Siinpool lompi

Tere jälle :)

Sõidan bussis ja mõtlesin, et kirjutan paar rida. Lihtsalt elust ja ilust.
Mihkel jõudis eile öösel Armidalist tagasi, saab kodus olla vaid 2 päeva (ja siis ka suure osa ajast kulutab minu sõidutamisele peolt peole, sest ma ju endiselt veel sõita ei oska).
Ja esmaspäevast on ta jälle läinud, nädalaks või kauemaks.
Täna on mul rekordarv pidusid -neli.
Olen siiamaani teinud vahest, üliharva 3. Tänane päev tõotab sisutihe tulla, eks paistab, mis näoga ma õhtuks olen :) Tänu taevale Mihkel aitab transpordiga, muidu poleks see lihtsalt võimalik.

Selle nädala lõpu seisuga on mul siis juba tehtud 181 laste pidu. Marketitel tehtavad näomaalingud arvesse ei lähe. Alles see oli kui püüdsin 100 kätte saada. 110 pidu oli üks hullemaid, kus Piraadipeol tüdruku itaallasest isa mulle pidevalt stressi tekitas ja pinda käis. Küll oli tal korraga sada häda küljes ja sekkus pidevalt minu ja laste tegemistesse. Kui lapsed palusid ja anusid, et neile õhupalle keeraksin, siis isal oli järsku suur soov, et selle tegevuse pooleli jätaksin ja lastega hoopis mänge hakkaksin mängima. Tavaliselt on minu reegliks laste soovid, sest see on nende pidu ja neil peab lõbus olema. Teisest küljest on vanemad need, kes oma rahakotti kergendavad ja püüan ka nende soovidega arvestada. Ühesõnaga see itaalia onu oli niivõrd jultunud, et keset pidu helistas agentuuri ja kaebas mu peale! Olin püha viha täis kui sain hiljem kontorist sõnumi küsimusega, et peol juhtus? Raha mulle see itaallane muidugi ei maksnudki, on ikka õeluskott.

Saatsin pärast kirja ja selgitasin olukorda oma silmade läbi. Kontorist sain küll toetuse, aga tunne oli sees niivõrd halb pärast, et mingiks ajaks oli teiste lõbustamise isu küll veidiks ajak kadunud. Siis nagu ikka, sattusin mõne toreda perekonna peole ja kõik eelnevad pahad emotsioonid nagu niuhti kadunud. No kas just kadunud (sest nagu näha 61 pidu hiljem mäletan endiselt selle tüübi kurja ja õelat näoilmet), aga õnneks selliseid inimesi ja olukordi pole palju olnud. Mõni ikka saadetakse teele, et meel liiga rõõmsaks ei muutuks ja et jälle mind sealt pilve pealt tagasi kopsti maale kukutada :)

Eile käisin oma kodumarketil joonistamas (see nii kenaks reedeseks traditsiooniks kujunenud).

Seal on mul juba nagu teine perekond. Inimesed teavad mind, pirukamüüjad tervitavad nimepidi ja mõned lapsed kallistavad kui näevad, armas!

Eile tuli jälle minu väikesõber Charlie oma emaga ja palus "Rainbow mermaid and mommy, daddy and baby dolphin" näomaalingut :)
Charlie käib peaaegu iga nädala reedel otse pärast kooli. Ta emme ootab beebit.
Siis ütles Charlie emme, et kui tuleb tüdruk, siis Charlie oli otsustanud, et nimi pannakse minu järgi :)

Seda olen ma vist kirjutanud, et Charlie mängib kodus näomaalijat ja kõik kes vähegi teele ette jäävad, saavad omale näomaalingu :) Lisaks kõigele, peab teda seejuures ka Anneks kutsuma :)

Eh, no ma kohe ei osanud midagi muud öeldagi, kui lihtsalt seda armsat, ülimalt siiraste silmadega tüdrukut kallistada!

Charlie ja ta emaga oli kaasas ka tädi Jelena. Noor ja armas neiu. Alati rõõmsameelne ja särasilmne. Seekord oli kuidagi nukravõitu. Palus omale käemaalingut, mida kunagi enne soovinud pole. Ma ütlesin, et see on tasuta. Kui Charlie veidiks eemale läks ütles Jelena, et läks just paar päeva tagasi Charlie onust lahku... neil oli üle kuue aasta kestev suhe. Ütles, et pole osanud seda veel Charliele kuidagi öelda ja püüab kuidagi oma eluga edasi minna. Siis ütles, et see käemaaling tegi ta päeva ilusamaks, tänas ja kallistas mind kohe mõnuga :)

Ma peaks ütlema, et mind on nende suures mahus kallistustega vist juba nii ära hellitatud, et see nagu tundubki päeva täiesti loomulik ja juba vajalik osa. Nii et kui me tagasi kodumaale naaseme, siis palun ärge pidage mind imelikuks kui ma pidevas kallinäljas olen :)