Warriewoodi market ja raisin toast!

Niisiis, kust alustadagi, püüan teha lühidalt!

Sõidan oma 111ndale peole, nii äge number ja loodetavasti tuleb tore pidu. 109ndat pidu võiksin iseloomustada sõnaga disaster!!! Huh, kõik halvad näitajad mis oleks võinud juhtuda, sattusid samale peole... alustades ülivinguvast ja crumpyst itaalasest issist lõpetades sellega, et peo pidamise kohaks oli valitud park suure maantee ääres ja agentuuri antud kõlarist ei andnud väga palju võimu välja pigistada... ühesõnaga tantsida ei saanud ja minu alternatiivsed olukorra päästmise mängud ja tegevused jätsid selle isa ükskõikseks ja vastupidi, helistas juba poole peo ajal agentuuri kaebama...

Ma siis andsin hiljem agntuurile ka omapoolse versiooni olukorrast ja probleeme mul ei ole, aga ta suutis mul korralikult tuju ja motivatsiooni alla suruda...

Suure ja kongus ninaga mitteatraktiivse välimusega mees, võib-olla ongi see tema vingumise põhjuseks :)? Kes teab, jumal temaga!

Aga peale seda vahejuhtumit olen ma mõne peo ära öelnud. Veidi hingetõmbamise aega vaja.
Täna siis 111, tore number!

Eile joonistasin oma kodukandi laadal, sinna minnes tekib alati selline "perekonna" soe tunne. Kaks pisikest mardikat juba ootasid mind seal ning ma polnud veel jõudnud oma värvegi lahti pakkida kui seisid mul seal kui sõdurid reas, eh mu süda alati heldib...

Eile olidki põhiliselt enamus püsikliendid, joonistamise ajal saan tavaliselt teada kõik nädala jooksul toimunud sündmused, mõned uued plaanid. Kõige raskem on mul nimede meeles pidamine. Peaks tegema omale kartoteegi, pilt+ nimi.

Lilly ja ta emme ( püüan järgmine kord ema nime uuesti üle küsida).
Ühesõnaga, tavaliselt peale joonistamise lõppu korjan oma varustuse kokku ja koju sööma.
Eile otsustasin siis väinese tiiru ka laadale teha.

Tutvusin ühe naiste kleitide müüjaga, Pedroga.
Jäime juttu rääkima. Väga eksootilise välimusega mees. Tuleb välja, et ta ema on Brasiilanna ja isa kuskilt teiselt maalt (mis mul hetkel ei meenu). Ta rääkis, et nii ta vanemad kui ka kõik õed-vennad on suht lühikesed ja kõik tumedanahalised. Tema sündis heleda nahaga ja siniste silmadeda (on siiamaani) ja temast sirgus vägagi pikk meesterahvas. Isa teda omaks ei võtnud ja oli alati kuskil nö võõras nimekirjas. Tehti DNA test ja sellega siiski tõestati, et ikkagi sama pere laps, lihtsalt ju siis oli mõned põlvkonnad enne keegi vanematest heleda nahaline, sinisilmne ja pikka kasvu inimene ;) Isale DNA testi tulemused korda ei läinud ja poissi omaks ei võtmud. Selline lapsepõlv ja elu siis Pedrol.

Jalutasin edasi, naljakas, enamus tervitasid mind kui vana sõpra, et sa ju see näomaalija seal!
Ja siis sattusin mööda ühest pagariäri letist, üks noormees peale lühikest vestlust näomaalingute teemal pakkus mulle rosina saia. Mõtlesin, et ei hakka kohe teenitud raha raiskama ja ütlesin viisakalt ei. Ta oml aga loomu poolest nii rõõmus ja positiivset energiat kiirgav inimene, et mõtlesin siiski ümber ja võtsin oma rahakoti välja, et maksta. Ta siis ütles et eiei, see on mulle kingitus!

Oh, väine zest tema jaoks, aga mul hakkas hingel jälle nii soe, et valsitaktis liuglesin kodu poole :)
Päevad pole ikka üldse vennad, see pigem nagu loterii, kuidas veab :)