Tundub veel endalegi natuke uskumatuna :)
Ma olen seda uut pesa otsinud vahelduva eduga ligikaudu kaks aastat. Mihkel vähem. Väga intensiivselt koos viismased kuud, aga seda nii intensiivselt, et iga nädalavahetus käisime inspektsioonidel ja vahepeal pidime leppima päris valusa EIga. Nüüd on see õige leitud :)
Positiivse vastuse saime eelmise teisipäeva hommikul. Maakler ütles, et otsustusprotsess võttis tavapärasest palju rohkem aega, sest selle majale oli nii palju tahtjaid ja soovijaid.
Mihkel võttis töölt vaba päeva ning juba kolmapäeval käisime paberitele alla kirjutamas, maksime ära ka tagatise ning ühe kuu üüriraha.
Neljapäeval ma usinasti pakkisin. Meil oli piisavalt kaste, sest Mihkel oli neid juba eelnevalt varunud. Teadsime, et ühel päeval me ometi selle jah vastuse saama peame. Ja jõudsime ära oodata.
Reedel oli püha, seega saime ka sel päeval koos pakkida.
Laupäev oli väga intensiivne, kohati isegi väga, aga saime hakkama.
Tõusime umbes seitsme paiku. Peale kaheksat saime kokku kinnisvarabüroos asjapulkadega, kes meile ulatasid majavõtmed, meie uue kodu võtmed!
Kiusatus kohe ust avama sõita oli suur, aga kõik omal ajal, sest laupäeval oli mul kaks üritust. Esimene neist ligi 80 kilomeetrit Sydneyst eemal. Sõitsime Erinasse ja kus hakkas vihma kallama... huh, nagu ämbrist. Üritus oli õnneks sees, aga kuni ma sinna jõudsin, olin juba päris lige märg.
Esimene töö tehtud, algas sõit teisele peole. Mihkel pani mind maha ja ise sõitis haagiskäru laenutusse. Plaan oli järgmine: sel ajal kui mina pidu teen, rendib tema käru, laeb juba eelnevalt pakitud asjad peale ning tuleb mulle järele, et koos koju sõita ja asjad maha laadida.
Kui mul pidu lõppema hakkas, saatis Mihkel sõnumi ja teatas, et ei jõua mulle järele, sest vihma nii jubedasti kallab ja kogu pealelaadimine selle võrra venib (tuli osta ka lisa kate ja muu jama. Samuti ei lubanud meie pragune majaperenaine garaazi ust täiesti lahti teha, sest tema mootorratas ei tohi gaaraazis olles soolast õhku saada. Seega Mihkel pidi nende pakkidega roomama ja nikerdama).
Ühesõnaga ma juba õudusega mõtlesin, kuidas ma sealt Seaforthist selle jubeda vihmaga kuskile liikuma hakkan kui äkki tuli peo tellija ning ütles, et lastel on minuga nii lõbus, et kas ma oleksin nõus veel lisatunni töötama :)?
No aga loomulikult ja kui suurima heameelega :)!!!
Läks sellevõrra hästi, et see oli täpselt see aeg, mida Mihkel vajas laadimise lõpetamiseks ning jõudis mulle täpselt järele.
Parkisime kär garaazi, et saaksime asju nõnda sisse tuua, et nad läbimärjaks ei saanud. Ma näen välja nagu ikka ehtne töömees õigetes kolimisriietes :) aga mis sa teed, kui tuleb raha teenida ja kolida praktiliselt samal ajal, ikkagi eesti naine :)
Tänan kõiki taevajõude, kes selle päeva samal ajal nii meeldivaks kui ka äärmiselt seiklusrikkaks ja katsumusterhkeks muutsid :)
Jõudsime lõpuks koos koju. Suureks puhkuseks polnud aega, pidime hakkama asju sisse tooma.
Kena perekond, üks pool töötab nädalavahetuseti superwomanina ning teine on loomult sündinud juba supermaniks :)
esimene sisenemine aiaväravast :)
Vot siin see ongi!
Nii pidulikult see uks lahti läkski :)
No comments:
Post a Comment