Laupäeval tähistasime koos Carmeni, Beni, Warreni (Carmeni isa), Miriama (Carmeni isa pruudi) ja Sarahiga (Carmeni nõbu) igasuguseid tähtpäevi. Miriama 39ndat, Sarahi 18ndat sünnat ning meie teist aastapäeva Sydneys.
Carmen valis koha, meile oli see kuni viimse hetkeni üllatuseks.
Sõitsime Potts Pointi (Carmen ostis sel päeval ka omale tutika auto. Autodest ma suurt ei jaga ja nad mind eriti ei huvita, peaasi, et 4 ratast all ja sõidab, kõik muu pole väga oluline. Aga pean tunnistama, et ta uus auto on ilus, sinine!
Sõitsime siis linna ja kohaks Alice Imedemaal resto. Kõikidele anti sisenemisel mingi tegelase peakate. Päris tore oli. Õhtu juhiks oli pikk ja siledasäärne transa. See elavdas kogu õhkkonda. Väga lõbus kuju oli.
Huvitav õhtu oli. Päris hea vaheldus lastepidudele :)
Ja kõige toredam oli tunne, et saab ise rahulikult olla, kedagi lõbustama ei pea, hoopis meile oli tellitud entertainer!
Ja pärast läks tantsuks lahti. Vahepeal kui Mihkel hoogsatest tantsusammudest puhkas, võttis mind Warren tantsima. No on ikka tantsulõvi! Uskumatu, härra on peaaegu 70aastane, aga kepsutab kui energiast pakatav pubekas! Väga tore oli, tegime Warreniga ikka nii mõnele silmad ette ja Miku pärast ütles, et vahepeal kui teised puhkasid ja meie tantsupõrandal keerutasime, siis nii mõnedki silmapaarid jäid meid jälgima :)
Ja kui juba Warrenist kirjutada, siis palus ta tervitada mu ema ja isa, Ly`d ja Maid, nii et nüüd on see siis tehtud, head tervist ning rõõmsat meelt teile (ning ka loomulikult kõigile teistele headele inimestele :))
Vahepeal käisin ka mina silmaarsti juures kontrollis. Sama noor preili oli kes Mihklilgi silmi kontrollis. Ma siis küsisin kontrolli lõpus, et ta minu silmamuna pilti Miku omaga võrdleks. Preili hakkas selle peale naerma ja ütles, et me pole sugugi esimene paar, kes pärast kontrolli võrdlema kukuvad. Mis te arvate, kelle silmamuna tervem on kah? Ah, mis siin ikka kekutada, las ta jääb :)
Ei hakka oma võtu siin suurelt reklaamima :)
Minu silmamuna näeb siis välja selline!
Mikul on puhkus, ning otsustasime reedel pärast mu tööd minna Bondi Beachile vaatama näitust "Sculptures by the sea". Mõni oli täitsa põnev.
Kivil istus üks konn ja ise ta arvas, et ta väike on.
Kui aga nüüd pilti vaadata, siis pole ta väike midagi :P
See pole enam kellelegi mingi uudis, et nädalavahetuseti igal pool erinevates Sydney osades ringi rändame ja peolt-peole sõidame. Vahest ma üksi, vahest sõidame koos. Vahest mina sõidan ja Mihkel julgustab mind :) Kuidas kunagi! Nüüd oleme siis püüdnud sõitude vahelise aja ka kasulikult ära kasutada. Iga kord kui on vähegi aega, sõidame kuskile lähedal olevasse paika, nn eksursioonile :)
Mõned pildid siis hiljutistelt jalutuskäikudelt.
Ma pole kunagi kellelegi pilte pühendanud, see kõlab kuidagi vähe tobedalt, aga nüüd tuli küll seda pilti vaadates tunne, et tahaks selle oma emale pühendada. Alati nende lilledega tuleb meelde ammu-ammune nali.
Võõrasemad kõlavad vene keeles Anjutinõ glazki (Annekese silmad).
Anjuta on üks nimedest (üks paljudest ja üks kõige viisakamatest hüüdnimedest kuidas ema mind kutsub, teisi kohe ei hakka parem üles loetlemagi, saate naerukrambid veel :))
Igatahes, ükskord kui ma veel põlvepikkune olin ja emaga reisil käisin, siis mäletan, et seal oli terve põllutäis värvilisis võõrasemasid ning ma siis olin tähtsa näoga seletanud ja pomisenud, et need on ju minu silmad, miks neid siin teised nuusutavad! Nuusutagu enda omi :)
No ja siis üks üks uudis veel. Nimelt sellest ajast peale kui me Sydneysse elama asusime tegin endale kliendikaardi poes nimega Coles. Iga kord kui sealt toiduaineid ostan ja kaardi esitan, saan kaardile mingi kindla koguse punkte. 10 000 punti võrdub kinkekaardiga väärtuses 50 dollarit.
Olen kogu aeg mõelnud, et kui ma need 10 000 punkti ükskord kätte saan ja kinkekaardi auga välja teenin, siis soetan omale selle eest blenderi.
Eelmisel kuul see lõpuks ka juhtus :)
Väike asi, aga mid tegi õnnelikuks. Selle blenderi saamise nimel olen ma ikkagi vahelduva eduga kahe aasta jooksul sellest poest toiduaineid ostnud (no ikka päris blond, pole midagi öelda :) :) :)
Tõime siis lõpuks blenderi koju ja ka kotitäie banaane, millest avastasin ka hiiglasliku ühemunaraku kaksikbanaani :)
Õnneks jätkus sellest kliendikaardist ka kahe smuutiklaasi ostuks. Punane mulle, roheline Mikule ja kõik on õnnelikud.
PS! Saladuskatte all võin öelda, et meil on juulikuus külalisi oodata, Mihkli onu Ain ja tädi Karin tulevad meile külla. Nendele ostasin paar päeva tagasi ka kaks klaasi. Aini ootab siin helesinine ja Karinit roosa smuutiklaas. Tere tulemast, teid juba oodatakse siin :)
No comments:
Post a Comment