Suhkruvatt

Mihkel viib aga usinasti oma imeleiutisi ellu. Praegu on tal käsin mitu projekti, millega ta õhtuti oma vaba aega sisustab :)

Meie kodu meenutab vahest rohkem mingit laborit ja imevidinate hoiustamise ladu :)!

Selline on ta siis kui ta omas (loe töö ja leiutamise) elemendis on :)

Ühkskord pärast pamperi pidu tõin koju suhkruvati tegemise masina ja mõtlesin, et võiks majanaabritele ja Mihklile veidi lapsepõlve meenutada.

Vaarika suhkrupomm, nämmi :)

 

 Christian ja Dee olid ka magusa suutäie üle õnnelikud :)

 

 

Selline sõber peesitas meil ükskord vannitoa seinal. Päris priske ponsu oli... brr, mulle need elukad ikka eriti ei meeldi. Mihkel vahest ikka suure huviga uurib ja puurib neid nii kaugelt kui lähedalt.

 

Ja selline oli meil paar päeva tagasi toa seinal teleka kõrval...

Warriewoodi market ja raisin toast!

Niisiis, kust alustadagi, püüan teha lühidalt!

Sõidan oma 111ndale peole, nii äge number ja loodetavasti tuleb tore pidu. 109ndat pidu võiksin iseloomustada sõnaga disaster!!! Huh, kõik halvad näitajad mis oleks võinud juhtuda, sattusid samale peole... alustades ülivinguvast ja crumpyst itaalasest issist lõpetades sellega, et peo pidamise kohaks oli valitud park suure maantee ääres ja agentuuri antud kõlarist ei andnud väga palju võimu välja pigistada... ühesõnaga tantsida ei saanud ja minu alternatiivsed olukorra päästmise mängud ja tegevused jätsid selle isa ükskõikseks ja vastupidi, helistas juba poole peo ajal agentuuri kaebama...

Ma siis andsin hiljem agntuurile ka omapoolse versiooni olukorrast ja probleeme mul ei ole, aga ta suutis mul korralikult tuju ja motivatsiooni alla suruda...

Suure ja kongus ninaga mitteatraktiivse välimusega mees, võib-olla ongi see tema vingumise põhjuseks :)? Kes teab, jumal temaga!

Aga peale seda vahejuhtumit olen ma mõne peo ära öelnud. Veidi hingetõmbamise aega vaja.
Täna siis 111, tore number!

Eile joonistasin oma kodukandi laadal, sinna minnes tekib alati selline "perekonna" soe tunne. Kaks pisikest mardikat juba ootasid mind seal ning ma polnud veel jõudnud oma värvegi lahti pakkida kui seisid mul seal kui sõdurid reas, eh mu süda alati heldib...

Eile olidki põhiliselt enamus püsikliendid, joonistamise ajal saan tavaliselt teada kõik nädala jooksul toimunud sündmused, mõned uued plaanid. Kõige raskem on mul nimede meeles pidamine. Peaks tegema omale kartoteegi, pilt+ nimi.

Lilly ja ta emme ( püüan järgmine kord ema nime uuesti üle küsida).
Ühesõnaga, tavaliselt peale joonistamise lõppu korjan oma varustuse kokku ja koju sööma.
Eile otsustasin siis väinese tiiru ka laadale teha.

Tutvusin ühe naiste kleitide müüjaga, Pedroga.
Jäime juttu rääkima. Väga eksootilise välimusega mees. Tuleb välja, et ta ema on Brasiilanna ja isa kuskilt teiselt maalt (mis mul hetkel ei meenu). Ta rääkis, et nii ta vanemad kui ka kõik õed-vennad on suht lühikesed ja kõik tumedanahalised. Tema sündis heleda nahaga ja siniste silmadeda (on siiamaani) ja temast sirgus vägagi pikk meesterahvas. Isa teda omaks ei võtnud ja oli alati kuskil nö võõras nimekirjas. Tehti DNA test ja sellega siiski tõestati, et ikkagi sama pere laps, lihtsalt ju siis oli mõned põlvkonnad enne keegi vanematest heleda nahaline, sinisilmne ja pikka kasvu inimene ;) Isale DNA testi tulemused korda ei läinud ja poissi omaks ei võtmud. Selline lapsepõlv ja elu siis Pedrol.

Jalutasin edasi, naljakas, enamus tervitasid mind kui vana sõpra, et sa ju see näomaalija seal!
Ja siis sattusin mööda ühest pagariäri letist, üks noormees peale lühikest vestlust näomaalingute teemal pakkus mulle rosina saia. Mõtlesin, et ei hakka kohe teenitud raha raiskama ja ütlesin viisakalt ei. Ta oml aga loomu poolest nii rõõmus ja positiivset energiat kiirgav inimene, et mõtlesin siiski ümber ja võtsin oma rahakoti välja, et maksta. Ta siis ütles et eiei, see on mulle kingitus!

Oh, väine zest tema jaoks, aga mul hakkas hingel jälle nii soe, et valsitaktis liuglesin kodu poole :)
Päevad pole ikka üldse vennad, see pigem nagu loterii, kuidas veab :)

Olympia Park, 6.10.2013

Seiklusrikas on vist kõige õigem sõna kirjeldamaks tänaseid ja eilse päeva sündmusi ;)
Hetkel olen rongis ja saan paar hetke hingata kuni läheb jälle jooksuks, seekord Sydney Olümpia Parki, peaksin sinna GPSi järgi jõudma 1 min enne töö algust. Kõige halenaljakam on see, et esialgsete plaanide järgi pidin sinna hoopis palju varem jõudma, et siis aega rahulikult parajaks teha... siis juhuts 28 erinevat kokkusattumist ja siin ma nüüd siis jälle olen. On pühapäev, Mihkel läks ka täna tööle, viimasel ajal on töötempo olnud rohkem kui speedy rocket :)

Aga eile oli vahva. Esimesele peole jõudmine oli paras närvivapustus.. Koha peal pidu läks suurepäraselt ja peolt sinna meresõjaväebaasi oli teine närvivapustus :)
Kohale ma jõudsin, sain isegi rongijaamast ühe sushi karbi kaasa osta ja pingi peal istudes selle kütuseks alla kugistada :)

 

lennukid tegid ägedat sõitu ja rahvas oli rahul

Kui ma aga oma passiga sisse sain ja lõpuks tööle sain hakata, sealt hakkas aga järjekordne unistuste töö.
Asusime väga ilusa vaatega kohal. Inimesed olid supertoredad ja lapsed nii viisakad ja nunnud, et see oli vaid puhas rõõm. Lapsi oli palju ja järjekord megapikk. Vahepeal kuulsin kuidas üks isa käis järjekorras seisvat last kontrollimas ja veidi crumpilt ütles 'järjekord liigub nii aeglaselt!'
Selle peale ütles üks sealsamas kannatlikult seisev ema ' Pole hullu, kui su laps ükskord sinna toolile jõuab, siis oli iga oodatud sekund seda väärt'.
Nii hea soe tunne tekkis.
Joonistasin 3 ja pool tundi järjest. Järjelorras seisis veel üks pisike punapäine armas tüdruk oma vanematega. Ja oligi tema kord, tal silmad hakkasid nii särama.. kui järsku, kõik tuled ümber ringi kustutati ära.... täitsa kottpime. Kohe pidi algama see suursündmus, ilutulestiku show.

Tüdrukutirts omi niiii õnnetu :( Üks ema kõrvalt ütles, et äkki saab talle ikka midagi kuskile joonistada lohutuseks?
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab :)

Palusin kõigil lähedal olnud inimestel oma mobiiltelefonid välja võtta ja mulle tüdruku nägu valgustada. Kaks näitasid valgust lapse näo peale, üks minu pintslite ja värvide peale ning isa tegi aeg ajalt välguga pilte, et valgust veidi saaks ;)
Päris äge tiimitöö oli ;)
Kuna seal oli ikka täitsa pime, nagu karu koopas kohe, siis eriline kunstiteos seal muidugi ei valminud, aga andsin endast parima ja tüdruk säras kui ere päike ;)

Kõik olid õnnelikud, mul hing laulis rõõmust ja siis algas ilutulestik.

Navy days ja prints Harry

On laupäeva hommik, hetkel 6:46. Mihkel läks juba pool tundi tagasi tööle, mul on u 40 min aega kirjutada ja siis astun samuti välja. Kella 11ks peaks kohal olema Rouse Hillis, seal peetakse 1aastaseks saanud Varini sünnipäeva. Seal olen 3 tundi ja siis otse bussi peale, rongi peale, jala kõmpimist ja sihtkohaks on Cowper Wharf. 

Täna toimub Sydneys suursündmus, mere sõjaväe päevade avamine, mille puhul jõuab siia sadamatesse sõjaväelaevu Hispaaniast, Portugalist, Vietnamist, Hiinast, Taist, Prantsusmaalt, Jaapanist, Tongast, Bruneist ja isegi Nigeeriast. Tõotab tulla väga vägev sündmus ja õhtu pidi lõppema isegi uue aasta ilutulestikuga võrreldes palju suurema ja võimsama tulevärgiga :) Kuna tegemist pidi olema vägagi olulise sündmusega, siis austab seda oma kohalolekuga ka prints Harry.

Väga põnev ja veel rohkem olen ma põnevil selle üle, et firma mind saatis sinna näomaalinguid tegema.

Kuna see üritus on nii ületurvatud, siis pidin eile mingilt kaitseministeeriumi osakonnalt taotlema luba. Kulutasin sellele eile 2 tundi. Lõpuks tõestasin oma isiku eesti passi, kohaliku pangaväljavõtte, krediitkaardi ja elukoha aadressiga.
Ja lõpuks oli luba käes, juhhei!!

Eile bussipeatuses bussi oodates tehtud pildid:

Vaade linnale Cowperi kailt

Kui hommikul peale Mihkli minekut läksin kööki omale tuunikala võileiba tegema, külastasid mind mu ammused sõbrad ja võtsid ka oma pereliikmed kaasa :)

2 värvilise ja sulelise sõbra asemel toidan nüüd kuute :)

Nii viisakad tegelased, vaikselt nohistasid seal ja paistsid eluga igati rahul olevat :)