks ja siis said Inglased kurjaks.

Küll ratsutasid, hobesed andsid jalgadele valu ja tuli esimene värav, 

millele järgnes teine ja ega kolmaski tulemata jäänud. Vahepeal oli väga tasavägine viik ja siis.... 11:10 inglaste  kasuks! Milline mäng! Meist mõlemast said suured polo fännid :) Ma arvan, et telekast pole sugugi seda nii lõbus jälgida, aga kui avaneb võimalus uuesti seda oma silmaga näha ja seal rahvamassis kaasa elada/karjuda, siis läheksin kindlasti veel!

Polole järgnes farmerite võistlus. Kolm võistkonda ja pidid traktoriga trikke tegema, heinapalli veeretama, mootorsaega puud saagima, tulekahju kustutama ja loomi taltutama. Äge!
Peale võistlust oli rodeo! 

Aina lahedamaks läks. No olid need hobused ja härgad alles metsikud. Kus nad kargasid ja püüdsid elu eest seljas istuvat meest (ja isegi ühte naist) maha raputada.

 Sel päeval nägime paljusid asju esimest korda. Meie selja saga istusid üks jaapanlaste perekond, nii toredad olid ja pereisa elas kõigile võistlustele nii elavaltja originaalselt kaasa, nii et heas mõttes naersime terve õhtupooliku ja meelelahutust saime ikka täie raha eest (nagu Mihkel ütles, et võõra raha eest, sest need kaks piletit olid minu sünnipäevakingitus perekonna poolt, kus ma lapsi hoian). Me olime neile nii tänulikud ja tuletasime seda tänu ikka mitu korda õhtu jooksul meelde.
Mis sai edasi, on raske sõnadesse panna. Hakkas hämarduma ja algas siis see nö põhishow. Autod, mootorrattad hakkasid mööda Commonwealthi staadioni, olümpia pargi suurimat staadioni ringi tiirutama, trikke tegema. Üks ralliauto sõitis pikalt külg ees ainult kahe ratta peal.

Ja siis välkusid tuled ja staadionile sõitsid erinevad "monstrumid", ehk hiigelsuured  vilkuvad masinad. Mulle meeldis kõige rohkem üks robotmasin, mis oli ehitatud suure pika soomusabaga dinosauruseks. 

Mihklile meeldis suurde punaste vilkuvate silmadega ma ei ta isegi kuidas seda nimetada, väga omapärane nägi aga välja küll :)
Aku sai meil mõlemal kahjuks otsa, seega pilti teha enam ei saanud. Mälestustes on need aga kõik kenasti salvestatud. Siis trikitasid mootorratturid. Üks sõitis mootorrattal õhku, lasi siis käed rooslist lahti, lendas veidi mootorrattaga paralleelselt ja siis istus jälle ratta selga ning maandus maale.... no-pole-lihtsalt-võimalik!!! Rahvas juubeldas, ma vahepeal hoidsin silmi hirmust kinni ja suu imestusest lahti :)

Ilutulestik oli võimas, kõik oli lahe!

Korraldus oli super. Kohale oli tellitud palju busse, mis kordamööda rahvast peale võtsid ja teele asusid. Jõudsime koju, sõime peaaegu tühjaks 4 liitrise jäätise ja vaatasime filmi. Pärast pistsime ema ja isa kingitud shokolaadijänesed ka nahka :) Selline munadepüha!

Ekskursioonile!

Nii tore, et vanemad ikka külla tulid, said puhata nii nemad kui meie.
Peab ütlema, et ema ja isa kohanesid Sydney elu ja kogu selle hullu transpordiga üpriski kiiresti. Pärast väga vähest aega reisisid kaart käes nagu kalad vees nii bussi, rongi kui ka laevaga :)
Lõpuks olid juba nii profid, et seletasid ka meile teed kuidas minna ning tegid ülevaateid kohtadest kuhu pole isegi veel jõudnud :)
Sydney Harbour Bridge.
Harbour Brigde on üks 5st maailma pikimast sillast, mis ehitati 1932. aastal. Samas on see maailma kõrgeim terasest sild (134 meetrit vee pinnast). Silda on võimalik läbida rongiga, bussiga, autoga, jalgrattaga ning samuti on seal ka kõnnitee. Võtsime ükspäev selle jalutuskäigu ette, 2,4 kilomeetrit. Võttis ikka aega, aga supervaade oli :)
Kõige mõistlikum on silda aga läbida bussiga (Peale kondimootori, on see üks kõige odavamaid viise). Autoga sõites peab nii sinna kui tagasi sõites maksma tolli, ühe otsa maksumus on umbes 6 dollarit, mis on veidi alla 5 euro. Seega autoga  linnas sõitmine pole kõige odavam lõbu.

 Silla ehitamiseks imporditi suurem osa terasest (79%) Inglismaalt, selle kaaluks loetakse 52800 tonni. 

Ehituse käigus kaotas oma elu 16 töölist, nendest 2 kukkusid sillalt alla, ülejäänud 14 hukkusid mittepiisavate ohutusabinõude tõttu. Neile on pühendatud sillal mälestustahvel.
Silla värvimiseks kulus 272000 liitrit värvi ning maksumuseks oli 6,25 miljonit austraalia dollarit, mis lõpuks õnnestus tasuda 1988. aastal.

Mul oli väike mõte ronida ka üle silla (selleks muidugi antakse spetsiaalne varustus ja  häbematult küsitakse ka piletiraha  ühele inimesele ligi 200 dollarit, mis on umbes 180 eurot. Otsustasime, et ka silla pealt jalutades näeb kena vaadet ja säästab ka korraliku kopika pere peale :)

 Mihkel sel päeval pidi töötama (seega kahjuks tema meiega see päev ringi jalutada ei saanud, seepärast pole teda ka piltidel näha, tegu pole diskrimineerimisega :))
Käisime Sydney loomaaias, Taronga Zoos.
Loomaaed asub Mosmanis (seal kus ma lapsi käin hoidmas). See avati 7. oktoobril 1916. See on kodu 2600 loomale, mis on asetsetud 21 hektarile.
Seal leidub vägagi põnevaid ja maailmas haruldasi liike :)

Mõtlesin, et proovin järele, kuidas londi peal kõlkuda on :)?

Oleks muidugi palju parema meelega päris elevandiga sõprust sobitanud :)

Selle armsa linnukese nimi on Cookaburra. Ilusal linnukesel armsalt kõlav nimi, aga kui te vaid kuuleksite kuidas ta "laulab"! See meenutab väga valju, haige, suurtes valudes piinleva ja käheda häälega varest. Veel hullem, palju palju hullem :) Kui Mihkel ükskord aru sai, et tegemist on selle sama linnuga, keda me pidevalt oma toast kuulsime ja kellel ta mitu korda ähvardas kättesaades vägivaldselt kaela kahekorra keerata ongi seesama süütu ja nunnu välimusega linnuke, oli ta pehmelt öeldes jahmunud! ka Kaarina ei saalinud seda häält ja kõik teised ka, kellel on olnud "au" teda häälitsemas kuulda :)

Kas keegi teab, mis loomaga tegu võiks olla :)?

Loomi nägime palju ja vägagi erinevaid.
Jätkan siis samuti loomade temaatikaga- jänestega :)

 Siin on lihavõtte pühadel väga eriline (ja äriline) tähtsus. Tähistatakse ligi KOLM nädalat!
Seega poodidesse ja teistesse kohtadese kus liigub inimesi tellitakse nädalavahetuseti näomaalijaid, et lapsed ja soovi korral täiskasvanud jänesteks muutuksid :)

Sõitsime Bondi Beachile ekskursioonile :)