Seiklusrikas on vist kõige õigem sõna kirjeldamaks tänaseid ja eilse päeva sündmusi ;)
Hetkel olen rongis ja saan paar hetke hingata kuni läheb jälle jooksuks, seekord Sydney Olümpia Parki, peaksin sinna GPSi järgi jõudma 1 min enne töö algust. Kõige halenaljakam on see, et esialgsete plaanide järgi pidin sinna hoopis palju varem jõudma, et siis aega rahulikult parajaks teha... siis juhuts 28 erinevat kokkusattumist ja siin ma nüüd siis jälle olen. On pühapäev, Mihkel läks ka täna tööle, viimasel ajal on töötempo olnud rohkem kui speedy rocket :)
Aga eile oli vahva. Esimesele peole jõudmine oli paras närvivapustus.. Koha peal pidu läks suurepäraselt ja peolt sinna meresõjaväebaasi oli teine närvivapustus :)
Kohale ma jõudsin, sain isegi rongijaamast ühe sushi karbi kaasa osta ja pingi peal istudes selle kütuseks alla kugistada :)
lennukid tegid ägedat sõitu ja rahvas oli rahul
Kui ma aga oma passiga sisse sain ja lõpuks tööle sain hakata, sealt hakkas aga järjekordne unistuste töö.
Asusime väga ilusa vaatega kohal. Inimesed olid supertoredad ja lapsed nii viisakad ja nunnud, et see oli vaid puhas rõõm. Lapsi oli palju ja järjekord megapikk. Vahepeal kuulsin kuidas üks isa käis järjekorras seisvat last kontrollimas ja veidi crumpilt ütles 'järjekord liigub nii aeglaselt!'
Selle peale ütles üks sealsamas kannatlikult seisev ema ' Pole hullu, kui su laps ükskord sinna toolile jõuab, siis oli iga oodatud sekund seda väärt'.
Nii hea soe tunne tekkis.
Joonistasin 3 ja pool tundi järjest. Järjelorras seisis veel üks pisike punapäine armas tüdruk oma vanematega. Ja oligi tema kord, tal silmad hakkasid nii särama.. kui järsku, kõik tuled ümber ringi kustutati ära.... täitsa kottpime. Kohe pidi algama see suursündmus, ilutulestiku show.
Tüdrukutirts omi niiii õnnetu :( Üks ema kõrvalt ütles, et äkki saab talle ikka midagi kuskile joonistada lohutuseks?
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab :)
Palusin kõigil lähedal olnud inimestel oma mobiiltelefonid välja võtta ja mulle tüdruku nägu valgustada. Kaks näitasid valgust lapse näo peale, üks minu pintslite ja värvide peale ning isa tegi aeg ajalt välguga pilte, et valgust veidi saaks ;)
Päris äge tiimitöö oli ;)
Kuna seal oli ikka täitsa pime, nagu karu koopas kohe, siis eriline kunstiteos seal muidugi ei valminud, aga andsin endast parima ja tüdruk säras kui ere päike ;)
Kõik olid õnnelikud, mul hing laulis rõõmust ja siis algas ilutulestik.
No comments:
Post a Comment