Monday, 17 December 2012

Ajutise töötu päevad :)

 Täna olen ma siis jälle töötu.Jumal tänatud, et Miku tublisti tööd teeb, muidu peaksime vist palmi alla kolima hakkama :)Need näomaalingu tööd on hästi ebastabiilsed, et ühel nädalal rabelesin iga päev nii et vähe polnud, enne kuute üles ja heal juhul südaöö paiku magama. Sel nädalal on aga päris vaikne.Hommikuti on juba välja kujunenud traditsioon, et Mihkliga enne kuute üles, siis teen talle hommikusööki ja lõunasöögi soojaks termosesse kaasa ning paariks tunniks skype :)
Täna rääkisin pikalt laialt Sirtsuga. huvitav, et kui näha pilti ja kuulda häält, polegi tunne et väga kaugel oleks, kui aga tuleb head aega ütlemise hetk, siis hakkab ikka kurb küll, aga jumal tänatud on meil skype :)
Nüüdseks on siis kõik koristatud, söök valmis, nagu ehtne koduperenaine juba.Aga mul on suurepäraseid uudiseid - homme lähen keraamikatundi :) jeeeeeeeeeeeeeeeeee, ma nii õnnelik :)Olen savi ikka igatsenud jubedalt, vahest on selliseid mõtteid pähe tekkinud, et andke aga savi, kohe tahaks  teha, olenemata kellaajast, aga jah... peab leppima, et pole savi, pole glasuure, pole ahju...Aga homme lähen tundi, püüan silmad hinna ees kinni pigistada, ehk siis tädi ütles 45 dollarit kord, uhuuuuu, see u 40 euri lähedal, ehk siis asja valmimiseks vaja kohal käia 2 korda.... eee, ma püüan mingi variandi välja mõelda, peab veidi kalkuleerima, äkki saab osta savi ja siis.. ühesõnaga vaatame.
Aga homme saab näpud savisse, see on tore :)!
Üks äge asi juhtus veel üleeile. Üks mees küsis bussipeatuses minu käest teed. Hehe ja mis kõige ägedam on see, et ma teadsin vastust ja juhendasin ta õigesse kohta- juhhei! No küll oli uhkusetunne sees suur :)! Enne oli mina kui vastsündinud tall siin kes ei jaganud ei maad ega mütsi, iga asja pidi küsima, midagi ei teadnud, sõltusin nii palju kõigest ümbritsevast. Nüüd küsiti minult ja ma oskasin vastata, õigesti ka muideks :)Oh seda rõõmu, kui saab seda tunda väikestest asjadest. See aga nii oluline minu jaoks!Kuna näomaalingute tegemise kohta sõitmiseks on vahemaad nii suured (tavaliselt 3,5 tundi 1 ots ja 3,5 tundi tagasi), siis loen bussides ja rongides raamatut. Paulo Coelho, Like the Flowing River. Võtsin eesmärgiks iga päev lugeda ja keele täielikult korralikult ja õigesti selgeks saada.Alguses olid telefonivestlused kõige raskemad, nii mul kui Mihklil. Nad räägivad jube kiiresti ja segaselt, peab väga pingutama, et aru saada, mis teine inimene öelda tahab. Nüüd on need telefonivestlused juba palju etemad, kui tuleb enesekindlus, siis hakkavad ka telefonivestlused vaikselt meeldima :)Aga Mihkli tööandjast ei saa ma siiani mõhkugi aru :D kui see mees räägib, siis üritan pingsalt jälgida tema kehakeelt ja naeratan siis kui arvatav naerukoht on :D Vahel olen vist väga möku mulje jätnud, kui hiljem olen aru saanud, et mees rebis oma arust kildu ja ma lolli näoga teda lihtsalt vaatasin ja noogutasin :D :)
No tee mis tahad, tõesti pole võimalik tema voolavatest sõnadest mingit lauset kokku panna ja kuidas Mihkel tema soovidest aru saab, see on mulle siiani arusaamatu! Ju siis on Mihkel inglise keeles on advanced level :)Ma püüan end igatahes järele sikutada. Ja teen suure risti seinale sel päeval kui ma seda meest täielikult mõistma hakkan :)
Ok, aitab lobast, söön paar rida sokulaadi ja siis poodi, hommikuks saia ja Nutellat ostma :)
Kalli sulle, kes sa lugesid ja ole tubli :)

No comments:

Post a Comment