Ja ongi käes juuni!

Avastasin just, et eelmine postitus sai ülesse eelmisel kuul, pole just kõige nobedam kirjutaja, aga samas, on nii nagu on!

Kõige olulisem sündmus oli Mihkli sünnipäev, mida tähistasime ikka väga põhjalikult ja pikalt :)

Sünnipäevalaps sünnipäevahommikul oma kingitusi avamas.

Oi ta sai ikka palju nodi, aga ta on tubli ka olnud ja kõik ausalt välja teeninud :)

Tegime sünnipäeva puhul igasuguseid põnevaid asju, mida enne teinud ei olnud, seega sünnipäevalaps sai end erilisena tunda ja see on kõige tähtsam!

Täna on 25. juuni. 7. juulil maanduvad sydneysse onu Ain ja tädi Karin, teeme usinasti ettevalmistusi ja oleme väga põnevil :)

Alati kui meile külalised saabuvad, tähendab see meile puhkuse algust ja selle võtame me suurima heameelega vastu :)

Muidu on meil kõik endine ja suuri, väga põrutavaid uudiseid ei ole.

Ma naudin endiselt pidude läbiviimist. Ülemus ükspäev küsis, et kas juba väsinud ei ole nendest? Loomulikult on paremaid ja halvemaid päevi, nonda ka pidudega, aga üldiselt on see ikka superfantastika :) Sealt saab nii palju head ja positiivset ja siirast energiat, et vajan seda juba kui sõltlane. Neljapäevaks on juba tunne, et võiks juba nagu peole minna. Reedel teen ettevalmistusi ja laupäeval hakkab trall uuesti pihta. Pühapäeva õhtuks on isu läinud ja nädal aega sab jälle kosuda!  Sel laupäeval läheb queen Elsa 454 peole! Tahaks selle numbri 500 ikka kätte saada :)

Mõned perekonnad võtavad mind juba kui pereliiget. Pärast Livvy pidu üle-eelmisel nädalal ütles ema, et pärast tööpäeva võiksime Mihkliga neile külla tulla, veini jooma :) Mõne pere juures olen käinud juba 4ndat korda. Ükskord postitasin foto belly paintingust, mille ühele rasedale neiule tegin. See oli väga eriline joonistamine. Sest kui ma kõhule joonistasin, siis kõhuelanik poksis teiselt poolt vastu, väga armas :) Nüüd sai Jack 1. aastaseks ja mind kutsuti peole entertaineriks. Kahjuks oli mul juba peobuuking olemas, seega ma osaleda ei saa, aga see mote tekitas nii hea tunde, sest mõnde lastega tutvun juba looteeas ja siis juba ta istub minu ees, et näomaalingut saada. Nii juhtus hiljuti Almaga. Tavaliselt tegin tema õele, Charliele näomaalingut ja paitasin aeg-ajalt ka Natalie kõhtu. 2 nädalat tagasi joonistasin juba Charlie õele Almale lilli põsele, 1. sünnipäeva puhul :) Tore on näha neid kasvamas ja nii paljud tunnevad mind ära, õues, poes... "Look Mommy, our queen Elsa is there.. :)".

Naljakas lugu juhtus ka paar nädalat tagasi Mona Vale baaris. Läksime Carmeni ja ta sõpradega õhtust sööma sinna ja siis tuli mul meelde, et olin oma mantli unstanud sissepääsu juurde. Läksin sellele järele, aga seal seisis suur kamp inimesi, paar naist ja umbes 10 meest. Ma vabandasin viisakalt ja soovisin mööda minna, kui üks mees järsku mind tervitas, rõõmsalt põsele musi tegi ja kõva häälega üle baari hüüdis, hey, this is our queen Elsa :)!!! Hakkas mind oma sõpradele tutvustama ja rääkima, et kui toreda peo me ikka ükskord maha pidasima ja kui... heh. See oli tõesti üks tore ja meeldejääv pidu ja minule eriti sellepärast, et tegelt keerasin paraja käki hajameelsusest kokku ja võimlesin ikka sajaga peol, et seda heastada. Ma sellel äparduselt pikemalt nüüd ei peatukski, mis sellest ikka enam rääkida, kõige tähtsam, et sünnipäevalaps oli pärast pidu öelnud, et ta on nii õnnelik, et ma tulin ja deklareeris seda kui paremat pidu üldse!

Eelmisel nädalal tegin aga pidu Isobelile. Ta oli hästi tagasihoidlik 3aastane tüdruk, kes alguses lausa kartis mind ja kais minult ringiga mööda. Näomaalingust polnud juttugi. Lõbustasin siis tema sõpru ja andsin talle aega. Vaikselt igal võimalusel püüdsin talle aga ligi hiilida ja sõprust teha. Mingil hetkel sain ta oma poolele ja siis ta juba oligi mul süles, jess, MISSION SUCCESSFULLY ACCOMPLISHED! Kui ma siis end minekule sättisin, siis tuli Isobel minule koos oma ema ja isaga head aega ütlema. Ma siis küsisin, et kas ta jäi oma peoga rahule ja ta kuidagi teatas, et ta armastab mind ja on õnnelik! Kui ema seda kuulis, siis hakkas ema nutma...

See oli väga emotsionaalne hetk. Kui sellest Mihklile rääkisin, siis Mihkel ütles, et vähemalt teenisin ma vanemate silmis oma teenistuse välja :) Ühest emotsionaalsest juhtumist tahtsin veel rääkida, mis mul hinge jäi. See on kahjuks aga väga-väga kurb....

Üks mees entertainer Jonathan postitas hiljuti ühe teate. Nimelt oli ta hiljaaegu käinud kui Spiderman ühe poisi sünnipäeval, poiss oli välimuse järgi u 6aastane. Spiderman oli poisi vaieldamatu superhero! Pidu läks superhästi ja kõik oli väga tore... kuni siis sai Jonathan poisi emalt kirja, et poiss suri hiljuti... Kuna Jonathan oli Supermanina tema elus väga erilisel kohal, siis palus ema Jonathani Supermani kostüümis poisi matustele tulla ja ta viimsele teekonnale saata.. Poiss maeti ka supermani kostüümis...

Oh jumal, ma pole sellise olukorra peale kunagi mõelnud... Kuidas käituda? Minemata ei saa jätta, minna on ka väga raske.. JUBE! See mõte tegi mind väga kurvaks.. Nägin siis hiljem selle ema postitust Facebookis, kus ta tänas Supermani ja matusepäeval oli juhtunud midagi väga erilist. Just siis kui Superman kirstukaane kinni pani, tuli välja väga ere päike, mis valgustas seda kirstu.. Vot selline lugu!

Igasugust, magusat ja soolast! (ja siis jälle magusat :))

Vaatsin siin albumis ringi, et mis mälestisi siit ka leidub lähiminevikust?

Ja igakord kui Dropboxi lahti teen, siis on see pilt mu sime ees, Anne lõunasöök :) Pole üldse eputamiseks ega uhkeldamiseks mõeldud, lihtsalt kirjutan sellest, mis hetkel mõttes ja praegu on mul mõttes midagi magusat ja kaloririkast :)

Ühesõnaga, püüan oma mõtted nüüd sellelt minema saada :) Nii, järgmine teema!

Hihi, nii hästi mul see siis õnnestuski :)! Päriselt, ausalt hakkasin otsima mõnda pilti, mida lisada, et siis mingi jut juurde kirjutada ja mis ma teha saan, kui järgmisena jäid silma viineripirukad ja juustupulgad...oeh, eelmises elus surin vist näljasurma... Loodetavasti seekord läheb pisut paremini :)

Ok, uus katse.. vaatame, mis seekord silma jääb?

Näedsa, kaelkirjakud! :)

(Kui nüüd 100% aus olla, siis leidsin ühe napoleoni tordi pildi, aga kui ma selle oleks üles riputanud, siis poleks te mind uskunud enam, vaid arvaksin, et ajan teile jahu kõrva :)

Nii et siis, kaelkirjakud :)

Aga mida nendest kirjutada? Olen vist jälle veidi jännis. Proovin veel.

Ok, teema leitud, minu sünnipäev, millest nüüd on küll poolteist kuud möödas, aga noh, ega siin ju mingeid reegleid ole, et mis järjekorras millesti kirutama peab, või ei pea.

Tahtsin sel aastal sellist teistsugust tähistamist, kultuurset ja ilma suure kärata.  Otsustasin, et läheme kontserdile. Just sel päeval oli Capitoli teatris kontsert- türgi orkester. Sinna tahtsin minna :)!

Veidi "siil" olin ka, Mihkel naeris ikka kõva häälega kui talle rääkisin. Mõtlesin, et päris õige poleks vist siin kirjutada, et mis ma täpselt tegin, et need piletid saada (pean ikkagi oma mainet hoidma ju :)), aga lõpptulemus on see, et saime 2 VIP piletit, esiridades ning veel tasuta :)

Kontsert oli oivaline, nautisin seda iga oma kehaosaga, väga ilus, professionaalne, andekas, rütmikas ja läks otse hinge. Vahepeal näitas taustaks suurelt ekraanist pilte Tprgist ja nii suur oli äratundmisrõõm, sest nii paljudes kohtades olen ise käinud, nii palju mälestusi, nostalgia. Oh, ajaga olen ikka väga emotsionaalseks muutunud :)

Mihkel oli samuti kontserdiga väga rahul ja kui juba Mihkel ütleb muusika kohta hea, siis see nii ka on, saab uskuda ja usaldada :)!

4. Märtsi veetsime kahekesi, mõni päev hiljem saime kokku mu Isla ja Callumiga ning käisime söömas tai sööki.

No ma ei tea, kuidas see jut küll kogu aeg iseenesest söögile kisub? Ausalt, ma... ah, mis seal ikka!

Ma kinkisin Islale ka kingituse, tema möödunud sünnipäeva puhul, omatehtud padja. Ise sain oma sünnipäeva puhul ilusa valge kiviga kõrvarõngad (need panin kohe päras selle pildi tegemist ka kõrva).

Olen küll juba tänanud kõiki meelespidamise ja kingituste eest, aga kunagi pole häid sõnu liiga palju, nii et suur tänu veelkord ja pealegi lõpuks sain kätte ja ema ja isa kingituse - pääsme 4 päevasele Bodypaintingu kursusele/konverentsile, mis toimub Augustis :) AITÄH!!!

Tumm entertainer :)

See lugu on nii kurb kui naljakas samaaegselt, nii et ma pole vastu kui see, kes seda loeb, tunneb mulle pisut kaasa või naerab laginal, mõlemad variandid on võrdväärselt OK :)

Niisiis, alguse sai kõik sellest, et ühel õhtul sain tiba külma ja järgmisel päeval tegin 2 pidu järjest kus pidin hästi palju häält kasutama. Õhtul koju jõudes tundsin, et midagi on valesti. Igaks juhuks tahtsin ennetada halvimat ja palusin Mikul mind sinepiplaastritega üleni plaasterdada, mida ta ka tegi, ainult, et nende plaastrite eluiga lõppes juba 2014. aastal, seega peale epilatsioonirõõmu, mis kaasnens nende ära tõmbamisega, mingit tulemust ei ilmnenud :)

Emadepäevhommikul ärkasin, nagu ikka, juuksed sorakil ja silmad uniselt krõllis, ainus erinevus oli selles, et piksugi häält ei tulnud, isegi häälega haigutada ei saanud :)

Okou... mis nüüd saab? Mul oli buukitud 4 tunnine emadepäevapidu kuskil kaugel pärapõrgus.. ära ei saa jätta, sest firma ei leiaks eluilmaski uut entertainerit asemele. Mõtle, Anne, mõtle... ok, mõtlesin, teen ära, ilma hääleta!

Mihkel oli väga vastu ja ütles, et ma ei kannata mitte hääle puuduse, vaid ajumahu vaesuse käes :)

Kirjutasin oma firmasse, teavitasin neid olukorrast ja ütlesin, et ma pole haige, ehk pole kellelegi ohtlik, lihtsalt tumm, lihtsalt ei tule häält!

Palusin klienti teavitada, et teen 4 tundi tööd ära, näomaalinguid tehes ja õhupalle keerates, aga ma ei räägi.

Kliendil polnud mud võimalust kui nõustuda, sest uut inimest poleks nad nagunii saanud.

Niisiis, võtsin teekonna ette. Pakkisin end korralikult sisse ning alustasin bussi ja rongisõitu Belmore. Jõudisn kohale, näitasin  receptionis olevale neiule oma telefonist inimese nime, kellega pidin kohtuma. Inimene tuli naeratades ja ütles, et teab minu olukorrast. Näitas mulle ette minu töökoha ette ja 4 tundi läks käima nüüd.....

Tuli esimene laps, kes ütles, mida tal vaja on ja kõik läks hästi, esimesele järgnes teine ja teisele 30s. Lapsed nagu ikka ütlesid, mida soovivad. Kõik üldiselt sujus. Vahepeal jätsin vist veidi crazy mulje, sest kui mõni laps küsis midagi, siis üritasin temaga omamoodi viiplema hakata :)

Mõnele vanemale midagi kähisedes vabandades sosistasin. Inimesed said aru, enamasti :)

Päris huvitav kogemus. See tundub nii loogiline ja iseenesest mõistetav, et kui tahad midagi öelda, siis ütled, see tundub nii loogiline ju!

Mõistad alati millegi väärtust siis kui sellest ilma jääd, loogiline samuti.

Ühesõnaga selle nelja tunni jooksul oli päris mitu värvikat juhtumit, aga üldiselt olin endaga väga rahul ja uhke, et selle läbi tegin ja võib isegi öelda, et päris edukalt. Tegin isegi pool tundi omast ajast tööd üle, sest lapsed ei saanud otsa, nagu ka nende tahtmised :)

Kui lõpuks sealt ära sain, siis istusin rongi ning mõtlesin, et vaatan Tabletist, mis Mihkel mulle kinkis, filmi. Kahjuks sai aga poole tunni pärast aku tühjaks, ning pistsin selle kotti. See oli ka viimane kord kui seda nägin. Mu kotti murti sisse ning varastati mu roosa abimees ära...

Märkasin seda alles kui koju jõudsin.

Olin väga kurb, sest see on tõesti ebaõiglane. Ronin tummana emadepäeval, kui kõik puhkavad ja pidutsevad, tööle, et teenida väike lisaraha, teen selle kogu tralli läbi ja siis kannan nii suurt kahju, mida pean veel pikka aega tagasi teenima. Selle asemel oleks võinud ju Mihkliga pühapäeva nautida, kuskile ilmatumalt kallisse restorani sööma minna ja laristada ja oleks ikka plussi jäänud... ebaõiglane!

Ok, mis siin ikka hädaldada, nii on ja tuleb edasi tegutseda. Mul pole küll häält, aga vähemalt käed ja jalad töötavad, nii et kõik hästi ja elu ilus :)

Sel ööl magasin halvasti ja haletsesin end. Hommikul otsustasin, et nüüd on kõik, uus päev algas ja tuleb edasi toimetama hakata. Tuleb vahetada paroolid ja muud asjad, helistada politseisse. Leidsin numbri, hakkasin valima... kui meenus, uuups, ma ei saa ju RÄÄKIDA!

Heh, see väike pisiasi läks juba meelest :)

Ok, mõtle Anne, mõtle! kuidagi need inimesed saavad ju hakkama, kes ei saagi rääkida? PS! Meiliaadressi polnud, seega kirjutada ei saanud.

Leidsin siis mingid juhised tummadele, hakkasin uurima, ise pool naerdes, pool ropendades (endamisi), need juhised olid aga nii keerulised, et lõin peagi käega.

Sain mingi tagasiside lehel jätta oma teate, kuigi kuna mul kindlustust pole, siis võimalus see kuidagi tagasi saada on imetilluke.

niisiis, sain vastuse:

Dear Ms Ilves

Thank you for taking the time to contact the NSW Police Force Customer Assistance Unit.

Unfortunately reports of crime cannot be made via email. You can report the loss/theft of your property to your local Police or to the Police Assistance Line (PAL) on 131 444 (24/7). For interstate callers we have a toll free number 1800 725 631.

Regards Jim
NSWPF Customer Assistance Unit
email: customerassistance@police.nsw.gov.au
Ph: 1800 622 571
Mail: PO Box 3427, TUGGERAH. 2259
12 May 2015

No ja kuidas siis kõnevõimetud inimesed peaksid kuriteost teavitama, kui ainult helistades saab???
..............................

Eile, 11. mail, sai minu onu 70. aastaseks :)

Palju õnne Volodjale!

Mõtlesin, et saadan talle kirja, ta jõudis aga ette ja helistas mulle Skype.... eh, no ma ei saa ju rääkida!?

Katkestasin kõne ja saatsin kirja. Ema oli mul ka Skypes. Ema oli mu olukorrast juba eelnevalt teadlik, seega palusin emal Volodjale selgitada, et ma pole ülbik, lihtsalt tumm :)

Sellele järgnes väga põnev seiklus, mis mind siiani naerma ajab :)

Ema liitis mind kolmik videokõnega, nii et samaaegselt pidasime vestlust kolmest riigist: Eestist, Venemaalt ja Austraaliast.

Nemad rääkisid ja mina naeratasin, või siis vahepeal kirjutasin. Ema oli naljakas ja muidu rõõmustas, et nii tore, ta võib oma tütart õpetada nii palju kui süda lustib, aga mitte mingeid vastuväiteid ei kaasne, täielik vaikus :) hihi, see oli päris naljakas :)

Meie videokõne kestis ikka päris pikka aega, mingil hetkel läksid meil kõigil kordamööda kõhud tühjaks. Volodja ütles, et läheb teeb omale ühe võiku, ema siis otsustas, et tal on kana ja maasikaid, minul mustikatorti. Kõik suundusime oma eri riikides oleva külmiku juurde ja kohtusime taas hea ja paremaga arvutiekraani ees :)

Volodja sööb võileiba, ema maasikaid ja ma mugin mustikatorti :) Väga armas minu hommik ja nende südaöö!!! :)

Siinkohal soovin ka kõikidele emmedele ilusat EMADEPÄEVA! Tublid olete :)

Head aega!

 Head aega Warriewoodi maja :)

Warriewoodis algas meie Austraalia elu ning siia jääb palju mälestusi, naeru ja ka pisaraid. 

Kunagi keegi, minust palju  targem inimene ütles "Ei ole häid ega halvemaid aegu, on ainult hetk, milles elame praegu". Targad sõnad (kindlasti naisterahva poolt öeldud :))

 Viimane laadund treileriga, siis reisisid kapid ja diivanid

 Kõige viimase sõidu tegime veel aga Mihkli tööautoga, mis oli no nii täis pakitud, et sinna poleks enam sidrun ka vahele mahtunud

Vot nii tühjaks meie kodu jäigi :)

Tormine Sydney (22 aprill 2015)

Tere taas. Istun oma uues kodus ning välja ei kipu, õnneks ei ole täna sinna ka asja (vaene Mihkel, kes täna hommikul pidi sellistes tingimustes jälle tööle sõitma).

 

Mitte ei räägi ma ilmast, sest millestki must pole rääkida, aga see ilm siin on tõesti märkimisrväärne :)!! Praegu on juba neljas päev järjest, kus kallab 24/h, ilma isegi 5 minutilise pausita, kogu aeg. Eile just mõtlesime Mikuga, et kuidas see vesi seal taevas otsa ei saa?

Ühes piirkonnas sadas 4 tunniga 240 mm vihma ehk ühe ruutmeetri kohta 240 liitrit vett

See kogus, mis kogu aeg non-stop alla tuleb, on tohutult suur. Inimesed postitavad pilte oma garaazidest, need meenutavad pildi pealt muidugi hohkem basseini kui miskit muud.

Mõned faktid:

8 inimest sai surma ootamatutes üleujutustes ja autoõnnetustes. Üks 86-aastane proua otsustas hommikul poodi piima järele minna, vaatamata naabrite vastuseisule. Olles autokolonnis tõusis ootamatult veetase ning uputas ta auto. Kahjuks ei jõudnud teised liiklejad teda õigeaegselt autost päästa.

22. aprilli seisuga on tekitatud üle $200 miljoni dollari eest kahju. Mõnes kohas viis vesi terved majad ära.

Sydneys pandi kirja suurim laine 28 aasta jooksul, mis oli tervelt 14.9 meetrit kõrge.

Tormi fotod ja fatid on Jake Ferra Austraalia blogist.

Põnev igatahes olla ka selliste loodusjõudude tunnistajaks. Ja mul siin hetkel pole viga midagi, lürbin oma rohelist teed ning söön shokolaadi. Muideks, shokolaadi tuleb siin osta alati pärast pühade möödumist, sest siis kõik üle poole odavam. Praegu näiteks söön lihavõtete üllatusmunasid, mis ülisuure soodukaga müüki pandi. Jaanuaris ja veebruaris mugime me suure isu ja mõnuga jõuluvanasid ning hammustame neil kraksti päid otsast :)

Mul praegu villased sokid jalas, aga kui ka nendest väheks jääb, siis mul on siin radikas, mille süümepiinadeta sisse lükkan. Eile näiteks istusime Mihkliga mingi aeg elektrita, küünlavalgel J

Tõin vahepeal köögist uue üllatusmuna ning räägin veidi meie uuest kodust.

Nüüd oleme lõplikult sisse kolinud. Pärast seda kui olime lepingule alla kirjutanud, siis maksime 3 nädalat üüri mõlemas kohas. Nii siin, North Manlys, kui ka Warriewoodis (see oli meie eelmise majaperenaise nõue, et tal oleks palju aega omale uued üürnikud leida ning et ta mingil juhul grammigi raha ei kaotaks). Jumal temaga, ma püüan enam mitte vihastada. Igal Mihklil on oma õiglane, väljateenitud oinapäev.

Ma keskendun nüüd vaid positiivsele, oma kodule, see tekitab rahu. Hea on tulla, hea on olla ja pole üldse hea ära minna J Praegu oleme kahekesi ja eks kolmetoalise majaosa üüri maksmine käib küll veidi üle jõu, aga nii hea on praegu olla kahekesi! Keegi ei õienda, et telekas mängib liiga valjusti või et minu tehtav kalasupp kellegi oksele ajaks :)

Arvatavasti peab peale täielikku sisseseadmist leidma omale üürilised, aga praegu naudin seda luxust, olla kahekesi!

Kolisime me Mikuga kahekesi, sellest ma juba eelmine kord rääkisin. Peale seda soetasime ka külmiku, pesumasina, mikrolaineahju, kirjutuslaua ning suure puidust laua kuue tooliga. Need on suuremad ostud ja õnneks kõige kulukamad asjad nüüd olemas. Veel vaja osta triikraud, triiklaud, tolmuimeja, veel mõned potid-pannid-taldrikud, muruniiduk ning trimmer.

Lisan ka mõned pildid kolimsiprotsessist.

Siin läks meil juba ikka päris kiireks :)

Palju kaste tagaplaanil ja tulemas on lisa :)

Selle tühjakoha peal oli kunagi voodi :)

 Ok, nüüd asi naljast kaugel. Praegu oli meil siin mingi maavärin. Järsku värises põrand ja arvuti ja selline põmakas oli, nagu kukuks lagi mulle kohe kaela. Helistasin ruttu Mikule ning ütlesin, et kui õhtul enam ei näe, siis oli tore teda siin ilmas tunda. Teile jääks siis minu blogipostitus J Lähen toon endale ruttu veel ühe shokolaadimuna, et ikka vähemalt kõhul pidu oleks :)

 

Lõpuks ometi, oma KODU!

Tundub veel endalegi natuke uskumatuna :)

Ma olen seda uut pesa otsinud vahelduva eduga ligikaudu kaks aastat. Mihkel vähem. Väga intensiivselt koos viismased kuud, aga seda nii intensiivselt, et iga nädalavahetus käisime inspektsioonidel ja vahepeal pidime leppima päris valusa EIga. Nüüd on see õige leitud :)

Positiivse vastuse saime eelmise teisipäeva hommikul. Maakler ütles, et otsustusprotsess võttis tavapärasest palju rohkem aega, sest selle majale oli nii palju tahtjaid ja soovijaid.

Mihkel võttis töölt vaba päeva ning juba kolmapäeval käisime paberitele alla kirjutamas, maksime ära ka tagatise ning ühe kuu üüriraha.

Neljapäeval ma usinasti pakkisin. Meil oli piisavalt kaste, sest Mihkel oli neid juba eelnevalt varunud. Teadsime, et ühel päeval me ometi selle jah vastuse saama peame. Ja jõudsime ära oodata.

Reedel oli püha, seega saime ka sel päeval koos pakkida.

Laupäev oli väga intensiivne, kohati isegi väga, aga saime hakkama.

Tõusime umbes seitsme paiku. Peale kaheksat saime kokku kinnisvarabüroos asjapulkadega, kes meile ulatasid majavõtmed, meie uue kodu võtmed!

Kiusatus kohe ust avama sõita oli suur, aga kõik omal ajal, sest laupäeval oli mul kaks üritust. Esimene neist ligi 80 kilomeetrit Sydneyst eemal. Sõitsime Erinasse ja kus hakkas vihma kallama... huh, nagu ämbrist. Üritus oli õnneks sees, aga kuni ma sinna jõudsin, olin juba päris lige märg.

Esimene töö tehtud, algas sõit teisele peole. Mihkel pani mind maha ja ise sõitis haagiskäru laenutusse. Plaan oli järgmine: sel ajal kui mina pidu teen, rendib tema käru, laeb juba eelnevalt pakitud asjad peale ning tuleb mulle järele, et koos koju sõita ja asjad maha laadida.

Kui mul pidu lõppema hakkas, saatis Mihkel sõnumi ja teatas, et ei jõua mulle järele, sest vihma nii jubedasti kallab ja kogu pealelaadimine selle võrra venib (tuli osta ka lisa kate ja muu jama. Samuti ei lubanud meie pragune majaperenaine garaazi ust täiesti lahti teha, sest tema mootorratas ei tohi gaaraazis olles soolast õhku saada. Seega Mihkel pidi nende pakkidega roomama ja nikerdama).

Ühesõnaga ma juba õudusega mõtlesin, kuidas ma sealt Seaforthist selle jubeda vihmaga kuskile liikuma hakkan kui äkki tuli peo tellija ning ütles, et lastel on minuga nii lõbus, et kas ma oleksin nõus veel lisatunni töötama :)?

No aga loomulikult ja kui suurima heameelega :)!!!

Läks sellevõrra hästi, et see oli täpselt see aeg, mida Mihkel vajas laadimise lõpetamiseks ning jõudis mulle täpselt järele. 

Parkisime kär garaazi, et saaksime asju nõnda sisse tuua, et nad läbimärjaks ei saanud. Ma näen välja nagu ikka ehtne töömees õigetes kolimisriietes :) aga mis sa teed, kui tuleb raha teenida ja kolida praktiliselt samal ajal, ikkagi eesti naine :)

Tänan kõiki taevajõude, kes selle päeva samal ajal nii meeldivaks kui ka äärmiselt seiklusrikkaks ja katsumusterhkeks muutsid :)

Jõudsime lõpuks koos koju. Suureks puhkuseks polnud aega, pidime hakkama asju sisse tooma. 

Selline superman mul siis North Manlys nüüd :)

Kena perekond, üks pool töötab nädalavahetuseti superwomanina ning teine on loomult sündinud juba supermaniks :)

esimene sisenemine aiaväravast :)

Vot siin see ongi!

Nii pidulikult see uks lahti läkski :)

Töötasime päris minu head tundi ja siis tagasi Warriewoodi koju.

Seal töö jätkus, uuesti igasuguste tehnikate lahti võtmine ning pakkimine.

Öösel vaatasime veel filmi ning preemiaks pugisime alla 2 liitrit jäätist.

Pidu, nii palju pidusid, et võiks arvata, et elu ongi pidu!

Sel reedel otsustas Mihkel korraldada jäätisepeo ja juhheii seda rõõmu, kutsus ka mind peole! Nii me sellel peol kahekesi osalesime :)

Laupäeval peod jätkusid. Esimene oli Frozeni pidu, kus kus ma jälle jääkuninganna rollis sain end tunda ning pärast sõitsime (mina muideks sõitsin :)) Manlysse, Meie sõbranna Elen sai 32. aastaseks. Tähistasime seda Rootsi restoranis, kohas, mille kasuks ise poleks vast küll otsust langetanud, sellevõrra suurem on rahulolu pärast. Koht õigustas end aga väga, toit oli maitsev (no kui see hind vaid välja arvata, oi mitu jäätisepidu selle eest veel pidada oleks võinud :))

Aga väga tore oli, kena seltskond ning sai lõpuks end ka peol end lõdvaks lasta, mitte ei pidanud kogu aeg kedagi lõbustama. 

Kui kõhud täis, suundusime Manly Wharfi baari, Seal ootasid  meid ka Joe ning Lucy oma sõpradega.  

Selle üritusega lõppes ka laupäevane peoprogramm ning pärast und, mitte küll kosutavat, aga siiski und, algas pühapäev. Nõnda algas :)

Seekord oli sünnipäev Cooperil, kes tähistas 6aastaseks saamist. Peole olid kutsutud Wonder Woman ning Hulk. Minul oli siis esimest korda võimalus olla ka Wonder Woman, kellest ausalt öeldes polnud mul mingit õrna aimugi. Tegime siis Mihkliga kodus korralikku ettevalmistustööd ning googeldasime, et mis selle naise roll ühiskonnas on!

Ohooo.... videoklippides küll see naine alles keerutas ja kui kõrgele ta hüppas jakui tugev ta oli. Heheee, Mihkel sai kõhutäie naerda ja ütles, "Noh Rull, tee järgi!!!! :-)

Vähemalt teadsin, milleks valmis olla :)

Teise entertaineriga koos töötamine võib ollakas superlahe, või superkoormav. Uue inimesega töötades kunagi ei tea, kumb variant sind ees ootab.

Mul siis seekord nii lõbusasti ei läinud.

Sama päeva hommikul, 1,5 tundi enne pidu, saatis ta mulle sõnumi, et kas mul on äkki talle õhupalle anda? Tal on nagu otsas....

Ei no misasja????

Ma teen vähemalt nädal aega enne pidu ettevalmistusi, kus vaatan üle varustuse, vajalikud abivahendid, korrastan kostüümid ja ta siis enne pidu avastas, et tal pole õhupalle? Aga kui mul ei oleks olnud? Mis ta siis oleks teinud? Lihtsalt naeratanud?

No ok, muidugi aitan välja, ma olin endale just 2 pakki ostnud. Saatsin talle siis sõnumi, et võin talleühe paki müüa, sama hinnaga, mis ma ise ostasin 20 dollarit.

Ta siis saatis mulle sõnumi vastu, et on nõus mulle 18 pakkuma!

NAHHAAAAAAAL!!!!! :) KAs mul pole naljasoont, aga minu arust pole see naljakas, ma täitsa vihastasin, ta peaks mulle juurde maksma ja tänulik olema, et ma ta välja aitan, ta tahab mulle aga veel kotti ka pähe tõnnata :)????

No ok, mõtlesin, et ei tee välja, ehk on entertainerina abiks. Ja siis pidu algas. Poisid võtsid mind väga hästi vastu, ma hüppasin ja kargasin nendega nagu teismeline (nagu ma end hinges päriselt tunnengi). Ja mis tegi Hulk?

Kes arvas, arvas õigesti! SEISIS, lihtsalt seisis ja vaatas. Nagu kuju :)

Temal tuli see teenistus ikka küll kerge vaevaga :)

Aga see ei kõiguta mind tegelt mitte üks raas, sest need lapsed olid lihtsalt suurepärased! Poisid tahtsid nii väga tantsida ja kui tegime seda mängu, kus kõik peavad jäljendama seda, kes ringi sees tantsivad, siis sünnipäevalaps hakkas break dancingut tegema. Küll alles püherdas maas ja loomulikult, kõik (kaasaarvatud Wonder Women) ja välja arvatud Hulk, tegid kaasa :)

Päris naljakas oli. Vanemad naersid nii, et kõhud olid kõveras ja Wonder Woman muudkui oigas kõvasti, et millal see küll läbi saab :)

Vähemalt sain oma eelmise õhtu/öö jäätisepeolt saadud kaloritest lahti :)

Pärast sedapidu läksin oma 398ndale peole.

See oli Merineitsi pidu.

Ka väga omamoodi üritus oli. Pool tundi enne peo lõppu hakkas padukat sadama ja suurem osa külalistest jooksid laiali. Aga kõvemad tegijad, ümbes 10 last ja nende vanemad, aga jäid edasi ja peoprogramm jätkus. Kõik olime läbimärjad ja mõni vanem veel kommenteeris, "You are mermaid, you are used to water!"

Nii ongi ja pidu jätkus.

Väga lõbus oli, tõesti lõbus.

Kui aeg oli hakata otsi kokku tõmbama, siis üks tüdruk jooksis minu juurde ja ütles, "I am not leaving without you" :)

Armas :)

Meie vestlus:

Tüdruk: I am taking you to my home, I am not leaving without you

Mermaid Ariel: Oh, but I can`t live without the water

Tüdruk: Not a problem at all, we have pool in the garden

Ariel: Oh, great, but I can sleep only when I do have fishes around. Do you have fishes at home?

Tüdruk mõtles hetke, siis kutsus kärmelt ema meie juurde, ikka samal ajal mind käest kinni hoides ja paluvalt ütles emale:

Mom, pleeeeeeeeeeeeeeease, can we please get the fishes???? :)

Oh, mu süda lihtsalt heldib neil hetkedel. Siis tunnen, et teen õiget asja, seda, mida ma armastan ja vahepealsed tagasilöögid on seda väärt, et vahest neid siiraid hetki iga keharakuga enda kehas tunda!!!

 Selline siis Anne merineitsina