Paha inimene Sam

Niisiis, nagu ikka, jõudsin ma kiita ja rõõmu tunda heade inimeste üle minu elus kui sain kohe ninanipsu.

Eile pärast joonistamist marketil (7. beebruar) ja hiina massaazi, oli tunne jälle nii hea, et oli soov vaid seda teistega jagada. Hakkasin siis oma kohustusi tasakesi täitma. Üheks neist on welcome call vanematele, ehk kõne eelseisva laste peo tellijale (see oli läbi agentuuri tellitud pidu), kus tutvustan end ja räägin plaanist ja arutame mis, millal ja kuidas toimub.
Omas heas tujus helistasin siis ühele isale kelle nimeks Sam. Pidin tema lapsele pühapäeval pidu korraldama.

Tavaliselt on vanemad äärmiselt tänulikud ja õnnelikud, et nendega ühendust võetakse ja plaanitud tegevustega kurssi viiakse. See isa hakkas aga järsku minu peale nii karjuma,et miks talle jälle helistatakse ja kogu selle sõimu ja süüdistusele järgnes veel fakti konstateerimine... ja sa oled naine???

Jah, olen küll :)!!!

Ta siis karjus jälle, et ta on ju sada korda öelnud, et tahab meesentertainerit ja kõik raha maksnud ja puha, miks talle ikka helistatakse ja midagi öelda tahetakse ja pealegi veel NAINE!!!!!

oh jumal küll, milline õnnetus!

Ma püüdsin ikka viisakas olla, vabandasin arusaamatuse eest ja  ütlesin, et uurin asja.

Helistasin agentuuri ja ütlesin, et nad ju ütlesid mulle, et vanemad on okei
naisentertaineriga, mees karjus vastupidist...

Silvia (mu nn boss siis ütles, et uurib asja ja annab mulle teada)

Umbes kahe  tunni pärast sain järgmise sõnumi:

Hi Anne,

Jeremy spoke to the dad and it is all ok. He apologized for being rude and is  fine to have a female entertainer.

Very sorry for the mix up, are you still ok to go?

He calmed right down after speaking to Jeremy but has asked to not have any more calls from us before the party.

 

Eee, ma kohe kindlalt teadsin, et sinna peole ma enam minna ei taha. Kuidas saaksin ma minna?

minu peale on karjutud, sõimatud, et ma muudkui helistan (kuigi ma helistasin ju ainult ühe korra, nii nagu ettekirjutused ette näevad) ja pealegi, üritati mind veel halvasti tundma panna, et olen naine?

 

Kas peaksin enda alandama ja ta vabanduse vastu võtma ming pühapäeval toimuvale peole naeratades kohale minema?

Vastus: EI!

 

Rääkisin Carmenile loo ära ja küsisin nõu, kuidas toimima peaksin. Sama ei tahaks agentuurile oma keeldumisega käkki kokku keerata (sest peo eest on juba kõik raha tasutud) ja samas ei saa ma ju end alandada?

 

Siis sündiski selline vastus:

Hi Silvia,

Thank you for the email.

 I am very sorry to do this to you, because you know I always want to do the best job for you, however in this case I really don`t feel comfortable going to this man`s house anymore.

I know that you did calm himdown and I appreciate your effort, however he was highly abusive on the phone to me and I wont feel comfortable in this environment.

I am very sorry!

Huh ja siis vajutasingi ruttu send nuppu. Teadsin, et Sivia põleb teisel pool telefoni kui selle sõnumi kätte sai ja tekitasin talle palju probleeme, aga end alandada ma ka ei saa.

Oi kui paras oleks kui see mees ei olekski omale entertainerit üldse saanud, oleks talle üks hea õppetund, et inimestega peab hästi käituma, muidu võivad nad mässama hakata ja lõpuks nad ei hooli ka sellest rahast, mis ta nõus maksma on, vaid lihtsalt ei tule kohale. Selline mees siis see Sam. Pärast juhtus veel palju. See pidu taheti minu sõbrannale Annale pähe määrida. Anna nõustus, sest talle mingit taustinfot muidugi ei räägitud. Ma siis pidasin oma kohustuseks sõbrannat  hoitada ja rääkisin ilma teravate emotsioonideta miks ma selle peo canceldasin. Ei möödunud ka tundi kui Anna Silviale teada andis, et kahjuks ta seda pidu läbi viia ei saa.

See käik ei mõjunud kindlasti väga hästi minu ja agentuuri suhetele (sest jällegi polnud neil juba ettemakstud peole entertainerit saata), aga samas olen oma teoga rahul, sest see mees oleks Annale sellise stressi tekitanud seal ja Annal oli õigus teada, millise inimesega tegu ja siis ise otsustada, mis ta teeb. Eile sain siis teada, et meie Amazing Kids Parties tellis teise agentuuri seda pidu läbi viima. Eks paistab, mis sellest kõigest veel saab, tagajärjed on tulemas.

Mustikakook

Ma magasin täna sisse!
Mihkel sõitis jälle Armidaml ja ma pean jälle ise tõusma hakkama, mis suurele unekotile on üks veel suurem ülesanne :)

Mul oli äratus märgitud 7le erinevale ajale ja täna ma seda isegi kuulsin läbi une. Parajasti oli aga unes toimuv nii oluline, et pidin lõpuni nägema, mis juhtub.
Ja siis...  helises uuesti kell ja siis... pakkus Inxu mulle mustikakooki :)

Istusime koos mingi künka otsas ja maiustasime glasuurgia kaetud mustikakoogiga, nii nämma ja hea oli, et ma nautisin seda maitset ning mõnusat tunnet iga oma keharakuga ja ühtäkki miski muu polnudki enam oluline.

Kuni hetkeni kui reaaslus kõmdi kohale jõudis ja siis kogu see viivarr peale hakkas :)

Kell 6 helistas Mihkel, soovis tere hommikust ja siis jõudis mulle kohale, et pole ei Inxut, ei mustikakooki ja ma peab bussipeatuses olema 6:15....

Eile käisin ma tai massaazis. Pealtnäha õbluke naine, aga küll ikka lammutas mu keha kallal :) Ta võttis oma tööd ikka ülitõsiselt ja oskas mind selle tunni jooksul korralikult läbi kolkida. See massaaz mis ta tegi, oli päris erinev sellele, mis kodumaal sama nime all pakutakse. Tulemus täna siis käes, keeran pead ja õlga nagu roostes puuhobune. Vägagi huvitav kogemus.
Peale kogu protseduuri jõudsin koju, sõin karbitäie shokolaadi ning vaatasin filmi Eat, Love &Pray lõpuni (eelmine kord kui seda Mihkliga vaatasime, jäin poole pealt magama).

Täna õhtul peale tööd saan kokku ka oma uue tööandjaga, kes Melbournist siia tuli. Nüüd hakkan töötama kahe agentuuri heaks, kes mulle näomaalingu töid organiseerima hakkavad. Lisaks mu oma tööde ja klientidele. Oleks vaid nädalavahetuse päevi rohkem.

Mihklil läheb hästi. Paigaldavad Armidales ühte kohtuhoonesse tehninat ja tuleb juba reedel koju.

Ja siis ta jõudiski koju ja mis on veel uskumatum, mul on täna  (9. veebruar) vaba päev!!! Pühapäev ja vaba päev, seda ei juhtu iga päev :)

Paigaldasime meie toas veidi mööblit ringi, pesime pesu ja tolmuimetasime põrandaid. Mihkel parandas ühte monitori ja vahepeal otsustasime Joe ja Miaga väikese beach o`clocki teha (Joel on vahelt kombeks oma rannet vaadata ja siis küsida inimeste käest, do you know what time is it now??? Ja siis on õige vastus kas beer o`clock või beach o`clock)

Päris tore oli ja kui veest välja tulime hakkasid Joe ja Mihkel omavahel naistest rääkima.

Nimelt eelmise nädala teisipäeval käisime Eesti Majas, tähistasime Indreku 35. sünnipäeva.

 

Ja pole muidugi mingi ime, et seal palju eesti heledapäiseid näitsikuid oli. Joele hakkas üks tüdruk väga meeldima ja peo lõpus küsis ta numbrit. Järgmisel päeval ei helistanud ega kirjutanud, aga ülejärgmisel päeval kirjutas sõnumi ja samas tegi talle ka ettepaneku kokkusaamiseks.

Ja vastust ei tulnud...

Pole tulnud siiamaani...

Ma siis ütlesin talle kohe kui seda saadetud sõnumit õhtul nägin, et suur VIGA!!! No kuhu sa kiirustad? Küsi kuidas läheb ja aja lihtsalt mõnusat juttu.. Nagunii ju eesti iseseisvuspäeval Clark Islandil kohtute kui kõik Sydneys elavad eestlased seal kogunevad.

Mihkel seda lugu ei teadnud ja siis jutustas Joe teisipäeva õhtust sündmust täna Mihklile.

Mihkel ütles põhimõtteliselt sama mis mina mitu päeva tagasi, et liiga kiirustas ja ehmatas tüdruku ära.

Andis siis Joele mitu kasulikku nõuannet ja siis out of the blue ütles sellise kuldlause:

Estonian woman is like a multimillion dollar sportscar, it is hard to earn, difficult to handle and easy to loose, but it is unbelievable pretty and reliable!

Vot millised kuldsed sõnad eesti mehe suust! Mul kohe samaaegselt  vajus suu ammuli ja naeratus kõrvuni.

Ega midagi polegi nagu enam lisada, lihtsalt hüüumärk lause lõppu :)!

Siinpool lompi

Tere jälle :)

Sõidan bussis ja mõtlesin, et kirjutan paar rida. Lihtsalt elust ja ilust.
Mihkel jõudis eile öösel Armidalist tagasi, saab kodus olla vaid 2 päeva (ja siis ka suure osa ajast kulutab minu sõidutamisele peolt peole, sest ma ju endiselt veel sõita ei oska).
Ja esmaspäevast on ta jälle läinud, nädalaks või kauemaks.
Täna on mul rekordarv pidusid -neli.
Olen siiamaani teinud vahest, üliharva 3. Tänane päev tõotab sisutihe tulla, eks paistab, mis näoga ma õhtuks olen :) Tänu taevale Mihkel aitab transpordiga, muidu poleks see lihtsalt võimalik.

Selle nädala lõpu seisuga on mul siis juba tehtud 181 laste pidu. Marketitel tehtavad näomaalingud arvesse ei lähe. Alles see oli kui püüdsin 100 kätte saada. 110 pidu oli üks hullemaid, kus Piraadipeol tüdruku itaallasest isa mulle pidevalt stressi tekitas ja pinda käis. Küll oli tal korraga sada häda küljes ja sekkus pidevalt minu ja laste tegemistesse. Kui lapsed palusid ja anusid, et neile õhupalle keeraksin, siis isal oli järsku suur soov, et selle tegevuse pooleli jätaksin ja lastega hoopis mänge hakkaksin mängima. Tavaliselt on minu reegliks laste soovid, sest see on nende pidu ja neil peab lõbus olema. Teisest küljest on vanemad need, kes oma rahakotti kergendavad ja püüan ka nende soovidega arvestada. Ühesõnaga see itaalia onu oli niivõrd jultunud, et keset pidu helistas agentuuri ja kaebas mu peale! Olin püha viha täis kui sain hiljem kontorist sõnumi küsimusega, et peol juhtus? Raha mulle see itaallane muidugi ei maksnudki, on ikka õeluskott.

Saatsin pärast kirja ja selgitasin olukorda oma silmade läbi. Kontorist sain küll toetuse, aga tunne oli sees niivõrd halb pärast, et mingiks ajaks oli teiste lõbustamise isu küll veidiks ajak kadunud. Siis nagu ikka, sattusin mõne toreda perekonna peole ja kõik eelnevad pahad emotsioonid nagu niuhti kadunud. No kas just kadunud (sest nagu näha 61 pidu hiljem mäletan endiselt selle tüübi kurja ja õelat näoilmet), aga õnneks selliseid inimesi ja olukordi pole palju olnud. Mõni ikka saadetakse teele, et meel liiga rõõmsaks ei muutuks ja et jälle mind sealt pilve pealt tagasi kopsti maale kukutada :)

Eile käisin oma kodumarketil joonistamas (see nii kenaks reedeseks traditsiooniks kujunenud).

Seal on mul juba nagu teine perekond. Inimesed teavad mind, pirukamüüjad tervitavad nimepidi ja mõned lapsed kallistavad kui näevad, armas!

Eile tuli jälle minu väikesõber Charlie oma emaga ja palus "Rainbow mermaid and mommy, daddy and baby dolphin" näomaalingut :)
Charlie käib peaaegu iga nädala reedel otse pärast kooli. Ta emme ootab beebit.
Siis ütles Charlie emme, et kui tuleb tüdruk, siis Charlie oli otsustanud, et nimi pannakse minu järgi :)

Seda olen ma vist kirjutanud, et Charlie mängib kodus näomaalijat ja kõik kes vähegi teele ette jäävad, saavad omale näomaalingu :) Lisaks kõigele, peab teda seejuures ka Anneks kutsuma :)

Eh, no ma kohe ei osanud midagi muud öeldagi, kui lihtsalt seda armsat, ülimalt siiraste silmadega tüdrukut kallistada!

Charlie ja ta emaga oli kaasas ka tädi Jelena. Noor ja armas neiu. Alati rõõmsameelne ja särasilmne. Seekord oli kuidagi nukravõitu. Palus omale käemaalingut, mida kunagi enne soovinud pole. Ma ütlesin, et see on tasuta. Kui Charlie veidiks eemale läks ütles Jelena, et läks just paar päeva tagasi Charlie onust lahku... neil oli üle kuue aasta kestev suhe. Ütles, et pole osanud seda veel Charliele kuidagi öelda ja püüab kuidagi oma eluga edasi minna. Siis ütles, et see käemaaling tegi ta päeva ilusamaks, tänas ja kallistas mind kohe mõnuga :)

Ma peaks ütlema, et mind on nende suures mahus kallistustega vist juba nii ära hellitatud, et see nagu tundubki päeva täiesti loomulik ja juba vajalik osa. Nii et kui me tagasi kodumaale naaseme, siis palun ärge pidage mind imelikuks kui ma pidevas kallinäljas olen :)