Ämblikud ja küünlad :)

Tänane on selline ilm, kus tahaks vaid teki all pikutada, jäätist süüa ja kohe mitte midagi teha :)Õues sajab üle pika aja suurt ja tugevat vihma, ma ütleks, et see on lausa torm, brrrrrrrrrrrrMe kolisime, meil on jälle kõik uus ja algab jälle kõik otsast peale, kohanemine ja lahtipakkimine, nagu mustlased :)

Aga muidu on kõik tore, lihtsalt peaks oma kondid poodi vedama ja küünlaid ostma. Eile Mihkli ema tuletas meelde, et advendi ajal ikka põletatakse küünlaid. Huvitav küll, jõulutunne tekib vaid siis kui kodumaa pilte vaatan ja kodustele mõtlen. Ülejäänud aeg sarnaneb küll kõigele muule kui jõuluajale :)

Majas kus me nüüd elame, pesitseb ikka veel päris mitu inimest ja seinad on siin tõesõna kui papist. Nüüd tuleb meie õhtuseid skybitamisi kuidagi vähememotsionaalselt pidama hakata, sest rahvas läheb siin varakult magama ja tõuseb siis kui kukk alles kolmandat und näeb.. no pole hullu, harjub ära!Nagu mu paps ikka räägib, et inimene harjub kõigega, ka poomisega :D 

Olen üksi kodus, koristasin, kraamisin ja sõin ära suurema osa meie shokolaadivarudest :)  enne kui kuhugi astun, inspekteerin korralikult ümbrust, sest siin majas nähti ja tapeti 3 päeva tagasi üks ülimürgine ämblik. Näeb välja selline pisike ja must ja valge sabaotsaga. Jeerum! Eile istus teise toa toru peal selline suur ja pruun ämblik ja vahtis, mis me teeme. Veidi kõhe on, nad on ikka päris ebameeldivad, aga noh, harjub ehk ära :)

Oma tööd ma naudin, lastega tegelemine annab palju energiat (no kui just palava ilmaga nendega Makarena tantsimine välja jätta), näomaalingute protsessi juures on kõige ägedam lõpus peegli ulatamine :) Üks tüdruk ei tahtnud peeglist kuidagi loobuda, lihtsalt istus ja uudistas end pikalt peeglist ning ei huvitanud teda üldse selja taga olev pikk ja rahutu järjekord :) 

Seda emotsiooni võib veidi võrrelda sellega kui olen ulatanud keraamikameisterdajale tema põletatud töö, eriti esimese töö :) Oh seda rõõmu ja uskumatut endaga rahulolevat pilku silmis, need on väärt hetked :) Kunagi isegi arutasin oma savisõpradega, et peaks neid esimesi hetki filmima, kust saaks alles ehtsaid emotsioone :)

Eile tegin ühes kaubanduskeskuses 4 tundi näomaalinguid. Sheldon, minu paarimehest mustkunstnik, keeras õhupalle ja meie vastas oli suuuuuuuuuuuuuuuur hiiglaslik kommilett, kust sai kaubanduskeskuse avamise puhul süüa kommi nii palju kui süda soovis :)

Me tagasihoidlikud inimesed sinna trügima ei läinud, aga tänulikud lapsevanemad tõid meile ikka kogu aeg head ja paremat, pärast süda läikis sees ja suhkru kogusest piisaks vist nüüd aasta lõpuni, aga mul käivitas see kuidagi teistsuguse reaktsiooni, tahaks veel suuuuuuuuuuuuuuuhkrut :)

Vihm jäi järgi, tuul aga jätkab oma tegevust. Loen 32ni ja siis hakkan end liigutama.Kalli kõigile toredatele. Iga vihma möödudes tuleb päike välja, nii ennast mõtlema sundides muutub päev ilusamaks on jälle rõõmsam edasi sammuda :)Küünlaid ostma! :)