Mürglikestest inglikesteks :)

Ohoh, sellel nädalal juhtus täielik ime, minu lapsukesed olid sel nädalal lausa imelised :)

Vhest on seda juhtunud ühel päeval, vahest kahel, sel nädalal aga lausa kolmel päeval :)!

Mu süda rõõmustas ja laulis ja mõttes tegin õnnest tireleid :) ;)

Mõni pisike vahejuhtum oli, aga see ei ole, sest üldpilt oli midagi erilist. Kui ma hommikul ukse lahti tegin ja nagu alati tere hommikust hõikasin, siis oli Teddie mul juba vastas ja korrutas kui papagoi, et tema teab kõiki käitumisreegleid peast ja et ta kavatseb hästi käituda ja on üldse tore poiss :)

 

Ükskord premeerisin Jamesi hea käitumise eest sinise põrkepalliga, see on tal siiani meeles ja vahetevahel ikka uhkeldab sellega Teddie ees. Eile kinkisin siis Teddiele vikerkaarevärvilise mänguasja (ei teagi kuidas seda nimetada). Poisil oli uhkusest nina püsti ja oli nii tubli ja armas, et kohe sõnu pole :)

 

Eile tegime kõike koos. Valmistasime süüa, riputasime pesu kuivama, koristasime tube, kaevasime mulda ja panime komposti peenrale, käisime laevareisil, tegime ooprimajale ringi peale ja isegi ühinesime jooksjatega (sellest vaatamisväärsusest oleks pidanud isegi pilti tegema, sadu vormis mehi jooksid palja ülakehaga botaanikaaiast suunal ooperimaja poole :))

Teddie siis küsis, et miks nad kõik siin jooksevad?

Ma vastasin, et nad teevad jooksutrenni.

Teddie siis ütles, et ta tahab ka trenni teha, nii me siis sõrkisime seal kõrval :) Koomiline vaatepilt ja nii tore oli :)

Külastasime ka valitsusehoonet, mis Teddiele jäi meelde kui printside ja printsesside loss ning lugesime pärast pargipingil muinasjutte.

 

Väga tore oli!

Täna on mul vaba päev ja lähen linna peale. Plaanis on külastada kunstipoode ja kui õnnestub, siis soetada ka mingeid uusi näomaalingu värve.

Täna on mul plaanis ka kultuuriprogramm iseendaga.

 

Mihkel on tööl ja kahjuks ühineda minuga täna ei saa.

Talle töö väga meeldib. Tema ametinimetus on installer. Teavad seal igasuguseid minule mõistusevastaseid asju, mille käigus panevad telekaid kapist välja sõitma ning paigaldavad smartboarde. Eile püüdis ta mulle suure innustusega rääkida erinevatest juhtmetest ja nende ühendamise järjekorrast :) Roheline-valge-roheline  ja siis kuskil sinine ja sellest hetkest läks mul juba kõik sassi :) Kohad kus nad neid töid teevad on ka väga põnevad, nt politseimaja, kohtud, tuletõrje. Ta on rahul. Saab sealt palju teadmisis ja kogemusi.

 

Homme läheme Eesti Majja vaatama Seenelkäiku. Eestis olles ma kinno seda vaatama ei jõudnud, nüüd siis ootan põnevusega seda vaadata oma uues ajutises kodus Sydneys.

Armastan ikka seda linna (kodumaad ja kalleid inimesi ikka rohkem muidugi :)

Aga tõesti, mulle kohe meeldib kasvõi niisama tänavatel jalutada, inimesed näeratavad, soovivad head ja rõõmsat päeva. Endiselt on ühed lemmikumad ja lõbusamad vestluspartnerid bussijuhid :)

Hehe, suvel kandsin ikka kleite kogu aeg ja nüüd kui ilmad krõbedamaks läksid, siis ilmusid garderoobi tossud ja teksad ning dressid.

Ühel hommikul siis üks mu tuttav lõbus bussijuht ütles, kui ma parajasti piletit läbi lõin, et  "oi, sul on täna püksid jalas? Tavaliselt kannad ju ainult kleite?"

Ma hakkasin lihtsalt kõva häälega naerma ja siis hakkasid ja kõrval olevad inimesed naerma.

Nii tähelepanelik vanamees :)

 

Vahest suvaline mööduja kingib sellise suure ja siira naeratuse, et selle mõju kestab veel pikalt-pikalt ja muudab päeva nii heaks.

 

On muidugi ka erandeid, näiteks on selliseks Rocklilly restoranis üks ettekandja nimega Pita, kes on seal töötanud juba 30 aastat!

Justnimelt 30. Ükskord me juhtusime kord koos töötama, väga kiirel päeval (emadepäeval). Maja oli rahvast täis ja kõik jooksid ringi kui peata kanad ja kuked, sest lihtsalt ei jätkunud kahte jalga ja kahte kätt kogu selle tempoga kaasas püsimiseks. Ja ma olin pealegi veel nii uus, et ei teadnud korralikult menüüs olevaid toitegi (ma olin selleks ajaks kokku tööl seal olnud vaid 6 tundi).

Ja siis ma vist unustasin mingitele mereandide taldrikule lusika juurde panna ja veel mingi mõttetu asi, mille tagajärjel keegi ei surnud ega midagi hirmat ei juhtunud, jäi kahesilma vahele.

 

Siis peatas ta mind keset kiiret toimetamist ja kukkus õiendama tähtsa näoga, et miks ma selle lusika ikka sinna taldrikule juurde ei pannud.

Leidis ka aja. Oma kortsus näoilmega siis tõi kuuldavale lause, mille üle me Mikuga ikka vahest siin nalja viskame "Do you understand at all, what I am saying to you? Do you?"

Sel hetkel oli mul liiga palju mõtteid peas, et reageerida ta ülbusele.

Kahetsen nii väga, et ei öelnud talle siis näkku, et on ikka suur vahe küll, kas töötada kuskil 30 aastat või 6 tundi! Minul on ettekandjatöö ajutine nähtus, temal aga elutöö (seda lõpuosa poleks ma siiski vist julgenud öelda :P

Mõttes saatsin teda pikalt ja laialt ning öösel koju jalutades lõid emotsioonid välja. Teised inimesed tähistavad emadepäeva pereringis, naeravad ja rõõmustavad, ma pean aga taluma mingi lolli kamandamist ja leppima vaid sõnumi ja skypevestlusega (jumal tänatud, et on skype)!

 

Aga elu on ilus ja tuleb nautida iga päeva ning  elada hetkes, seda ma püüangi teha :)!

Saadan sulle sooja kalli, kes sa seda blogi loed ja naerata! See on nii tore ja muudab omadel ja võõrastel päeva ilusaks :)