Head aega!

 Head aega Warriewoodi maja :)

Warriewoodis algas meie Austraalia elu ning siia jääb palju mälestusi, naeru ja ka pisaraid. 

Kunagi keegi, minust palju  targem inimene ütles "Ei ole häid ega halvemaid aegu, on ainult hetk, milles elame praegu". Targad sõnad (kindlasti naisterahva poolt öeldud :))

 Viimane laadund treileriga, siis reisisid kapid ja diivanid

 Kõige viimase sõidu tegime veel aga Mihkli tööautoga, mis oli no nii täis pakitud, et sinna poleks enam sidrun ka vahele mahtunud

Vot nii tühjaks meie kodu jäigi :)

Tormine Sydney (22 aprill 2015)

Tere taas. Istun oma uues kodus ning välja ei kipu, õnneks ei ole täna sinna ka asja (vaene Mihkel, kes täna hommikul pidi sellistes tingimustes jälle tööle sõitma).

 

Mitte ei räägi ma ilmast, sest millestki must pole rääkida, aga see ilm siin on tõesti märkimisrväärne :)!! Praegu on juba neljas päev järjest, kus kallab 24/h, ilma isegi 5 minutilise pausita, kogu aeg. Eile just mõtlesime Mikuga, et kuidas see vesi seal taevas otsa ei saa?

Ühes piirkonnas sadas 4 tunniga 240 mm vihma ehk ühe ruutmeetri kohta 240 liitrit vett

See kogus, mis kogu aeg non-stop alla tuleb, on tohutult suur. Inimesed postitavad pilte oma garaazidest, need meenutavad pildi pealt muidugi hohkem basseini kui miskit muud.

Mõned faktid:

8 inimest sai surma ootamatutes üleujutustes ja autoõnnetustes. Üks 86-aastane proua otsustas hommikul poodi piima järele minna, vaatamata naabrite vastuseisule. Olles autokolonnis tõusis ootamatult veetase ning uputas ta auto. Kahjuks ei jõudnud teised liiklejad teda õigeaegselt autost päästa.

22. aprilli seisuga on tekitatud üle $200 miljoni dollari eest kahju. Mõnes kohas viis vesi terved majad ära.

Sydneys pandi kirja suurim laine 28 aasta jooksul, mis oli tervelt 14.9 meetrit kõrge.

Tormi fotod ja fatid on Jake Ferra Austraalia blogist.

Põnev igatahes olla ka selliste loodusjõudude tunnistajaks. Ja mul siin hetkel pole viga midagi, lürbin oma rohelist teed ning söön shokolaadi. Muideks, shokolaadi tuleb siin osta alati pärast pühade möödumist, sest siis kõik üle poole odavam. Praegu näiteks söön lihavõtete üllatusmunasid, mis ülisuure soodukaga müüki pandi. Jaanuaris ja veebruaris mugime me suure isu ja mõnuga jõuluvanasid ning hammustame neil kraksti päid otsast :)

Mul praegu villased sokid jalas, aga kui ka nendest väheks jääb, siis mul on siin radikas, mille süümepiinadeta sisse lükkan. Eile näiteks istusime Mihkliga mingi aeg elektrita, küünlavalgel J

Tõin vahepeal köögist uue üllatusmuna ning räägin veidi meie uuest kodust.

Nüüd oleme lõplikult sisse kolinud. Pärast seda kui olime lepingule alla kirjutanud, siis maksime 3 nädalat üüri mõlemas kohas. Nii siin, North Manlys, kui ka Warriewoodis (see oli meie eelmise majaperenaise nõue, et tal oleks palju aega omale uued üürnikud leida ning et ta mingil juhul grammigi raha ei kaotaks). Jumal temaga, ma püüan enam mitte vihastada. Igal Mihklil on oma õiglane, väljateenitud oinapäev.

Ma keskendun nüüd vaid positiivsele, oma kodule, see tekitab rahu. Hea on tulla, hea on olla ja pole üldse hea ära minna J Praegu oleme kahekesi ja eks kolmetoalise majaosa üüri maksmine käib küll veidi üle jõu, aga nii hea on praegu olla kahekesi! Keegi ei õienda, et telekas mängib liiga valjusti või et minu tehtav kalasupp kellegi oksele ajaks :)

Arvatavasti peab peale täielikku sisseseadmist leidma omale üürilised, aga praegu naudin seda luxust, olla kahekesi!

Kolisime me Mikuga kahekesi, sellest ma juba eelmine kord rääkisin. Peale seda soetasime ka külmiku, pesumasina, mikrolaineahju, kirjutuslaua ning suure puidust laua kuue tooliga. Need on suuremad ostud ja õnneks kõige kulukamad asjad nüüd olemas. Veel vaja osta triikraud, triiklaud, tolmuimeja, veel mõned potid-pannid-taldrikud, muruniiduk ning trimmer.

Lisan ka mõned pildid kolimsiprotsessist.

Siin läks meil juba ikka päris kiireks :)

Palju kaste tagaplaanil ja tulemas on lisa :)

Selle tühjakoha peal oli kunagi voodi :)

 Ok, nüüd asi naljast kaugel. Praegu oli meil siin mingi maavärin. Järsku värises põrand ja arvuti ja selline põmakas oli, nagu kukuks lagi mulle kohe kaela. Helistasin ruttu Mikule ning ütlesin, et kui õhtul enam ei näe, siis oli tore teda siin ilmas tunda. Teile jääks siis minu blogipostitus J Lähen toon endale ruttu veel ühe shokolaadimuna, et ikka vähemalt kõhul pidu oleks :)

 

Lõpuks ometi, oma KODU!

Tundub veel endalegi natuke uskumatuna :)

Ma olen seda uut pesa otsinud vahelduva eduga ligikaudu kaks aastat. Mihkel vähem. Väga intensiivselt koos viismased kuud, aga seda nii intensiivselt, et iga nädalavahetus käisime inspektsioonidel ja vahepeal pidime leppima päris valusa EIga. Nüüd on see õige leitud :)

Positiivse vastuse saime eelmise teisipäeva hommikul. Maakler ütles, et otsustusprotsess võttis tavapärasest palju rohkem aega, sest selle majale oli nii palju tahtjaid ja soovijaid.

Mihkel võttis töölt vaba päeva ning juba kolmapäeval käisime paberitele alla kirjutamas, maksime ära ka tagatise ning ühe kuu üüriraha.

Neljapäeval ma usinasti pakkisin. Meil oli piisavalt kaste, sest Mihkel oli neid juba eelnevalt varunud. Teadsime, et ühel päeval me ometi selle jah vastuse saama peame. Ja jõudsime ära oodata.

Reedel oli püha, seega saime ka sel päeval koos pakkida.

Laupäev oli väga intensiivne, kohati isegi väga, aga saime hakkama.

Tõusime umbes seitsme paiku. Peale kaheksat saime kokku kinnisvarabüroos asjapulkadega, kes meile ulatasid majavõtmed, meie uue kodu võtmed!

Kiusatus kohe ust avama sõita oli suur, aga kõik omal ajal, sest laupäeval oli mul kaks üritust. Esimene neist ligi 80 kilomeetrit Sydneyst eemal. Sõitsime Erinasse ja kus hakkas vihma kallama... huh, nagu ämbrist. Üritus oli õnneks sees, aga kuni ma sinna jõudsin, olin juba päris lige märg.

Esimene töö tehtud, algas sõit teisele peole. Mihkel pani mind maha ja ise sõitis haagiskäru laenutusse. Plaan oli järgmine: sel ajal kui mina pidu teen, rendib tema käru, laeb juba eelnevalt pakitud asjad peale ning tuleb mulle järele, et koos koju sõita ja asjad maha laadida.

Kui mul pidu lõppema hakkas, saatis Mihkel sõnumi ja teatas, et ei jõua mulle järele, sest vihma nii jubedasti kallab ja kogu pealelaadimine selle võrra venib (tuli osta ka lisa kate ja muu jama. Samuti ei lubanud meie pragune majaperenaine garaazi ust täiesti lahti teha, sest tema mootorratas ei tohi gaaraazis olles soolast õhku saada. Seega Mihkel pidi nende pakkidega roomama ja nikerdama).

Ühesõnaga ma juba õudusega mõtlesin, kuidas ma sealt Seaforthist selle jubeda vihmaga kuskile liikuma hakkan kui äkki tuli peo tellija ning ütles, et lastel on minuga nii lõbus, et kas ma oleksin nõus veel lisatunni töötama :)?

No aga loomulikult ja kui suurima heameelega :)!!!

Läks sellevõrra hästi, et see oli täpselt see aeg, mida Mihkel vajas laadimise lõpetamiseks ning jõudis mulle täpselt järele. 

Parkisime kär garaazi, et saaksime asju nõnda sisse tuua, et nad läbimärjaks ei saanud. Ma näen välja nagu ikka ehtne töömees õigetes kolimisriietes :) aga mis sa teed, kui tuleb raha teenida ja kolida praktiliselt samal ajal, ikkagi eesti naine :)

Tänan kõiki taevajõude, kes selle päeva samal ajal nii meeldivaks kui ka äärmiselt seiklusrikkaks ja katsumusterhkeks muutsid :)

Jõudsime lõpuks koos koju. Suureks puhkuseks polnud aega, pidime hakkama asju sisse tooma. 

Selline superman mul siis North Manlys nüüd :)

Kena perekond, üks pool töötab nädalavahetuseti superwomanina ning teine on loomult sündinud juba supermaniks :)

esimene sisenemine aiaväravast :)

Vot siin see ongi!

Nii pidulikult see uks lahti läkski :)

Töötasime päris minu head tundi ja siis tagasi Warriewoodi koju.

Seal töö jätkus, uuesti igasuguste tehnikate lahti võtmine ning pakkimine.

Öösel vaatasime veel filmi ning preemiaks pugisime alla 2 liitrit jäätist.