Head Uut 2015. aastat :)

Heameelega soovin teile kõigile ilusat alanud aastat. Ja isegi kui mõni võib kommenteerida, et nüüd pean pudeli laua peale panama, siis teen seda suurima heameelega :)

Kui vahel pidusid teen, siis tänulikud vanemad on mulle igasuguseid pudeleid ikka kinkinud, kuna meist kahest aga suuri alko joojaid ei ole, siis heameelga jagame ja anname ära :)

Nii et tulge aga!

Uus aasta tuli meil rahulikult. Kui suurem osa inimesi paugutas ja möllas, siis me otsustasime võtta rahulikult. Ma tegin ühte mehhiko toitu, enne südaööd võtsime kaasa piknikulina, võlts shampuse, söögi ja küünla ning läksime randa. Seal sõime, kuulasime merekohinat ning vaatasime tähti ning rääkisime, elust, väärtustest, soovidest, olevikust ja tulevikust.

Mõistlikul ajal läksime koju ning magama. Hommikul polnued ei pohmakat ega midagi ja asusime uue aasta toimetuste kallale.

Kuigi uus aasta algas väga rahulikult, siis sellele järgnev period oli kõike mud kui vaikne ja pingevaba... Tööd oli palju ja jamasid, mis vajasid lahendamist, veelgi rohkem. Kõigele lisaks otsustas mind käest hammustada mingi hiigel-mammut sitikas. Nägi välja nagu robot-sipelgas.

See tegi palju kahju ja käsi sõna otseses mõttespõles ligi nädal aega. Austalt öeldes, ehmatas ikka korralikult ära.

Käsi nägi siis selline välja

 Mihkel tegi mulle igal õhtul komressi, kus mäksis kokku jahu ning mee ja oli ikka tubli ning asjalik tother :)

Nüüdseks on mu käsi täiesti korras, küll aga kui lähemalt inspekteerida, siis see hammustusekoht in ikka alles. Oli ikka näljane tegelane!

Püüame kogu selle töötegemise kõrvalt olla ka kultuursed ning käisime veidi aega tagasi ooperimajas vaatamas Baila Brazil`i. Väga vinge kontsert oli. Esinejad olid ikka tõelised oma ala professionaalid.

Mihkel sõitis, seljas jõuludeks ema ja isa poolt saadetud särk:)

Siinkohal tahan veelkord tänada kõiki, kes meid jõuludel ja uuel aastal meeles pidasid, seda siis nii mõtteis ja kõiki teid, kes võtsid vaevaks meile paki saata. SUUUUUUUUUUUR südamlik aitäh ja ka vabandus, et me nii tublid sel aastal ei olnud, lihtsalt on olnud väga hullumeelne periood. Kuna aga probleemidest ja negatiivsetest olukordadest ma siin blogis ei kirjuta ei ka ei hädalda, siis sellest teemast põikan ilusti mööda!

Meie kutsud, pensioner Simba ja energiline Salty.

Olen ma üldse rääkinud, et meile kolis Nicki asemel tuppa elama üks lesbidest paar?

Põhiliselt elab meil sees siis nö mehelikum pool, kelle nimi on oioi, juhuslikult jälle Dee.

Nii et meil on nüüd majasühe katuse all kaks Dee`d. Õnneks uus Dee on väga normaalne ja asjalik.

Ta töötab tuletõrjes ja enne seda töötas 10 aastat Austraalai sõjaväes. Karm tädi :)

Selle uue Dee`ga ja tema pruudi Jade`ga saae me hästi läbi. Ükskord sain aga küll nii tigedaks kui herilane tema peale. Nimelt otsustas taükspäev sügavkülmkappi kraamida ja vanast ajast söögiained minema visata. Ta oli siis vaadanud, et oi oi, sügavkülmikus on nii palju 2-liitriseid jäätisekarpe ja kuna karbil märgitud kuupäev oli kas möödas või selle lähedal, siis otsustas ta need kõik minema visata.....

Nendel karpides polnud aga sugugi jäätis...

Eelmisel aastas käisin ma Blue Mountansi lähedal  teiste eestlastega 3-päevasel seenelkäigul.

Korjasin ligi 40 kilo seeni (ÜKSI :))

Ja siis kui ma sellelt pikalt seenekorjamismaratonilt koju jõudsin, siis ma neid  puhastasin ja lõikasin ja keetsin ja praadisin (ÜKSI!!!)

Ning lõpus said mul säilituskarbid otsa ja otsustasin kõik 2-liitristesse jäätisekarpidese ladustada ja sügavkülma, söögivaruks.

Ta viskas KÕIK MINEMA!

Kui aus olla, siis ma täita nutsin. See töö ja vaev ja mis peamine, seenemaitse ei ole mingisse rahanumbrisse paigutatav ja asendatav. Ma olin kurb ja nördinud.

Aga mis seal ikka, praegu mädaneb see minu töö ja vaev kuskil prügimäel ja ma pean lihtsalt selle tundega leppima ja edais minema.