Ei tahaks küll kibestunud inimese kombel soiguma hakata, et küll see aeg kiirelt läeb..nii see paraku aga on ja mu reisist juba poolteist kuud möödas, püüan nüüd selle teise reisipäeva ka nüüd lõpuks kirja saada :)
Niisiis, ühest naljakamast osast ma eelmisel korral ei jõudnudki rääkida.
Nimelt Kambodzal on ilm sama muutlik ja tujukas kui Sydneyski.
Jalutasime me siis Angkor Wari templite vahel ja äkki, ei tea kust hakkasid kogunema suured ja tumedad pilved.
No ega me siis suhkrust valmistatud pole, seega väga need pilved meid ei kõigutanud. Siis hakkas vaikselt tibama ja seejärel kohe päris sadama. Ikka oli meil lõbus.
Ja mida tormisemaks läks, seda naljakamaks kogu see olukord muutus :) Vahepeal ei olnud enam võimalik väljas liigelda, sest vihm oli tõesti ülitugev. Carmen jõudis omal plätu ära lõhkuda ning seal kivide vahel ronimine väga ohutu polnud ka (pealegi polnud ma omale teinud reisikindlustust, seega otsustasime veidiks varjuda)
Nii me seal siis lollitasime.
Ma siis kogusin vihmast energiat
Carmen aga tegi võitluskunsti ja muid naljakaid liigutusi.Naersin nii, et kõht oli valus lausa :)
Ok, erinate õhtusöökide pilte ma siia ei postita ja püüan neid ka mitte eriti hoolikalt vaadata. Ei hakka narrima ennekõike ennast, sest praegu mul kõht säästureziimil ja hetkel pole seda ma eriti millegagi laadida. Ja alati kui mul tuleb tahtmist söögist rääkida, tulevad mulle Sirje sõnad meelde, kus talle meeldis minu kallal nalja visata et "Anne võib söögist rääkima jäädagi ning kirjeldada detailselt kõiki söökordi ning menüüd:)". Aga tõsi tal on ja no mis teha, et mulle lihtsalt nii väga meeldib süüa :)
Kunagi kui ma enam lastepidusid sellisel määral ei korralda, vot siis ma alles paisun kui õhupall, aga sinnani on veel veidi aega :) Ma olen tänaseks päevaks teinud 323 pidu, veidi mul veel energiat on, et seda numbrit suurendada.
Teema juurde tagasi!
2. päev.
Tõusime me vääääääääääääääääga vara, et sõita oma tsuk-tsukiga Ankgor Wari templisse kuulsat päiksetõusu vaatama.
rahvast oli seal palju-palju. Enamasti kõik klõpsutasid. Ma viisakusest tegin ka paar pilti, enamasti püüdsin ikka keskenduda hetkele. Seal oli rahu! Tore oli ka hommikust muutlikku taevast jälgida. Päike tõusis täpselt templi tagant.
Ja tõusnud see päike oligi :)
Pärast päikesetõusu rändasime veel veidi templites ringi.
Pärast templeid sõitsime oma ajutisse koju tagasi, vahetasime riided ning võtsime ette teekonna ujuvasse linna.
Teekond sinna oli pikk, aga selles lahtises kärus oli tunne kui sõidaks katuseta kabrioletis :)
(mitte et ma oleks kabrioletiga kunagi sõitnud ja seda tunnet teaks, aga ma oletan, et see võiks midagi sarnast olla :D)
Niipalju kui Mr Chia ja paadijuht meile seletasid, siis Floating Citys elavad vaesematest vaesemad inimesed. Enamasti põhjus selles, et need, kes vee peal elavad, et pea riigile maamaksu maksma.
Seal olid terved külad. Kogu elu toimus vee peal samas kohas. Söögivee omandamine, riiete pesemine, vetsus käimine.
Seal olid poed, koolid ja elu toimis kui igalpool mujal, lihtsalt 100 korda vaesemates tingimustes.
Paljudel inimestel olid silmamunad täitsa punased. Tuli välja, et see on eredast päikesest. Ja kuna neil päikseprillide ostuks tihti raha ei jätku, siis päike tekitab silmadele suurt kahju.
Sõitsime ikka tükk aega seal igal pool ringi.
Siis hakati meid moosima, et tüdrukud, äkki hüppate vette ja värskendate end pisut? eeee, tänan ei :)
Ei tekkinud suurt soovi, esiteks krokodillide pärat, kes ootavadki blondi peaga magusat suutäit, teiseks, selle vee värv oli teadagi mitte hele :)
Ujumine jäi ära, aga tegime peatuse, et osta mõned vidinad ja kingitused. Samuti saime vaadata nende krokodillide,kes veel vabaduses ringi ujusid, õdesid ja vendi.
Õhtusöögist ei saa seekord ei üle ega ümber :) Mu kõht pole praegu õnnelik, aga mis teha. Olgu vait ja meenutagu vanu häid aegu, kus maitsvalt süüa sai :)
Sõime Pub streedil asuvas traditsioonilises Kambodza restos. Ehk meile toodi lauale selline väike grill ja toores nalaiha erinevate juurviljadega.
Ise küpsetasime seda õlis ning puljongis. Mu kõht oli siis eluga liigagi rahul :)
3.päev!
Seekord võtsime ette teekonna Waterfalli juurde.
Meie tuk-tukist väljumisest ja sinna kose juurde jõudmiseni kulus vist umbes ligi tund aega metsas kivide ja kändude peal ülesmäge kõva ronimist ja turnimist. Kohale me jõudsisime ja seekord otsustas meiega liituda ka Mr. Chia. Vaeseke küll hingeldas kõvasti. Ta pole vist sellise füüsilise koormusega väga harjunud :)
Austraaliast lahkudes, pidin Mihklile lubama, et olen ettevaatlik ja ohtlikke tegevusi ei tee. Püüdsin sellest lubadusest ikka kõvasti ja eeskujulikult kinni pidada.
Siis aga nägime ühe läbimärga naist, kellelt kohe pidin küsima, et kuidas ta nii märjaks sai.
ta ütles, et oli kose all käinud. PÕNEV! tahan kaaaaa :)
Nii kui kose juurde jõudsime, siis nägime, et see jõud, millega vesi alla tuli, oli ikka päris tugev... hmm... tundub ohtlik! Niiniii. mis teha?
Lubasin ju, et ohtlikest asjadest hoian eemale, aga nii tahaks sinna kose alla.
Oi kuidas see mõte mul peas ringi trummeldas. Vana hea tunne, kus adrenaliin kohe tahaksi veenides maratoni ujuda..
Istusin siis vaikselt kivi peal ja mõtlesin ja ootasin märki.
Ja see märk mulle ka saadeti.
LAHENDUS!
Üks noormees võttis ujukate väele ning läks kose tagant ühele kiviäärele istuma. See oli võimalik nii, et kogu keha vee all ei olnud. Sai aga käed ja jalad ja pea kordamööda veejõul end "silitada".
LAHE! :)
Ma kaaaaaa.
Ujukaid mul polnud. Aga keda see takistanud on. Võtsin lihtsalt retuurid ära ja seadsin sammud sinna särgivääl. Läbi küll paistis, aga seal polnud midagi sellist, mida keegi enne näinud poleks :)
Ühinesin selle noormehega. Oli see oli vahva!!!!! Mul on sellest video ka, kunagi kui külla tuled, siis tuleta meelde, näitan ;) See oli kindlasti üks lahedamaid ja meeldejäävamaid hetki reisi jooksul. Ei saanud seda vett muidugi proovimata jätta ning soovisin seal ka soovi. Olen sellest juba aru saanud, et kui midagi väga tahta ja soovida ja selle jaoks ka midagi ette võtta, siis on kõik võimalik siin maailmas!
tagasiteel püüdsin teha sõidu pealt pilte, millistes tingimustes ikka inimesed elavad.Need olid hullemad kui hurtsikud. Lihtsalt prügist kokku klopsitud väikesed onnid. Need inimesed on seal nii vaesed materiallse poole pealt, aga hingelt nii rikkad.
Ja nad on õnnelikud! Nii palju on neilt õppida inimestel, kelle elus on tähtsalt kohal igasugused GucciMuccid. Neid inimesi ja nende elustiili vaadates täitis hinge korraga nii rõõm kui ka kurbus. Kurbus sellepärast, et neil pole palju võimalusi. Isegi kui nad on tublid ja targad ja osavad, siis suuremal hulgal inimestest ei jätku ressursse, et minna kooli ja saada haridus. Väga paljud obn vaid healjuhul paari klassi haridusega.
Rääkisin nii mõnegi inimesega, kes oleks tahtnud minna kooli, kes tahaksid reisida, aga see pole lihtsalt võimalik, sellepärast tehakse lihtsalt tööd, et ära elada.
Head tunded valdasid mind aga selleprast, et inimesed oskasid väga vaestes tingimustes elades olla õnnelikud, naeratada ja omakasupüüdmatult teistele head teha.
