Gigantsed tarakanid....

Eile õhtul me sisustasime oma tuba ja paigutasime mööblit, õigemini kui nüüd päris aus olla, siis Mihkel enamasti töötas ja kuna mina sain kõne Kaarinalt (kes enne 10 päeva vaikuses mediteeris ja see eile läbi sai :)), siis pikutasin mina diivanil, rääkisin juttu ja mugisin kartulikrõpse :)

 Mihkel oli tubli, mind aga vist karistati kõrgemate jõudude poolt sellega, et kui ma vannituppa läksin, oli põrandal selline tarakanide kokkutulek, et ma jooksin sealt kiljudes välja :) Ja tarakanid on sellised megasuured, nagu minidinosaurused :D
Ühesõnaga Miku rahulikult ütles selle peale, et mine tagasi ja tapa ära :P Oh jeeeerum, miks see karistus nii karm peab olema, kas midagi kergemat ei oleks saanud teha :)? Ühesõnaga läksin tagasi, kananahk ihul ja PÕMMMMMMMMM, ühele sain pihta, väkk millise heliga tema elupäevad lõppesid ...... vastik, enam seda meenutada ei tahaks, meil hakkas ikkagi uus päev ja mis eile juhtus, see juhtus, nii teema vahetus :)

Täna hommikul äratas mind telefonikõne. 1 hommik, kus saaks veidi pikemalt magada, aga ei, kell 7:20 helistas Amanda, minu uus tööandja 21st jaanuarist :)

Ütlen veel vahele, et tööle minnakse siin vara, pole elu sees nii vara kõik päevad  järjest tõusnud. Hommikul hakkame meie ahvikiirusel end liigutama juba enne kuute! Kuna ma täna kellegi näole midagi joonistama ei pea, siis lootsin, et äkki magaks end välja, aga jah, kehtib vist ikkagi ütlus, et lootus on lolli lohutus :D

Jaanuari lõpus hakkan ma siis tööle lapsehoidjana. Käisin intervjuul eelmisel nädalal. Maja on uhke kui loss, kõik on vägagi suursugune ja lapsed... :D :D :D tööpõld on suur ja lai, aga lapsed on hinges alati head ja armsad :) 

Need on väikesed püaanikud! 2 poissi, kolmene ja viiene. Kui ma tulin ja ema ütles, et öelge palun Annele tere, siis selle peale vastasid nii üks kui teine, et "NO, I don`t want!" Keerasid selja ning kõndisid minema. Enamus ajast nad kas nutsid, või niisama karjusid, sest üks või teine asi oli valesti ja kogu aeg oli mingi häda ja hapukurgi ilme ees...Njaa, kerge ei saa olema, see sai mulle esimese 1,5 minuti jooksul selgeks, siis oli veel muidugi see aeg, kus polnud kindel, kas mind üldse valitaksegi.

Kui ma olin emaga koos veetnud juba üle tunni ja arutanud kohustusi ja muid asju, siis äkki see 5aastane keeras pilgu telekast tulevatelt multikatelt minule, vaatas mulle otse silma sisse ning ütles "I don`t want her to be my nanny! I don`t like her!"

Lapsed juba teavad, kuidas sõnadega süda pooleks lõigata ja hinge unustamatuid haavu tekitada :)Kui ma end kogusin ja küsisin, et millist lapsehoidjat sa siis tahaksid, siis vastas ta, et tahab poissi, ta ei taha tüdrukust lapsehoidjat! Selle peale ütlesin ma, et tõesti kahjuks seda olukorda ma muuta ei saa :D :)
Kui koju tulin ja Mihklile kõik ära rääkisin, siis üritas ta lohutada, et ma asja liiga südamesse ei võtaks ning võib-olla ma ei saagi sinna üldse tööle, siis on see väike probleem ka lahendatud ja ei pea selle peale mõtlema :) Ma aga just mõtlesin, et seda tööd ma tahan! See on omamoodi suur väljakutse leida võimalus, kuidas nendele mürglitele läheneda ja nendega ühine keel leida. Kerge see ei saa kindlasti olema, aga ma alla ei anna ka :)