Mürglikestest inglikesteks :)

Ohoh, sellel nädalal juhtus täielik ime, minu lapsukesed olid sel nädalal lausa imelised :)

Vhest on seda juhtunud ühel päeval, vahest kahel, sel nädalal aga lausa kolmel päeval :)!

Mu süda rõõmustas ja laulis ja mõttes tegin õnnest tireleid :) ;)

Mõni pisike vahejuhtum oli, aga see ei ole, sest üldpilt oli midagi erilist. Kui ma hommikul ukse lahti tegin ja nagu alati tere hommikust hõikasin, siis oli Teddie mul juba vastas ja korrutas kui papagoi, et tema teab kõiki käitumisreegleid peast ja et ta kavatseb hästi käituda ja on üldse tore poiss :)

 

Ükskord premeerisin Jamesi hea käitumise eest sinise põrkepalliga, see on tal siiani meeles ja vahetevahel ikka uhkeldab sellega Teddie ees. Eile kinkisin siis Teddiele vikerkaarevärvilise mänguasja (ei teagi kuidas seda nimetada). Poisil oli uhkusest nina püsti ja oli nii tubli ja armas, et kohe sõnu pole :)

 

Eile tegime kõike koos. Valmistasime süüa, riputasime pesu kuivama, koristasime tube, kaevasime mulda ja panime komposti peenrale, käisime laevareisil, tegime ooprimajale ringi peale ja isegi ühinesime jooksjatega (sellest vaatamisväärsusest oleks pidanud isegi pilti tegema, sadu vormis mehi jooksid palja ülakehaga botaanikaaiast suunal ooperimaja poole :))

Teddie siis küsis, et miks nad kõik siin jooksevad?

Ma vastasin, et nad teevad jooksutrenni.

Teddie siis ütles, et ta tahab ka trenni teha, nii me siis sõrkisime seal kõrval :) Koomiline vaatepilt ja nii tore oli :)

Külastasime ka valitsusehoonet, mis Teddiele jäi meelde kui printside ja printsesside loss ning lugesime pärast pargipingil muinasjutte.

 

Väga tore oli!

Täna on mul vaba päev ja lähen linna peale. Plaanis on külastada kunstipoode ja kui õnnestub, siis soetada ka mingeid uusi näomaalingu värve.

Täna on mul plaanis ka kultuuriprogramm iseendaga.

 

Mihkel on tööl ja kahjuks ühineda minuga täna ei saa.

Talle töö väga meeldib. Tema ametinimetus on installer. Teavad seal igasuguseid minule mõistusevastaseid asju, mille käigus panevad telekaid kapist välja sõitma ning paigaldavad smartboarde. Eile püüdis ta mulle suure innustusega rääkida erinevatest juhtmetest ja nende ühendamise järjekorrast :) Roheline-valge-roheline  ja siis kuskil sinine ja sellest hetkest läks mul juba kõik sassi :) Kohad kus nad neid töid teevad on ka väga põnevad, nt politseimaja, kohtud, tuletõrje. Ta on rahul. Saab sealt palju teadmisis ja kogemusi.

 

Homme läheme Eesti Majja vaatama Seenelkäiku. Eestis olles ma kinno seda vaatama ei jõudnud, nüüd siis ootan põnevusega seda vaadata oma uues ajutises kodus Sydneys.

Armastan ikka seda linna (kodumaad ja kalleid inimesi ikka rohkem muidugi :)

Aga tõesti, mulle kohe meeldib kasvõi niisama tänavatel jalutada, inimesed näeratavad, soovivad head ja rõõmsat päeva. Endiselt on ühed lemmikumad ja lõbusamad vestluspartnerid bussijuhid :)

Hehe, suvel kandsin ikka kleite kogu aeg ja nüüd kui ilmad krõbedamaks läksid, siis ilmusid garderoobi tossud ja teksad ning dressid.

Ühel hommikul siis üks mu tuttav lõbus bussijuht ütles, kui ma parajasti piletit läbi lõin, et  "oi, sul on täna püksid jalas? Tavaliselt kannad ju ainult kleite?"

Ma hakkasin lihtsalt kõva häälega naerma ja siis hakkasid ja kõrval olevad inimesed naerma.

Nii tähelepanelik vanamees :)

 

Vahest suvaline mööduja kingib sellise suure ja siira naeratuse, et selle mõju kestab veel pikalt-pikalt ja muudab päeva nii heaks.

 

On muidugi ka erandeid, näiteks on selliseks Rocklilly restoranis üks ettekandja nimega Pita, kes on seal töötanud juba 30 aastat!

Justnimelt 30. Ükskord me juhtusime kord koos töötama, väga kiirel päeval (emadepäeval). Maja oli rahvast täis ja kõik jooksid ringi kui peata kanad ja kuked, sest lihtsalt ei jätkunud kahte jalga ja kahte kätt kogu selle tempoga kaasas püsimiseks. Ja ma olin pealegi veel nii uus, et ei teadnud korralikult menüüs olevaid toitegi (ma olin selleks ajaks kokku tööl seal olnud vaid 6 tundi).

Ja siis ma vist unustasin mingitele mereandide taldrikule lusika juurde panna ja veel mingi mõttetu asi, mille tagajärjel keegi ei surnud ega midagi hirmat ei juhtunud, jäi kahesilma vahele.

 

Siis peatas ta mind keset kiiret toimetamist ja kukkus õiendama tähtsa näoga, et miks ma selle lusika ikka sinna taldrikule juurde ei pannud.

Leidis ka aja. Oma kortsus näoilmega siis tõi kuuldavale lause, mille üle me Mikuga ikka vahest siin nalja viskame "Do you understand at all, what I am saying to you? Do you?"

Sel hetkel oli mul liiga palju mõtteid peas, et reageerida ta ülbusele.

Kahetsen nii väga, et ei öelnud talle siis näkku, et on ikka suur vahe küll, kas töötada kuskil 30 aastat või 6 tundi! Minul on ettekandjatöö ajutine nähtus, temal aga elutöö (seda lõpuosa poleks ma siiski vist julgenud öelda :P

Mõttes saatsin teda pikalt ja laialt ning öösel koju jalutades lõid emotsioonid välja. Teised inimesed tähistavad emadepäeva pereringis, naeravad ja rõõmustavad, ma pean aga taluma mingi lolli kamandamist ja leppima vaid sõnumi ja skypevestlusega (jumal tänatud, et on skype)!

 

Aga elu on ilus ja tuleb nautida iga päeva ning  elada hetkes, seda ma püüangi teha :)!

Saadan sulle sooja kalli, kes sa seda blogi loed ja naerata! See on nii tore ja muudab omadel ja võõrastel päeva ilusaks :)

 

 

 

 

Cape tribulation, vihmamets!

Kuna täna mul jälle vaba päev, siis otsustasin selle veeta hommikumantlist välja ronimata koduseid töid tehes, rohkelt kommi süües ning igasusugeid tegemata asju tehes, seal hulgas on ka blogi kirjutamine.

Üks päev mõtlesin, et pole ikka üldse aus. Need kes blogi aeg-ajalt loevad on meie eluga siin rohkem kursis kui me veel kodumaal elasime ja üksteisele palju lähemal olime. Meie siin elame aga täielikus infosulus. Teen ettepaneku ka sul blogi kirjutada ja meid oma eluga kursis hoida :)

Tundub igati põnev mõte olevat! :)

Mihkel on tööl, sealsamas kohas kuhu ta kandideeris ja kuhu ta ka vastu võeti.

Nii et kõik kommid on veel ligi 2,5 tundi minu kasutusalas, jeii :)

 Valmistume aktiivselt Ly ja Mai tulekuks, kes saabuvad siia 11. mail, täpselt 1 päev enne Mihkli 30ks saamist!

Ma siis mõtlesin, et tuleks kõigepealt kirja panna mõtteid ja pilte minu vanemate tegemistest kui nad siin olid.

 Niisiis, sellest kuidas me Great Barrier Reefil käisime ma kunagi enne juba kirjutasin. Teen nüüd väikese ülevaate järgmise päeva avastustest- ekskursioonist vihmametsa.

 Päev algas väikese laevasõiduga ja selle käigus rääkis giid meile erinevatest taimedest ja puuliikidest, tegi peatusi ja näitas neid looduses.

Puuliike oli seal lihtsalt tuhandeid ja giid jutt hästi põnev. Kõiki detaile kahjuks enam ei mäleta, aga kõige olulisem mälestustes on tegelikult see tunne, mis siis oli. See oli rahulik, turvaline ja tore ja soe :)

 Väikene krokodill palgi peal pikutamas ja päikest võtmas :)

 

 
Need on parasiittaimed.

 

 

 

 

Päevad pole vennad :)

Oi kui palju emotsioone millega hakkama saada.
Viimased nädalad on olnud päris pingelised. Lapsehoidmine on tore, aga poistel olid vist mingid segased pahad päevad, kus eriti väiksem Teddy püüdis nii hammustada, nimetas mind avalikus kohas kakajunniks ning nuuskas oma tatti minu uhiuutesse teksastesse.

Ok, kõlab tõesti naljakalt, ka mulle, eriti seda praegu kirjutades. Nii tore on praeguses hetkes. Söön viinamarju, joon rohelist teed ja taustaks esineb Celine Dion, kes laulab lõpmatust armastusest. No kas pole mitte romantiline õhkkond mul siin iseendaga istudes :)

On küll! Ja meenutades mõningaid möödunud sündmusi eriti lastega, tundub praegu naljakas küll :) Siis aga, oh ma seesmiselt põlesin ereda suure leegiga ja püüdsin neid emotsioone endasse maha matta, et mitte karvavõrdki neile välja näidata, et mul sel hetkel kõigest ikka päris kõrini oli. Siis aga pean jälle omaarust väga targa loengu maha, veidi nippe ja kasvatust ja mingi aja pärast on minu pisikestest marakrattidest jälle toredad lapsed koorunud ja elu jälle ilus :)

Eelmisel nädalal olin sunnitud vastu võtma ka vägagi kauged sihtkohad näomaalingute tegemiseks, mis kokkuvõttes võtavad rohkem raha ja energiat kui tulu toovad.
Eelmisel nädalal olin merineitsi, mis iseenesest oli tore :)
See oli LKP pidu (little kids party). Pisikesed tüdrukud siis tegid ristküsitluse, et milline näeb välja see veealune loss kus ma elan ja mis on mu emme ja issi nimed ja kus ma ujuma õppisin jne... päris naljakas oli :) Fantaasiat oli  mul siis neile vastamiseks küll ja rohkem :)

Sinna peole jõudmine on ikka aga paras ettevõtmine.
Tõusin hommikul kell 8, et valmistuda ja pakkida. Lahkusin suure ratastel kõlariga ja kogu varustusega kell 9, et jõuda peole kell üks päeval. Siis Mona Vales selgus, et see buss, millega ma edasi saan, tuleb alles 1,5 tunni pärast ja peole õigeks ajaks ma mitte kuidagi ei jõua.
Hakkasin sõnumineerima ja helistama nii majanaabritele kui sõpradele, kel auto, kes saaks ühe päris vaevatud ja pabinas hinge peale korjata ja küüti pakkuda.
Ja nagu kiuste, siis mõnda polnud kohal, ühed olid fotosessioonil, kellelgi oli telefon väljas ja nii edasi ja nii tagasi. Lõpuks Mihkel sai nõusse ühe meie naabripoisi Steve, kes oli nõus mulle järgi tulema ja ära viima. Tänasin teda taevani ja tähtedeni ning nii palju, et maa peale tagasi ei jõudnudki :)

Ühesõnaga jõudsin kenasti õigel ajal kohale. Kui kõik läbi ja hakkasin sealt tagasi seiklema, siis pidin alustuseks oma kõlari ja muu varustusega peaaegu 5 km jala käima, siis 40 min bussi ootama, siis rongijaama jalutama, rongi ootama ja sealt linna sõitma. Siis sõitsin aga kogemata peatusest mööda ja pidin teist rongi ootama, et jälle tagasi sõitma ja siis linnast jälle bussi võtma et koju sõita. Kuskil kaheksa paiku olin kodus tagasi, täiesti kurnatud, näljane ja kõike seda et teha tööd päeval vaid 2 tundi!!!! Hullumaja!
ME VAJAME AUTOT!

Eelmisel nädalal ei sujunud asjad kohe üldse ja külm oli ka ja varbad külmetasid ja muudkui viriseks ja hädaldaks :)
Siis tuleb minna varakult magama ja homme on uus päev.
Nagu ka tänane päev, mis on lihtsalt nii imeline, et muudkui keerutaks ja laulaks, sööks jäätist ja kallistaks kõiki kes teele ette jäävad :)

Täna otsustasin minna Warriewoodi laadale näomaalinguid tegema. See on see koht kus me kord ka Kaarinaga koos käisime (olen vist varem sellest ka kirjutanud ja isegi äkki pildi üles pannud?)
Kaarinaga sujus jube hästi, hea tiimitöö. Alguses joonistasin Kaarinale mingi näomaalingu ja siis Kaarina tegi elavat reklaami ja siis kui lapsi liiga palju juba järjekorras oli, siis joonistasime mõlemad.
Nüüd pean üksi ilma oma supersõbrannata hakkama saama. Eh... Kaarina, tule tagasi!!!!
Ei väsi seda vist kunagi siinolemise ajal kuhugi ridade vahele kirjutamast :)
Vabandan kõigi teiste ees oma mõttelendude eest. Ega kui ma blogi kirjutama hakkan, siis ei teagi tavaliselt millest kirjutada, lihtsalt hetkeemotsioonidest, mõtetest, toimunud sündmustest, ühesõnaga uudiste ja emotsioonide seljanka :) :)

Siin on mul välja kujunenud oma püsikliendid. Mõnedele olen juba mitu korda teinud ja mõned nimedki juba meelde jäänud, nii tore on nii lapsi kui ka vanemaid nimepidi tervitada :)
Kas ma olen maininud, et mul nüüd oma visiitkaart olemas?
Tellisin 250 tükki. 

Saan nüüd oma asja vaikselt ajama hakata ja mul on juba päris mitu eratellimust olnud. Täna kirjutati mulle agentuuriväliselt ja homme kell 10 teen Double Bays ühe kaheaastase poisi sünnipäeval maalinguid. Sealt sõidan rongiga Marayongi Disco peole (agentuuri kaudu) ning siis kella seitsmeks Rock Lilly restorani.Kas ma rääkisin, et käisin ühes peenes restos proovipäeval?Ja kas ma seda mainisin, et sain ka seal nüüd tööd :)?Homme mul ametlikult esimene tööpäev. 

Homme on mul seega 3 erinevat tööd, mis on vägagi vajalik. Koos pingutame Mihkliga ja järgmiseks sihtmärgiks on oma auto. Varsti jõuavad ka Ly ja Mai siia. Kui selleks ajaks meil need 4 ratast olemas, siis saame neile siin ümbrust ja kõike näidata. Juba ootame seda :)

Täna on oodata ka uudiseid. Mihkel käis eile tööintervjuul ühes firmas, mis mõlema poole positiivse vastuse puhul annaks meile võimaluse (justnimelt võimaluse, ka see pole veel kindel) jääda siia ka teiseks aastaks. Kõik veel lahtine ja sellel tööl nii omad plussid kui ka miinused. Neid märke oleme siin juba päris mitu head päeva paberile kritseldanud ja arvutanud kokku nii üht kui teistpidi.
Varsti selgub, mis see lõpptulemus siis on!
 

 

Põlenud kalkunisupp :S

Täna on mul vaba päev, nii tore :)
Tegime hommikul Mihkliga süüa, magustoiduks olid kompotivirsikud terve kausitäie vahukoore ja riivitud shokolaadiga, no kas saaks kõht üldse veel õnnelikum olla sellise neljapäevase kingituse eest :)?

Kuna pole ammu suppi söönud siis otsustasime keeta suure potitäie suppi. Ostsin spetsiaalselt selleks veel hiigelkalkuni kobi ja nii me siis koos seda meisterdasimegi. Ikka kõige paremaid asju panime sisse ja siis kõige lõpuks kartulid. Sel hetkel ei olnud enam nii suurt kannatust seal pliidi taga seista ja mõtlesin, et läheme alumisele korrusele, oma keldris asuvasse häärberisse, teeme tegemata asju ja siis läheme üles tagasi ning lülitame pliidi välja.

No eriti tark mõte oli see küll! Kui see supp äkki kahe tunni pärast juhuslikult meelde tuli ja ma hooga üles jooksin, siis oli kogu köök suitsu täis. Oleks meil suitsuandurid olnud, siis need oleks juba ammu lolliks läinud sellisest suitsukogusest ja meie samuti sellest lõpmatust sireenist.

Eh, päris hea kraam ja mitme päeva söök läks raisku. Püüdsime veel õhtul seda kuidagi süüa, kahju ka ju toitu raisku lasta. Mihkel loobus teise lusika järel. Ma püüdsin seda kuidagi hapukoorega lahjendada ja sain hädavaevu 4 sisse, kookisin kalkunitükke sealt välja :)
Aga jah, loobusin ka mina.

Võtsime välja oma kaheliitrise vanilje jäätise, pool karpi külmutatud mustikaid ja piima ning õhtusöögiks oli palju palju mustika jäätisekokteili, selline tervislik õhtusöök siis :)
Homme lähen näomaalinguid tegema. Ja päris varsti on uus kokapidu vaja läbi viija.
Mõtlen ja meenutan ikka alati kuidas me Kaarinaga koos seda tegime. Polnudki nagu töö. Pigem selline lõbu, mille eest veel raha maksti. Nüüd olen ikka paari  päris uimase entertaineriga tööd teinud, mis on piinarikkam kui piin ise.
Kaaaaarina, tule tagasiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!!!!!
Kaarina vahepeal oli Uus Meremaal, siis Vietnamis, Prantsusmaal, Inglismaal ja tänaseks on ta juba kodumaal tagasi! Sel hetkel kui ma siin oma mõtteid püüan kirja panna, toimub Kaarina juures lauamänguõhtu, koos kõigi kallitega. Mis seal ikka, võtame oma uue jäätise külmikust välja ning oleme mõtetes seal. Mõtetes oleme kodumaal tihti, eriti Mihkel. Ehitab virtuaalselt maja, juurib põõsaid välja ja tasandab maapinda :)

Ootan endiselt neid kirju, mis Sirje mulle kirjatuviga läkitas. Ei tea kas kirjatuvi oli siis kõhn ja niru ja näljane, või oli tal mingi muu probleem, aga need kolm kirja pole veel endiselt kohale jõudnud. Ju siis oli nendel kõikidel tuvidel mingi häda küljes.

Ok, esimene kord ütlesin ma ise puudulike andmetega aadressi, seega seda päris teiste süüks ajada ei saa. Ok, võtan süü omaks!
Ly ja Mai pakike jõudis õnneks nende samade mittetäielike andmetega kohale :)

 Suur suur aitah, mugisime magusat ikka suure isu ja tänutundega!
Näomaalingute raamat on ka väga asjaline õppe- ja töövahend olnud. Ja piltidele on juba reserveeritud seinapind :)

Igaks juhuks kirjutan ka korrektse aadressi:

Mihkel Pulk või Anne ilves
3 Peal Place
Warriewood, 2102
Sydney, NSW
Australia