Avastused :)

Rändasime Akuuna Bays ja tegime  ringreisi mööda erinevaid metsi ja mägesid. Siretil ja Mallel meenub see koht kindlasti ja toob naeratuse näole. Kaarina ja Mihkliga seal juba teist korda koos :)

Võtsime ette (õigemini papsik ja Mihkel võtsid) mõnusa turnimise kivihunnikute peal ja all ja ümber :)

Tore kui mehed tugevad, siis saavad naised end naistena hästi tunda :)

Siin me täna käisime ja siin me praegu oleme :)

Ja paar pilti minu mürglitega. Käisime jalutamas Mosmani pargis, see asub nende kodule päris lähedal. Park on mõnus, lastele on loodud müramiseks supertingimused ja lahe mänguväljak.
Praegu vaatan seda pilti ja imestan kui inglikese näoga ikka Teddy on :)
Eksju? Täitsa armas ja nii süütuke, et ise ka ei usuks kui ei teaks ja omal nahal tundnud ei oleks, milleks ta kõik võimeline on, et oma tahtmine saavutada (vanemate peal töötab imehästi, nad on sageli nõus kergemini leppima ja alla andma, peaasi, et ta selle kriiskava karjumise ja sõimaise järgi jätaks. Annega nii kergesti lähe, aga Anne lihtsalt tihti ei näita välja, et see talle korda läheb. 

Muidu on nad toredad (eriti kui magavad! Nali :))

Nii palju ikka mõjutab blogi kirjutamisel hiljuti juhtunud sündmused.See pilt on tehtud vähem kui kuu aega tagasi, aga kuna alles eile oli meil päris ebameeldiv juhtum bussis, siis olen vist ikka veel pisut solvunud.Solvumine pole vist õige sõna, mida kasutada, aga kirjeldab päris täpselt sees olevaid tundeid. Olen püüdnud nende elu hästi põnevaks teha (James on üldiselt väga tubli, tema kohta see ei käi). Teddiega käime sõitmas laevadega, eile käisime rongiga Strathfieldis, üritan anda endast palju, et oleks tore ja lõbus. 

Eile tagasiteel koju tahtis ta saada mingit pudelikorki, mida mul hetkel käepärast polnud.  Ühest käest hoidsin ma Teddyl kinni, teine oli hõivatud Jamesiga. Küünarnukil rippus suur toidukott pere söökidega. Buss oli väga täis ja siis hakkas pihta... Teddy hakkas kõva häälega röökima, et tema tahab nüüd seda korki saada. Nüüd ja kohe! Ma püüdsin vaikselt seletada, et kui veidi kannatab ja me istuda saame, siis saan talle anda kõike mis ta hing ihaldab. Ei, tema tahtis kohe, seal bussi lõõtsa sees, siis kui mul polnud kuskilt kinni hoida ja üritasin tasakaalu hoida, et mitte lastega ja selle toidumoonaga ümber kukkuda. Kus oli alles kontsert!

Kõik vaatasid, sest ta karjus kogu kõrist ja hingest "Mummy!!!!! Ja samal ajal vihaselt sõimas mind "You STUPID!"Aitäh, tänan väga.Mulle sülitati avalikult kõigi ees hinge. Sel hetkel oli mu põhimure muidugi ta kuidagi maha rahustada, sest kõik vaatasid, et mis selle lapsega toimub (nad seda ju ei tea, et see ongi päris tihti üks osa minu argipäevast). Muidugi juhtub seda üha vähem võrreldes selle ajaga kui ma seal peres tööle hakkasin.Vabandasin siis kõva ja selge häälega inimeste ees, kes pole vist nii kõrge ja kõva heliga harjunud :)

Vaatan siis seda pilti nüüd ja imestan, et on ikka armas poiss, eh.. nii nunnu :)

Jamesile meeldib väga kunstiga tegeleda. Joonistame temaga palju ja teeme muid kunstiliike. Eriti meeldib talle neid kipskujusid värvida ja kaunistada. 

Jamesi isa Julian on hästi musikaalne. Mängib klaveril ja tinistab kitarri. James pandi siis viiulitundi! Vaeseke... tundub, et talle seal eriti ei meeldi. Ükskord siis tunnistas mulle vaikselt üles, sosistas kõrva, et ta parema meelega viiulit ei mängiks. Küsisin, et mis talle siis meeldiks?
Vastas, et trumm on igavesti äge :)
Ma siis lubasin talle, et kui hästi käitub, korraldame trummikontserdi!
Ootas seda pikalt. Läksime parki ja ehitasime käepärastest vahenditest trummid ja puupulkadega siis tagusime seal ja selline kontsert oli, et vaata ja imesta ja oli lõbus, tõesti oli :)
Päevad ei ole vennad, nad kõik on erinevad!