Uuel aastal alustasin ohe ka pidude läbiviimisega. Päris mitu tellijat soovis peole ikka veel elfi.No mis mul saab selle vastu olla :)
Ühele peole oli peale minu veel kutsutud meesterahvas, kes rääkis erinevatest roomajatest ja krokodillidest. Tal olid kaasas ka päris mitu madu ja pisike kroku. Sain siis ka ta oma käte vahele :)
Sellelt pildilt on näha vaid mehe katt ja minu kätt. Seda te ei näe, et sellel mehel polnud ühte kätt. Ei sobinud küsida, aga kogu aeg oli soov teada saada, kas ta ji sellest ilma suuremate krokudega juttu puhudes.
Igatahes kroku oli armas :) Kui ta suuremaks sirgub, siis ma nii julge juba ei oleks.
Nädalavahetusel käisin ühes restoranis lastele õhupalle keeramas ja seal pakuti mulle krokodilli liha, nämmi oli :)
Käisin vaatamas Mosman Art Gallerys ühte näitust. Pean tunnistama, et väga nautisin seda.
Mäletan, et kui ma kunagi kunstikoolis käisin, siis oli meil kohustus külastada mingi kindel arv näituseid. Uh, kuidas see mulle vastukarva oli.... mulle kohe üldse ei meeldinud need. Enamus olid igavad ja pealesunnitud. Lõpuks tegin illegaalseid toiminguid (ärge sellest väga teistele rääkige, eks :)?). Ehk otsisin välja mingi näituse kohta iseloomustuse ja kirjutasin oma väiksesse märkmikusse, et justkui külastasin (väljamõeldud kuupäeval ja kellaajal) antud näitust ning kirjeldasin oma tundeid ja emotsioone. Hädavaletamine ei ole ilus, aga ma ei suutnud ka kõigil nendel näitustel käia, see oli täielik piin :) ! Nüüd aga käin näitustel täiesti vabatahtlikult ;)
Miriamale tegin sünnipäevaks kandiku. Warren (Carmeni isa) kinkis mulle kunagi oma Ingleside residentsis kasvanud roosid. Jäädvustasin need lehed igaveseks savisse. Nüüdseks on Ingleside suure raha eest maha müüdud, aga selles esemes elab tükikene nende kodu alati edasi ja seda mälestust ei asenda ükski rahanumber.
Vahest saavad tõesti mõtted otsa, mida mõnele inimesele sünnipäevaks kinkida. Kui mõistus otsas, siistuleb käed käiku lasta :)
Ma ei saa aga mainimata jätta Miku kreatiivsust.
Eelmisel aastal tulid Sydneysse esinema Una Corda.
Tuli välja, et harfimängija, Liis Viira oli muusikakooliś Mihkli kõige esimene pinginaaber, näed milline kokkusattumus :)
Tüdrukud andsid Eesti Majas ilusa kontserdi ja Peakonsulaat omalt poolt pakkus suupiseid ja muud maitsvat kraami. Me Mihkliga olime nõus käägitoimkonnas abikäe ülatama.
Mihklile anti mitu karpi maasikaid ning paluti nee lihtsalt taldrikule laotada.
Siin siis tulemus :)
Una Corda liikmed tutvustasid enne kontserti oma instrumente. Liis mängis harfi, Kristi tutvustas Kannelit ning ene klavessiini.
Ma sain ka Ene pillil kätt harjutada :)
Sellega meie õhtu aga ei lõppenud. Otsustasime tüdrukutele teha ekskursiooni õhtuses Sydneys. Kuna kõik olid hästi sportlikud ning jalas olid enam-vähem mugavad jalanõud, siis otsustasime teha ka sillajalutuskäigu, u 6 km edasi tagasi. Peale seda rändasime veel kaua ja nautisime head seltskonda. Kui käes oli juba hiline öö, siis ütlesime, et viime tüdrukud koju, Castle Hillsi. LEidsime parklast üles oma auto ning alustasime teed. Umbes 15 km enne tüdrukute majutuskohta jõudmist, hakkas meie auto tegema imelikke hääli.... Ei-ei, enne seda lõbustas Mihkel tüdrukuid ja rääkis lugusid, et kui Annega reisida, siis juhtub alati midagi :)
Rääkis lugu kuidas teel Kosovosse (õhus olles) lennukompanii Malev pankrotti läks ning me ei saanud oma reisi jätkata, ainus võimalus oli rongiga läbi Serbia kohale saada. Siis rääkis, kuidas me Müncheni lennujaamas lennukist maha jäime ning 40 tundi seal pinkide peal elasime ja siis rääkis veel sellest... ja sellest ja kõigil oli nii lõbus ja naersid kõhus kõveras :)
Iga uus lugu algas ikka, et kui meie Anne kaasas on, siis...... ja SIIS ma ütlesin, et vaata, kellegi auto suitseb!!!
OKOU.... MEIE AUTO SUITSEB!!!!!
Ja suitseski ja suri ära. Vot, tundus uskumatu, aga nii see oli. Küll veetsime palju aega, et mingit selgust saada, aga teha polnud midagi. Kahjuks läksid luhta kõik järgmise päeva plaanid, sest lubasime tüdrukud sõidutada majaka juurde ning teha ringreisi.
Auto oli surnud. Tüdrukud võtsid takso ja meie jäime lähimasse bensukasse mõtlema. Alguses helistasime buksiiri teenust osutavatesse firmadesse, aga need olid niiiiiii jubedalt kallid! Öötariib kõigele lisaks. Mõtlesime, veel. Kõht läks tühjaks ja külm hakkas. Mihkel andis mulle oma kampsuni selga ning pagasiruumist leidsin ühe auto pildiga küpsise, mille mulle ükskord üks armas poiss pärast toredat pidu kinkis :)
Tema tegu läks mulle nii hinge, et ei raatsinud seda küpsist kunagi ära süüa, vaid ootasin sedaõiget aega.
Nüüd oligi see "õige "aeg käes. Poolitasime Mmihkliga sõbralikult selle küpsise ja mõtlesime edasi!
Ja mõtlesimegi välja. Võtsime autost kogu vajamineva kola, mida mul järgmise päeva pidudeks vaja oli ja asusime GPSiga teele. Mõtlesime ka variandi peale, et võtaks takso, aga see oleks liiga kalliks maksma läinud, seega otsustasime selle raha kokku hoida ja oma kondimootori ja busside abiga koju jõuda. See oli paras ettevõtmine mis võttis u 2,5 tundi aega :)
Alguses rändasime pikalt kuskil tunnelite all, enne kui saime bussi peale. Siis sõitsime ringiga linna, et seal istuda uuele bussile ning koju. Me jõudsime vist kella viie paiku hommikul koju.
Ja ei hakka mainima, et sain magada vist umbes kaks tundi enne kui pidin jälle üles tõusma, et bussidega printsessi peole sõita. Kuna autot ei olnud, siis pidin leidma koha, kus riideid vahetda, et siis printsessina peole jalutada :)
Hehee, ma parem ei hakka mainimagi kuidas ja kus ma riideid vahetasin, aga pidu sai tehtud ja pärast üks veel.
Ega see laste mure ei ole, kuidas printsess peole kohale jõuab ja et ta heal juhul vaid alles 2 tundi magada sai, kui sedagi. Pea püsti ja rõõmsalt uuele päevale vastu!
Kokkuvõttes säästsime kõvasti taksoraha ja saime "mõnusa" seikluse osalisteks.
Järgmisel päeval pidime tellima buksiiri ja siis organiseerima autoparanduse. Nendest summadest ma parem ei räägi, süda hakkab valutama, see on õnneks möödas :)
No comments:
Post a Comment