Päevad pole vennad :)
Oi kui palju emotsioone millega hakkama saada.
Viimased nädalad on olnud päris pingelised. Lapsehoidmine on tore, aga poistel olid vist mingid segased pahad päevad, kus eriti väiksem Teddy püüdis nii hammustada, nimetas mind avalikus kohas kakajunniks ning nuuskas oma tatti minu uhiuutesse teksastesse.
Ok, kõlab tõesti naljakalt, ka mulle, eriti seda praegu kirjutades. Nii tore on praeguses hetkes. Söön viinamarju, joon rohelist teed ja taustaks esineb Celine Dion, kes laulab lõpmatust armastusest. No kas pole mitte romantiline õhkkond mul siin iseendaga istudes :)
On küll! Ja meenutades mõningaid möödunud sündmusi eriti lastega, tundub praegu naljakas küll :) Siis aga, oh ma seesmiselt põlesin ereda suure leegiga ja püüdsin neid emotsioone endasse maha matta, et mitte karvavõrdki neile välja näidata, et mul sel hetkel kõigest ikka päris kõrini oli. Siis aga pean jälle omaarust väga targa loengu maha, veidi nippe ja kasvatust ja mingi aja pärast on minu pisikestest marakrattidest jälle toredad lapsed koorunud ja elu jälle ilus :)
Eelmisel nädalal olin sunnitud vastu võtma ka vägagi kauged sihtkohad näomaalingute tegemiseks, mis kokkuvõttes võtavad rohkem raha ja energiat kui tulu toovad.
Eelmisel nädalal olin merineitsi, mis iseenesest oli tore :)
See oli LKP pidu (little kids party). Pisikesed tüdrukud siis tegid ristküsitluse, et milline näeb välja see veealune loss kus ma elan ja mis on mu emme ja issi nimed ja kus ma ujuma õppisin jne... päris naljakas oli :) Fantaasiat oli mul siis neile vastamiseks küll ja rohkem :)
Sinna peole jõudmine on ikka aga paras ettevõtmine.
Tõusin hommikul kell 8, et valmistuda ja pakkida. Lahkusin suure ratastel kõlariga ja kogu varustusega kell 9, et jõuda peole kell üks päeval. Siis Mona Vales selgus, et see buss, millega ma edasi saan, tuleb alles 1,5 tunni pärast ja peole õigeks ajaks ma mitte kuidagi ei jõua.
Hakkasin sõnumineerima ja helistama nii majanaabritele kui sõpradele, kel auto, kes saaks ühe päris vaevatud ja pabinas hinge peale korjata ja küüti pakkuda.
Ja nagu kiuste, siis mõnda polnud kohal, ühed olid fotosessioonil, kellelgi oli telefon väljas ja nii edasi ja nii tagasi. Lõpuks Mihkel sai nõusse ühe meie naabripoisi Steve, kes oli nõus mulle järgi tulema ja ära viima. Tänasin teda taevani ja tähtedeni ning nii palju, et maa peale tagasi ei jõudnudki :)
Ühesõnaga jõudsin kenasti õigel ajal kohale. Kui kõik läbi ja hakkasin sealt tagasi seiklema, siis pidin alustuseks oma kõlari ja muu varustusega peaaegu 5 km jala käima, siis 40 min bussi ootama, siis rongijaama jalutama, rongi ootama ja sealt linna sõitma. Siis sõitsin aga kogemata peatusest mööda ja pidin teist rongi ootama, et jälle tagasi sõitma ja siis linnast jälle bussi võtma et koju sõita. Kuskil kaheksa paiku olin kodus tagasi, täiesti kurnatud, näljane ja kõike seda et teha tööd päeval vaid 2 tundi!!!! Hullumaja!
ME VAJAME AUTOT!
Eelmisel nädalal ei sujunud asjad kohe üldse ja külm oli ka ja varbad külmetasid ja muudkui viriseks ja hädaldaks :)
Siis tuleb minna varakult magama ja homme on uus päev.
Nagu ka tänane päev, mis on lihtsalt nii imeline, et muudkui keerutaks ja laulaks, sööks jäätist ja kallistaks kõiki kes teele ette jäävad :)
Täna otsustasin minna Warriewoodi laadale näomaalinguid tegema. See on see koht kus me kord ka Kaarinaga koos käisime (olen vist varem sellest ka kirjutanud ja isegi äkki pildi üles pannud?)
Kaarinaga sujus jube hästi, hea tiimitöö. Alguses joonistasin Kaarinale mingi näomaalingu ja siis Kaarina tegi elavat reklaami ja siis kui lapsi liiga palju juba järjekorras oli, siis joonistasime mõlemad.
Nüüd pean üksi ilma oma supersõbrannata hakkama saama. Eh... Kaarina, tule tagasi!!!!
Ei väsi seda vist kunagi siinolemise ajal kuhugi ridade vahele kirjutamast :)
Vabandan kõigi teiste ees oma mõttelendude eest. Ega kui ma blogi kirjutama hakkan, siis ei teagi tavaliselt millest kirjutada, lihtsalt hetkeemotsioonidest, mõtetest, toimunud sündmustest, ühesõnaga uudiste ja emotsioonide seljanka :) :)
Siin on mul välja kujunenud oma püsikliendid. Mõnedele olen juba mitu korda teinud ja mõned nimedki juba meelde jäänud, nii tore on nii lapsi kui ka vanemaid nimepidi tervitada :)
Kas ma olen maininud, et mul nüüd oma visiitkaart olemas?
Tellisin 250 tükki.
Saan nüüd oma asja vaikselt ajama hakata ja mul on juba päris mitu eratellimust olnud. Täna kirjutati mulle agentuuriväliselt ja homme kell 10 teen Double Bays ühe kaheaastase poisi sünnipäeval maalinguid. Sealt sõidan rongiga Marayongi Disco peole (agentuuri kaudu) ning siis kella seitsmeks Rock Lilly restorani.Kas ma rääkisin, et käisin ühes peenes restos proovipäeval?Ja kas ma seda mainisin, et sain ka seal nüüd tööd :)?Homme mul ametlikult esimene tööpäev.
Homme on mul seega 3 erinevat tööd, mis on vägagi vajalik. Koos pingutame Mihkliga ja järgmiseks sihtmärgiks on oma auto. Varsti jõuavad ka Ly ja Mai siia. Kui selleks ajaks meil need 4 ratast olemas, siis saame neile siin ümbrust ja kõike näidata. Juba ootame seda :)
Täna on oodata ka uudiseid. Mihkel käis eile tööintervjuul ühes firmas, mis mõlema poole positiivse vastuse puhul annaks meile võimaluse (justnimelt võimaluse, ka see pole veel kindel) jääda siia ka teiseks aastaks. Kõik veel lahtine ja sellel tööl nii omad plussid kui ka miinused. Neid märke oleme siin juba päris mitu head päeva paberile kritseldanud ja arvutanud kokku nii üht kui teistpidi.
Varsti selgub, mis see lõpptulemus siis on!
Nii nunnu visiitkaart!!! Tulge parem ruttu koju tagasi...siis tiimitame siin koos lobusalt ja magame rongipeatused koos maha;)) igatsen nii palju, et see igatsus ulatub sinna tahtedeni valja kus sa oma tanulikkusega holjuma jaid;))
ReplyDeleteSau kullake, tiimitamisest tunnen siin tõeliselt puudu, nii BP-ngutel kui ka kuukingutel, need olid nii lõbusad :)
DeleteNüüd kus Islaga neid ka enam teha ei saa, on meel küll nukker. Ki kodus tagasi, siis mõtleme koos midagi põnevat välja :)