"Jõulud"

Ho-ho-ho!

No küll on ikka veider sõna jõulud Austraalias :)
Inimesed käivad ringi nappides rannariietes, teeääres lehvitavad kõhnad jõulumehed, mehaanilised imelikud tegelased ja inimesed ostavad hulludes kogustes jõulukingitusi.







Kui pole ümber perekonda harjumuspäraste traditsioonidega, siis pole need traditsioonilised jõulud.


Küll olid meil aga supervahvad "jõulud! :) Kaarina ja Siret saabusid lõpuks Sydneysse, oi kui kaua me neid ootasime ja kui suur rõõm oli neid näha, juhuuuuuuuuuuuuuuu :)
Meil oli ikka super tähistamine, tüdrukud valmistasid puu ja juurviljadest jõulupuu ning maasikatest päkapikud, mis nii hea isuga alla läksid :) Nämm :)
Nii tore on näha oma inimesi, oma kodus, rääkida oma keeles! Suur väärtus.

Nii tore oleks kui nad meie juurde jääksidki, hästi lõbus oleks, meie pererahvas kahjuks sellest mõttest nii vaimustatud poleks kui meie. Eile käisime kõik koos Boxing day`d tähistamas shopping mallis. Jeerum milline hullunud rahvamass, janunemas soodustuste ja allahindluste järele.....
Tüdrukud ostsid suured kõvakettad ja ma kärtsoraanzi rahakoti. Lõpuks tähistasime seda suure pizzaga ning ongi kõik hästi. Shoppahoolik pole meist õnneks keegi.
Käisime õhtul veel kinos, LesMiserables`i vaatamas, kena muusikal.

Lubasin lisada veidi pilte :)

Kui lõunatama hakkasime, siis nägime, et üks kohalik papagoi maandus meie rõdule :)

Siin pole mitte ainult gigantsed tarakanid, vaid ka mustikad :)

4liitrise jäätise söömine on suur töö, aga me oleme sellega siiamaani päris ruttu hakkama saanud, max 2 päeva :)

Väike rõõmus nässu, kes meile bussipeatusse järgnes :)

Õhtusöögi valmistamine, Mihkel tundub vist ikka päris hungry olevat :)

Bussis pärast tööpäeva

Mihkel oma tööandjaga

Head inimesed!

Täna käisin laadal, ise ja üksi, omaenda parima sõbraga koos istusime seal :)Kuna täna on laupäev, siis mihkel mulle seltsi tulla ei saanud, aga kuna see asus meie kodule päris lähedal, siis mõtlesin, et saan ise ka hakkama. Näomaalingute tegemiseks oli mul sinna vaja tarida laud, 2 tooli, kohver näomaalingutega, õlakott ning lõuendid (igaks juhuks, kui peaks juhtuma et ükski laps näomaalingutest huvitatud ei ole, siis vähemalt sisustan targasti aega ja joonistan.

Enne kui end sain end sinna sisse seada, käisin kolm korda kodu ja laada vahelt asju toomas, ei ütle midagi muud, kui hea trenn sai tehtud :) Piitseps kosus :P

Lapsi õnneks oli ja tegevust jätkus mõõdukalt. Päev algas siis sedasi, et kuuest üles, Mihklile soe toit valmis ja kaasa, siis joonistasin veel näomaalingu reklaamisildi, kella kaheksast hakkasin jalutamisega pihta ning 9:20 sain alustada näomaalingutega. Tore oli ja samas polnud tappev, pauside ajal lõpetasin ka ühe pildi, mille Carmenile ja Benile jõulukingiks viin. 

Sinna laadale registreerumine polnudki nii lihtne nagu paista võis. Ajasin asju ühe linnategelasega, kelel nimeks Phil), kes oli nii abivalmis, et kohe sõnu ei jätku. Minuga oli igavene jama, sest mul pole veel kinnitatud ABN number (mis on füüsilisest isikust ettevõtja number). Protsess veel käib ja loodan, et see lähiajal ikka rahuldatakse. Siis ma pean omale tegema WWCC (mis on Working with children Check). Seda tuleb politseis teha. Uuritakse tausta, et ma pole mingit pättust teinud ja et mul on luba lastega töötada. WWCC-d ei saa ma aga teha enne, kui ABN käes. Siis peaksin ma veel tegema omale mingi väga tobeda kindlustuse laatadel töötamiseks.

Pean selleks maksma ligi 200 dollarit. Üks kindlustuses töötav tädi seletas mulle seda sedasi, et nt kui näomaalingute tegemise ajal minu lauajalg murdub ja siis kuidagi saab kahjustatud kõrvalseisva müüa vara, siis sellest tekkinud kahju hüvitatakse :)No kas ikka osatakse välja mõelda erinevaid võimalusi, kuidas ilusti ja palju raha küsida :)?Ühesõnaga üks päev ma muudkui helistasin erinevate asutuste vahet ja uurisin infot ja siis suhtlesin jälle Philiga. Kuna jooksin oma asjaajamisega ajapuuduse tõttu ummikusse, siis ta ütles, et Anne, tule seekord lihtsalt kohale, hiljem ajame paberimajanduse asju :)Tore mees, olgu ta tänatud :)!!!Täna siis tutvusime ka reaalis. Kena ja naeratav meesterahvas, kes veel tõi mulle päiksevaru, et mul ja  lastel näomaalingute tegemise ajal päike silma ei paistaks :)

Mul oli õnneks igaks juhuks kotti pistetud ka üks kommikarp, mille sobival hetkel pärast talle kinkisin. Küll venis naeratus pikaks ja laiaks. Tore-tore, nii palju häid emotsioone pisikestest asjadest :)

Laat lõppes kolme ajal. Hakkasin siis jälle neid vahemaid siia-sinna läbima. Ja kujutad ette, koguni kaks autot peatus (roolis olid naised :)) ja pakkusid abi, et mind minu kodinatega ära viia :) Ma jätsin vist ka lombaka ja vildaka ja päris haleda mulje, sest lauda ei jõudnud enam lõpus väga hästi kanda, seega lihtsalt lohistasin seda enda järel :DAbist ma muidugi viisakalt keeldusin, sest polnud enam palju jäänud, aga südame alt tegi see zest nii soojaks. Üks naine veel veenas mind pikalt, et ma ikka oma asjad talle autosse paneksin ja ta mind kodu ukse ette viiks. Ta ütles, et sõitis tegelikult teises suunas ja kui mind teisel pool teed nägi, siis pööras auto ümber ja sõitis minu juurde, et abi pakkuda! no on liigutav, tee mis sa teed :)Nii paljud inimesed on nii viisakad, nii siiralt ja südamlikult ja heasoovilikult naeratavad :) Hommikuti ütlevad täiesti võõrad inimesed tere hommikust ja soovivad head päeva :) Ja see on nakkav. täna hommikul laadale minnes kuidagi iseenesest lihtsalt teretasin inimesi, nagu vanu tuttavaid ja tunne sees oli nii hea, nii õige!

Selline, nagu inimeste vahel peakski olema! Abistav ja heasoovilik suhtumine, kui sellist avatud suhtumist oleks rohkem, kui palju lihtsam oleks kõigil siin ilmas elada!

Minul on siin elada hea :)Kuigi jah, eks on ka palju sellist võltsi viisakust, et hi, how are you? aga siiski olen endiselt arvamusel, et ka võlts viisakus on ikkagi parem kui ükskõiksus ja ebaviisakus.Mulle meeldib siin. Mihklile meeldib ka. See oli õige otsus! Kuigi jah, ei saa öelda, et kõik läheks kui lepase reega ja ette tuleb igasuguseid olukordi, mida ideaalis näeks teistmoodi.Aga siiski, ma tunnen end siin parema inimesena ja see meeldib mulle :)

Ajutise töötu päevad :)

 Täna olen ma siis jälle töötu.Jumal tänatud, et Miku tublisti tööd teeb, muidu peaksime vist palmi alla kolima hakkama :)Need näomaalingu tööd on hästi ebastabiilsed, et ühel nädalal rabelesin iga päev nii et vähe polnud, enne kuute üles ja heal juhul südaöö paiku magama. Sel nädalal on aga päris vaikne.Hommikuti on juba välja kujunenud traditsioon, et Mihkliga enne kuute üles, siis teen talle hommikusööki ja lõunasöögi soojaks termosesse kaasa ning paariks tunniks skype :)
Täna rääkisin pikalt laialt Sirtsuga. huvitav, et kui näha pilti ja kuulda häält, polegi tunne et väga kaugel oleks, kui aga tuleb head aega ütlemise hetk, siis hakkab ikka kurb küll, aga jumal tänatud on meil skype :)
Nüüdseks on siis kõik koristatud, söök valmis, nagu ehtne koduperenaine juba.Aga mul on suurepäraseid uudiseid - homme lähen keraamikatundi :) jeeeeeeeeeeeeeeeeee, ma nii õnnelik :)Olen savi ikka igatsenud jubedalt, vahest on selliseid mõtteid pähe tekkinud, et andke aga savi, kohe tahaks  teha, olenemata kellaajast, aga jah... peab leppima, et pole savi, pole glasuure, pole ahju...Aga homme lähen tundi, püüan silmad hinna ees kinni pigistada, ehk siis tädi ütles 45 dollarit kord, uhuuuuu, see u 40 euri lähedal, ehk siis asja valmimiseks vaja kohal käia 2 korda.... eee, ma püüan mingi variandi välja mõelda, peab veidi kalkuleerima, äkki saab osta savi ja siis.. ühesõnaga vaatame.
Aga homme saab näpud savisse, see on tore :)!
Üks äge asi juhtus veel üleeile. Üks mees küsis bussipeatuses minu käest teed. Hehe ja mis kõige ägedam on see, et ma teadsin vastust ja juhendasin ta õigesse kohta- juhhei! No küll oli uhkusetunne sees suur :)! Enne oli mina kui vastsündinud tall siin kes ei jaganud ei maad ega mütsi, iga asja pidi küsima, midagi ei teadnud, sõltusin nii palju kõigest ümbritsevast. Nüüd küsiti minult ja ma oskasin vastata, õigesti ka muideks :)Oh seda rõõmu, kui saab seda tunda väikestest asjadest. See aga nii oluline minu jaoks!Kuna näomaalingute tegemise kohta sõitmiseks on vahemaad nii suured (tavaliselt 3,5 tundi 1 ots ja 3,5 tundi tagasi), siis loen bussides ja rongides raamatut. Paulo Coelho, Like the Flowing River. Võtsin eesmärgiks iga päev lugeda ja keele täielikult korralikult ja õigesti selgeks saada.Alguses olid telefonivestlused kõige raskemad, nii mul kui Mihklil. Nad räägivad jube kiiresti ja segaselt, peab väga pingutama, et aru saada, mis teine inimene öelda tahab. Nüüd on need telefonivestlused juba palju etemad, kui tuleb enesekindlus, siis hakkavad ka telefonivestlused vaikselt meeldima :)Aga Mihkli tööandjast ei saa ma siiani mõhkugi aru :D kui see mees räägib, siis üritan pingsalt jälgida tema kehakeelt ja naeratan siis kui arvatav naerukoht on :D Vahel olen vist väga möku mulje jätnud, kui hiljem olen aru saanud, et mees rebis oma arust kildu ja ma lolli näoga teda lihtsalt vaatasin ja noogutasin :D :)
No tee mis tahad, tõesti pole võimalik tema voolavatest sõnadest mingit lauset kokku panna ja kuidas Mihkel tema soovidest aru saab, see on mulle siiani arusaamatu! Ju siis on Mihkel inglise keeles on advanced level :)Ma püüan end igatahes järele sikutada. Ja teen suure risti seinale sel päeval kui ma seda meest täielikult mõistma hakkan :)
Ok, aitab lobast, söön paar rida sokulaadi ja siis poodi, hommikuks saia ja Nutellat ostma :)
Kalli sulle, kes sa lugesid ja ole tubli :)

Gigantsed tarakanid....

Eile õhtul me sisustasime oma tuba ja paigutasime mööblit, õigemini kui nüüd päris aus olla, siis Mihkel enamasti töötas ja kuna mina sain kõne Kaarinalt (kes enne 10 päeva vaikuses mediteeris ja see eile läbi sai :)), siis pikutasin mina diivanil, rääkisin juttu ja mugisin kartulikrõpse :)

 Mihkel oli tubli, mind aga vist karistati kõrgemate jõudude poolt sellega, et kui ma vannituppa läksin, oli põrandal selline tarakanide kokkutulek, et ma jooksin sealt kiljudes välja :) Ja tarakanid on sellised megasuured, nagu minidinosaurused :D
Ühesõnaga Miku rahulikult ütles selle peale, et mine tagasi ja tapa ära :P Oh jeeeerum, miks see karistus nii karm peab olema, kas midagi kergemat ei oleks saanud teha :)? Ühesõnaga läksin tagasi, kananahk ihul ja PÕMMMMMMMMM, ühele sain pihta, väkk millise heliga tema elupäevad lõppesid ...... vastik, enam seda meenutada ei tahaks, meil hakkas ikkagi uus päev ja mis eile juhtus, see juhtus, nii teema vahetus :)

Täna hommikul äratas mind telefonikõne. 1 hommik, kus saaks veidi pikemalt magada, aga ei, kell 7:20 helistas Amanda, minu uus tööandja 21st jaanuarist :)

Ütlen veel vahele, et tööle minnakse siin vara, pole elu sees nii vara kõik päevad  järjest tõusnud. Hommikul hakkame meie ahvikiirusel end liigutama juba enne kuute! Kuna ma täna kellegi näole midagi joonistama ei pea, siis lootsin, et äkki magaks end välja, aga jah, kehtib vist ikkagi ütlus, et lootus on lolli lohutus :D

Jaanuari lõpus hakkan ma siis tööle lapsehoidjana. Käisin intervjuul eelmisel nädalal. Maja on uhke kui loss, kõik on vägagi suursugune ja lapsed... :D :D :D tööpõld on suur ja lai, aga lapsed on hinges alati head ja armsad :) 

Need on väikesed püaanikud! 2 poissi, kolmene ja viiene. Kui ma tulin ja ema ütles, et öelge palun Annele tere, siis selle peale vastasid nii üks kui teine, et "NO, I don`t want!" Keerasid selja ning kõndisid minema. Enamus ajast nad kas nutsid, või niisama karjusid, sest üks või teine asi oli valesti ja kogu aeg oli mingi häda ja hapukurgi ilme ees...Njaa, kerge ei saa olema, see sai mulle esimese 1,5 minuti jooksul selgeks, siis oli veel muidugi see aeg, kus polnud kindel, kas mind üldse valitaksegi.

Kui ma olin emaga koos veetnud juba üle tunni ja arutanud kohustusi ja muid asju, siis äkki see 5aastane keeras pilgu telekast tulevatelt multikatelt minule, vaatas mulle otse silma sisse ning ütles "I don`t want her to be my nanny! I don`t like her!"

Lapsed juba teavad, kuidas sõnadega süda pooleks lõigata ja hinge unustamatuid haavu tekitada :)Kui ma end kogusin ja küsisin, et millist lapsehoidjat sa siis tahaksid, siis vastas ta, et tahab poissi, ta ei taha tüdrukust lapsehoidjat! Selle peale ütlesin ma, et tõesti kahjuks seda olukorda ma muuta ei saa :D :)
Kui koju tulin ja Mihklile kõik ära rääkisin, siis üritas ta lohutada, et ma asja liiga südamesse ei võtaks ning võib-olla ma ei saagi sinna üldse tööle, siis on see väike probleem ka lahendatud ja ei pea selle peale mõtlema :) Ma aga just mõtlesin, et seda tööd ma tahan! See on omamoodi suur väljakutse leida võimalus, kuidas nendele mürglitele läheneda ja nendega ühine keel leida. Kerge see ei saa kindlasti olema, aga ma alla ei anna ka :)

Ämblikud ja küünlad :)

Tänane on selline ilm, kus tahaks vaid teki all pikutada, jäätist süüa ja kohe mitte midagi teha :)Õues sajab üle pika aja suurt ja tugevat vihma, ma ütleks, et see on lausa torm, brrrrrrrrrrrrMe kolisime, meil on jälle kõik uus ja algab jälle kõik otsast peale, kohanemine ja lahtipakkimine, nagu mustlased :)

Aga muidu on kõik tore, lihtsalt peaks oma kondid poodi vedama ja küünlaid ostma. Eile Mihkli ema tuletas meelde, et advendi ajal ikka põletatakse küünlaid. Huvitav küll, jõulutunne tekib vaid siis kui kodumaa pilte vaatan ja kodustele mõtlen. Ülejäänud aeg sarnaneb küll kõigele muule kui jõuluajale :)

Majas kus me nüüd elame, pesitseb ikka veel päris mitu inimest ja seinad on siin tõesõna kui papist. Nüüd tuleb meie õhtuseid skybitamisi kuidagi vähememotsionaalselt pidama hakata, sest rahvas läheb siin varakult magama ja tõuseb siis kui kukk alles kolmandat und näeb.. no pole hullu, harjub ära!Nagu mu paps ikka räägib, et inimene harjub kõigega, ka poomisega :D 

Olen üksi kodus, koristasin, kraamisin ja sõin ära suurema osa meie shokolaadivarudest :)  enne kui kuhugi astun, inspekteerin korralikult ümbrust, sest siin majas nähti ja tapeti 3 päeva tagasi üks ülimürgine ämblik. Näeb välja selline pisike ja must ja valge sabaotsaga. Jeerum! Eile istus teise toa toru peal selline suur ja pruun ämblik ja vahtis, mis me teeme. Veidi kõhe on, nad on ikka päris ebameeldivad, aga noh, harjub ehk ära :)

Oma tööd ma naudin, lastega tegelemine annab palju energiat (no kui just palava ilmaga nendega Makarena tantsimine välja jätta), näomaalingute protsessi juures on kõige ägedam lõpus peegli ulatamine :) Üks tüdruk ei tahtnud peeglist kuidagi loobuda, lihtsalt istus ja uudistas end pikalt peeglist ning ei huvitanud teda üldse selja taga olev pikk ja rahutu järjekord :) 

Seda emotsiooni võib veidi võrrelda sellega kui olen ulatanud keraamikameisterdajale tema põletatud töö, eriti esimese töö :) Oh seda rõõmu ja uskumatut endaga rahulolevat pilku silmis, need on väärt hetked :) Kunagi isegi arutasin oma savisõpradega, et peaks neid esimesi hetki filmima, kust saaks alles ehtsaid emotsioone :)

Eile tegin ühes kaubanduskeskuses 4 tundi näomaalinguid. Sheldon, minu paarimehest mustkunstnik, keeras õhupalle ja meie vastas oli suuuuuuuuuuuuuuuur hiiglaslik kommilett, kust sai kaubanduskeskuse avamise puhul süüa kommi nii palju kui süda soovis :)

Me tagasihoidlikud inimesed sinna trügima ei läinud, aga tänulikud lapsevanemad tõid meile ikka kogu aeg head ja paremat, pärast süda läikis sees ja suhkru kogusest piisaks vist nüüd aasta lõpuni, aga mul käivitas see kuidagi teistsuguse reaktsiooni, tahaks veel suuuuuuuuuuuuuuuhkrut :)

Vihm jäi järgi, tuul aga jätkab oma tegevust. Loen 32ni ja siis hakkan end liigutama.Kalli kõigile toredatele. Iga vihma möödudes tuleb päike välja, nii ennast mõtlema sundides muutub päev ilusamaks on jälle rõõmsam edasi sammuda :)Küünlaid ostma! :)

Ladybird and bumblebee :)

Minu kõige ägedam amet siiani on laste lõbustaja  http://www.amazingkidsparties.com.au/Mul on ka uus kolleeg kellega koos pidusid läbi viime, üks poiss, kelle põhiamet on trikimees :) võlub igalt poolt münte välja ja teeb igasuguseid muid vigureid, mis kõiki ahhetama paneb, tore ja lõbus :)

 Nüüd mul on ka oma visiitkaardid, mida peo lõpus jagan, et kui pidu meeldis, et ikka uuesti kutsutaks. See laupäev oli siis lastel külas lepatriinu ja mesimumm :) 
Hehe, kui ma oma kostüümi selga sain, siis olin kohe 100% kindel, et pildistamisvoor jääb seekord ära :)Hih, päris naljakas oli, aga see mesimumm ka alla ei jäänud :PÜhesõnaga, leib ei tule siin Sydneys lauale just kõige kergemalt:Kui nüüd elavalt ette kujutada Annet vatiinist kostüümis, sarved peas ja tantsimas energiliselt Makareenat 42 kraadises palavuses, siis võtab tagantjärgi ikka muige näole küll :) :) :)

Aga see on ikka nii äge töö. Mul on nüüd uus roosa lõbustuskohver ka, kus igasuguseid vidinaid sees ja see oli laste seas ikka väga pop asi, mida uudistada. Kui ükskord lastele näomaalinguid ühel teisel peol tegin ja siis pärast bussiga sõitsin (siis oli mul viisakas sinine kleit seljas :), siis üks bussijuht hakkas minuga rääkima, et talle meeldib minu näomaaling :)

Ma ikka veel harjun sellega, et inimesed lihtsalt suhtlevad üksteisega, tagasitulek saab selle koha pealt olema raske. 
Mul täna vaba päev, kohe registreerin end ka internetis füüsilisest isikust ettevõtjaks, et saaks osa transpordikulusid tagasi taotleda ja muid arveid esitada. Kui Mihkel tagasi jõuab, siis saan ehk ka mõne pildi üles laadida :)
Kalli-kalli teile talvisesse päeva ja olge terved ning lõbusad :)

Anne vallandas end töölt :)

Ja nii lihtne see tegelikult ongi, öelda, sorry, ma pole nõus, ma ei tule enam tööle :)Hehe, võttis ikka palju pingutusi, kahtlusi ja hääl ikka värises.

Miks ma siis end vallandasin?Sest minu kreeka ülemus oli kahepalgeline ja ebaõiglane ning enda arust "heategija" (teiste arvelt, oma taskusse). Lisaks arvan, et töötajana ei pea ma kuulma, et ainuke asi mis ta arvutis teha oskab on porno vaatamine ning pärast tööpäeva lõppu ei pea ta köögi vahelt pikalt särgita ringi liikuma ja oma karvast tatoveeritud keha demonstreerima :) No see selleks, ega siis see põhjus pole :) Ma ei pea ju tööväliseid asju kuulama ja vaatama :)

Kui ma olin rohkem kui nädala juba ära töötanud, siis ühel hilisel tunnil (sest ma töötan alates kuuest õhtul kuni vahest südaööni), ütles ta mulle nii öelda möödaminnes, et tead Anne, kuna sa ju alles alustasid tööd, siis ei saa ma sulle ju niipalju maksa kui kõigile teistele (kuigi alguses oli kokkulepe, et restoranis kehtib kõigil võrdne palgatase, mis muideks on väga madal, võib öelda alampalk), ning laupäeva eest maksan ma sulle 4 dollarit vähem tunnis kui muidu ja siis hiljem 2 dollarit tunnis vähem kui teistele.... eh, ma olin kuidagi nii väsinud, et ei osanud sellele kuidagi väga reageeridagi, aga pettunud olin ma küll, sest olin selle rahaga juba arvestanud (me olime selle eelnevalt kokkuleppinud ja kõiki neid tema uusi palgamaksmise süsteemidest polnud mingit juttugi).

Ma arvan,et olin selline ilmega, et WHATEVER, kuidagi nii nõme on austalt teenitud palga üle hakata vaidlema ja seda kuidagi tõestama...Tavaliselt olukordades, kus ma tunnen, et teine pool on ebaõiglane ja ahne jobu, siis mõtlen omaette, et no las ta siis olla õnnelik, võtku see, mida talle nii vaja on ja jätku minu hing rahule! Üritan selle kuidagi üle elada ning edasi minna.
Siis aga samal õhtul sõitsin ühes bussis meie kokapoisiga Slovakkiast. 

Hakkasime rääkima ja siis ta ise alustas seda juttu, et kuule Anne, kui saladus pole, siis palju meie boss sulle maksab? Ma siis rääkisin ära, et üritab minu teenitud dollarite pealt rikkaks saada :) (hehe, tegelt see summa pole iseenesest üldsegi väga suur siinsete standardite mõistes, asi on rohkem põhimõttes. Aga see on summa, millega ikka mitu päeva saaks tagasihoidlikult söönuks :))Siis kokapoiss ütles, et kui tema tuli tööle, oli tal samasugune kokkulepe (nagu minudagi), siis aga kui maksmiseks läks, siis ütles talle, et tead, 4 päeva eest ma üldse ei maksa, sest siis ta nagu õppis söögitegemist ja pärast maksis talle nädal aega 4 dollarit tunnis vähem. Jeerum, vot siis hakkas mul veri soontes keema!Ta teeb nii kõigiga ja samal ajal muudkui räägib, et kui hea ta on, et ta meile tööd ikka pakub ja kui õnnelikud  me oleme, et saame nii peenes ja kõrgelthinnatud restoranis töötada kus nii tähtsad ja kõrgetel positsioonidel olevad inimesed käivad!!! Jobu!

Ühesõnaga siis ma tundsin küll, et ma seda asja nii ei jäta!

Järgmine päev läksin tööle, töötasin rahuliku ilmega terve päeva ning õhtul palusin paar sõna rääkida. Siis ütlesingi, et ma tunnen, et see käitumine pole õige ja aus, sest ma töötan täpselt samapalju kui teisedki (vahel rohkemgi, sest mõnel vaiksemal päeval kui olen ta õetütrega koos töötanud, siis tema mängib printsessi ja istub Facebookis :)) Seda ma muidugi argumendiks ei toonud, see niisama, vahepõikeks :)Ja pealegi, kuna meil mingist diferentseertitud palgaastmestikust juttu polnud, pean ma õiglaseks, et maksku mulle nii nagu meil kokku lepitud oli! Ja punkt!
Oi kus läks mees närvi, kus ta hakkas karjuma ja süüdistama, et kuidas ma julgen tema aususes kahelda ja üldse teeb tema mulle teene ja oli ta läks näost punaseks kui põllul üleküpsenud peet :DMa olen talle enne selle teene jutu peale ise vastu ülbitsenud, et hoopis mina teen talle teene, et tema juures töötan :)Seekord ma seda ei öelnud, istusin seal toolil kui vana rahu ise ja kuulasin, mis tal karjuda oli.Kui midagi ütlesin, siis karjus" Anne, I don`t care, what you think, I don`t care about your opinion at all!Huh, eriti täiskasvanulik käitumine :)

Siis kui ta oli väljendanud kõik, mis tal öelda oli, siis mõtles, et ma tõusen püsti, ütlen yes boss, ja olen edaspidi ikka õnnelik, et nii heas töökohas töötada saan. Ma siis ütlesin, et ok, siis ma enam tööle ei tule :) :D

Juhuu, seda näoilmet oleks pidanud lindistama, see oleks youtubes väga populaaresks  ostutunud :)
Asi oli veel selline, et et olin tema tütrele lubanud laupäeval (järgmisel päeval) näomaalingu teha. Ta oli seda 4 päeva oodanud. Siis ütlesin, et kuna ma pean oma lubadustest kinni ja olen lubanud eelnevalt laupäeval (kõige kiiremal päeval) tööl olla ja samuti tema tütrele siis näomaalingut teha, siis laupäeval tulen veel tööle ja peale seda enam ei tule!
Ütlesin nägemist ja astusin minema :)

Järgmisel päeval valmistasin end enne tööle minekut vaimselt kenasti ette. Ikka selg sirge, väärikas nägu ees.

Kui sisse astusin, ootas mind juba tütar pikisilmi :) Ütlesin kõigile viisakalt tere, võtsin tütrel käest kinni ning läksime tagatuppa tema soove täitma :)Kui tööle tuli ülemuse õetütar, siis kuulsin nendevahelist jutuajamist, kus ülemus ütles, et Anne on meil Ema Teresa, tuli tüdrukule lubadust täitma.
Hehe, Ema Teresaks kutsub mind sageli veel minu ema :) Siis kui kuulsin oma ülemust seda ütlemas, siis tuli kohe meelde minu ema näoilme, kui ta ohates jälle seda mulle ütles :) :) :)

Ühesõnaga selle tööga on siis lõpp! Töötasin päeva ilusti lõpuni, sain oma palga, ütlesin viisakalt head aega, ning astusin endaga väga rahulolles minema.