Unenägu...

Täna öösel oli nii tore. Parajasti nägin, kuidas toimus mingi Riigikogu pidu, kuhu mind ka pidulikult kutsuti ja nii head sööki pakuti (hehe, ma pole näljas siin, ausõna :))
Ühesõnaga, siis jõudis kätte rummikoogi aeg, nämmmmmmmmmmm....:)
See oli selline suur ja nägi vägagi isuäratav välja... hakkasin seda just nagu proovima, kui äkki mind Mihkel raputas ja ütles, kell on viis, aega on tõusta!
Ohjeerum, need tõusmised lähevad aina varajasemaks :)
Siis Mihkel mõtles paar hetke ja ütles, et täna hommikul saab õnneks magada pool tundi kauem, tervenisti poole kuueni!

Nii suur õnn saabus selle uudise peale. Unesegaselt siis vastasin, et oh kui tore, ma saan oma rummikoogi lõpuni süüa :)
Sulgesin silmad ja kook oli vägagi maitsev :)
Rohkem seda ei kirjelda, suu jookseb niigi vett sellel mõeldes :)

Täna ja eile töötasime Islaga (olen temast vist kunagi kirjutanud, superlahe tüdruk ja väga tasemel näomaalija!) Gladsvilles kunstiõpetajatena. Õpetasime lastele kuidas värvida kipskujukesi. Suur laud oli täis erinevaid värve ja igal pool kõlas lastenaer. Väga toredad olid need päevad! 

Isla töötab seal ka homme.
Mina kahjuks ei saa, homme töötan lapsehoidjana, juba teist päeva.
Oma pisikestest marakratikestest räägin kord pikemalt :)

Praegu tuttu, homme on äratus enne viite hommikul!
Head ja und ja maitsvaid unenägusid :)

Bussis tuttu :)

Kord vestlesin bussis ühe kohalikuga ning jutuks olid bussis sügavat (ja pealtnäha magusat und) magavad hiinlased ja jaapanlased.
See naisterahvas imestas, et jaapanlastel ja hiinlastel on kuidagi imeks panev võime, et nad võivad magada tund aega järjest ja siis kui jõuab kätte nende peatus, siis plaksti silmad lahti ja hopsti bussist välja :)

Mis ma oskan öelda, ma pean veel harjutama :)

Eile pärast tööd käisin Sydney Ülikooli psühholoogia osakonnas testi tegemas. Ära mõtle midagi, et ma siin peast segaseks keeranud :) :) 
Läksin sinna täiesti vabatahtlikult ja selle eest veel makstakse ka (no ikka nii kahe päeva söögiraha).
Sydney kesklinna jõudsin poole ühe paiku ja uuring pidi hakkama kell pool neli. Kolm tundi vaba aega. Anne ekskursioonile!
Minu kõige parem Sydney ja selle ümbruskonna avastamise viis on GPS pihku, sihtkoht peale ja jalutama.

Kolme tunni jooksul jalutasin pargis, mööda kiirtee äärt, astusin läbi ka ühest keraamikat müüvast poest. Vaatasin maju ja kuulasin väga käheda häälega prääksuvaid linde (no pole tõesti teab mis hääl nendel imelikel tegelastel :))

Jõudsin kohale napilt õigeks ajaks. Kuigi aega oli kolm tundi, siis nagu ikka, kuivas lõpuks see aeg kokku ja ütleme nii, et vahemaa oli ikka reaalsuses palju pikem kui alguses suure hurraaga kaardi pealt paistis. Ülikooli territoorium on ka megasuur, nii palju hooneid, aga see oli põnev kogemus. Ülikooli sööklast tulid väga head lõhnad ja need tundusid vist veel eriti isuäratavad kuna kokkuleppe järgi ei tohtinud ma 4 tundi enne süüa.
Kõht kisub aga selle palavusega ja neid vahemaid läbides ikka korisema küll. See selleks, ega ma siis oma tühjast kõhust rääkida ei tahtnud :)

 Test koosnes mitmest etapist ja oli vägagi põnev.
Alguses kinnitati mulle mingid mõõdikud külge, mis siis näitasid erinevaid numbreid. Siis vastasin mõnele küsimusele, vaatasin loodusfilme, vastasin jälle. Siis valmistati mind pikalt ette valuläve kontrolli ülesandeks. Pidin oma vasaku käe panema jääkuubikutega täidetud külma vette ning hoidma seal seda 2 minutit. Selle aja jooksul küsiti kogu aeg küsimusi, et kui valus juba on ja kuidas ma end ikka tunnen. Ütleme, et soojas tunneb käsi end tunduvalt mugavamalt kui seal jääkülmas vees. Testi läbiviija ütles, et kui ma ikka ei kannata, siis võin ka käe välja võtta, mõned pidid loobuma juba esimese 15 min jooksul aga eesti naised on ikka vaprad ja nii naljalt ikka alla ei anna :)

Ühesõnaga need 2 tundi kestvad uuringud ja testimised olid päris põnevad. Kui aeg sobib ja selle eest ka edaspidi makstakse, siis palun väga, siin ma olen :)!

Tagasiteel ma juba jalutama ei kippunud ja aku hakkas ka tühjaks saama. Sõitsin bussiga linna, sealt tegin Mihklile kõne, et ma olen pooleteist tunni pärast kodus, pangu kana ahju ja kui ma jõuan, peame hilise õhtusöögi.
Siis sai aku tühjaks. Delfi uudiseid ei saanud lugeda, nii ma siis mõtlesin oma mõtteid ja märkamatult vajusin sügavasse unne..... :)

Mingi hetk tegin silmad lahti ja ei jaganud ei maad ega mütsi, täitsa võõras koht. Buss sõidab aga ikka edasi ja kõik tundub oma tavapärases rütmis toimivat. 
Küsisin siis bussijuhi käest, et kaugel see Warriewood siis ka on? Tema naeratas ja ütles, et sellest oleme juba umbes 15 kilomeetrit edasi :) 
Heh, mis seal ikka, bussist maha ja uuesti bussi ootama, vastas suunas liikuvat bussi. Õhtuti on liiklus siin aga hõre. kuna kella mul polnud ja telefoni aku oli ammu juba ära surnud, siis püüdsin lihtsalt kannatlikult oodata... aga külm oli... ma polnud ju arvestanud nii pika ekskursiooniga :)
Pole hullu. Ma ei kujuta ette kaua ma seal ootasin, no ligi pool tundi ikka. Siis tuli buss ja ma mingi aja pärast jõudsin kenasti koju, kus oli Mihkel ja ahjusoe kana kaetud sibulaviiludega, nämmm :)

Aku saab Murphy seaduse kohaselt tühjaks kindlasti siis kui sul seda kõige rohkem vaja võiks minna :)
Oleks saanud talle helistada ja ta oleks mulle järgi saanud tulla, aga Oleks  ja Poleks on teadagi pahad poisid :)
Mihkel sai tööl nn ametikõrgendust ja tööpäevadel saab kasutada nn ametiautot :)

Ahjaa, sellest tahtsin ka veel rääkida.
eile kui ma kesklinna sõitsin, hakkas taevas huvitavaid asju juhtuma. 
Ehk siis pikka aega tiirutas seal üks lennuk.
Ja siis hakkas ta tähthaaval kirjutama :)
Hehe, loodan, et vallalised female autojuhid avariisid ei teinud :)
Bussiaknast oli tore protsessi kulgu jälgida, midagi sellist pole ma veel varem näinud. Elevust tekitas see aga küll :) 

Ok, ma nüüd kartuleid koorima :)

Aitäh, et lugesid.Aitäh, et mind meeles pead :)

kalli-kalli :)

vara püsti, hilja voodi

See on mulle vist üks paras õppetund, ärgata nii vara. Seda ma pole tõesti kunagi teinud ja ma ikka veel harjun sellega. Ööinimesena on mul selle harjumisega veel tükk tööd. Täna hommikul töötasin ma rannakohvikus ja usu või mitte, aga minu tööpäev algas juba 6:30, juudas küll :)
See tähendab tõusma pidi 5:40. Hea on, et see koht veel siin suht lähedal on. Kui ma 21st hakkan lapsi hoidma, siis sinna teekond on omakorda 1,5 tundi, seega tõusma pean ma juba 04:30. uhuuu, parem sellele vist veel mitte mõelda :)

Tööl mul käia meeldib, palju suhtlemist, palju liigutamist. Hea et meil ikka pidevalt üle nelja liitri jäätist külmikus on ja me seda iga õhtu ikka mõnusalt lahendame, vastasel juhul sellise liikumise peale ei jääks vist ükski pekk kehale püsima :)
Minu töökaaslasteks on Bangladeshist pärit tore alati naeratav mees Midgi, kes alati ütleb, how are you boss? Yes boss, good boss! Ma siis prakttiseerisin seda täna tema peal, et ta üksina end mitte bossina ei tunneks ja kui ta tööle tuli, siis küsisin, how is your life today, boss :)? Sellepeale kinkis mulle oma tagasihoidliku ja südamest tulnud naeratuse :)
Kaks poissi on Brasiiliast, Fabian ja ... (oh, ei tulegi kohe meelde, need nimed on lihtsalt nii sarnased). Igatahes räägivad nad omavahel portugali keeles ja mul on nii hea meel nende juttu pealt kuulata ja nii tore on nende jutust vahest midagi aru saada. Mõned sõnad ritta ja panen oma jaoks lause kokku. Ükskord arutasid nad kui ilus on üks naine tänaval, eh, mehed :)
Fabian tegi mulle täna ühe kuuma kakao extra shokolaadiga ja vahukommiga, seda võiks homme veel saada :)

Mihkel käis eile Warreni uues farmis kive ladumas ja tagasiteel ostis suure karbitäie mangosid, kirsse ja apelsine. Vitamiinivajaduse saab vist küll rahuldatud ja peale ka, nii et kui kodumaale naaseme, siis on talvisel perioodil veel varudest mingi aeg võtta :)

Siin on ikka uskumatult ausad inimesed. Ehk siis need samad kastid mangodega ja apelsinidega ja kõige muu paremaga lihtsalt seisavad kuskil tee ääres, väike hinnasilt juures ja karbike. Ühtegi elavat hinge läheduses. Ost-müük käib sedasi, et võtad omale meelepärase kotikese ja panen ausalt raha karpi ja nii lihtne see ongi.
Ma usun, et nii mõneski teises riigis sellise kauplemisviisi juures ei oleks järel ühtegi puuvilja, ei raha, ega ka vist tühja karbikest :) :)

Harjume veel ka sellega, et siin uksi ei lukustata. Inimesed lähevad tööle, kõik oma maine vara valveta, lukuta ja uks jäetakse veel ka lahti, et õhk majas paremini ringi käiks... noo see on juba meile kahele liig. Oma toaukse mudime kuidagi ikka kinni :)

Tore on vahelduseks selle koha pealt sellist stressivaba elu elada. Ei pea kogu aeg paaniliselt mõtlema võtmete, signalisatsiooni peale ja bussis oma kotti kramplikult vastu ennast hoidma, et kellegi mitteoodatud käsi sinna ei tungiks ja midagi pihta ei paneks :) 

Elame selles majas allkorruse toas, täpselt seal, kus ratas seisab.
Rõdul lehvitavad pererahvas Dee ja Christian, kes tuli Austraaliasse elama Hollandist ja vaevalt, et sinna veel kunagi tagasi läheb.

Hobesed, surnud bandicutid ja muud loomad

Ühel päeval kutsus Warren ka mind oma uude farmi kaasa kui nad Mihkliga sinna tööle sõitsid. kuna mul oli jälle parajasti vaba päev, siis miks ka mitte. 
See koht on Sydneys 90 km kaugusel ja näeb lihtsalt muinasjutuline välja. Temale kuuluval maaalal pole ei äärt ega lõppu, seal on suured aasad, mäed, jõed ja järved. Seal on palju lehmi ja hobeseid.

Kui me majale hakkasime lähenema (mis asub suure mäe otsas, näeb välja täpselt kui kuningriik kuskil muinasjuturaamatu leheküljel :)), siis ütles mulle Warren, et vaata Anne, maja ümber on palju hobuseid kogunenud, värav on vist lahti ununenud. Sinu ülesanne on hobused kõik aiast välja ajada ja see pärast kinni panna.
Hehe, hea nali :)!!!!!
Warren räägib endiselt segaselt, nii et hea kui ma tekstist 42% välja nopin ja aru saan ja nalja teeb ta ka. Päris tihti ei jõua see nali muidugi minuni kohale ja vajan Mihkli tõlget, aga loodetavasti see arusaamise protsent ikka tõuseba ja äkki paraneb ka naljade kvaliteet (minu mõistes:))

Kui kõik hakkasid toimetama ja ma jäin sinna maja juurde üksi (no umbes 15-20 hobusega).
Mul ei andnud ikka rahu ja läksin Mihkli juurde kinnitust saama, et ega ometigi Warren ei mõelnud seda lauset ju tõsiselt ja tegi jälle nalja, eks :)?

Eheee, seda vastust ma kuulda juba enam ei tahtnud !!

Uskumatu, mis ma selle suure karjaga peale peaksin hakkama? Ma pole ju hobuseid elu sees karjatanud ja kuidas see üldse käib? 





Nad vahtisid mind küsimärgi näoga, et mis sa siit tahad ja kes sa selline üldse oled :)?

Ehee, eesti naine on ju tubli ja vapper, eks?
No seda ma omale kogu aeg korrutasin, kuigi ega ma väga mugavalt siis end omaenese nahas ei tundnud.
Nagu äpu muljet ei tahtnud ka jätta ja samas kõhe oli ka.

No mis seal siis ikka, hea, et keegi minu edasisi toimingid videolindile ei salvestanud, sest kõik järgnevad põlved saaksid ikka kena kõhutäie igal aastal jõululaupäeva filmiõhtul naerda :)

Ei hakka ka väga värvikalt kirjeldama, mis ma seal tegin. Aga seda ma ütlen, et need hobused mõistsid muuhulgas ka eesti keelt :) Ja oi kui tänulik ma lõpuks neile olin, kui viimne kui üks oli saanud mäest alla ning värav kinni!
Anne sai kiita, huh, tänan väga! Kerge katsumus see polnud, aga jäägu see meie vahele :)

Warren on üks äge kuju, selline hästi omamoodi, aga tore tegelane.
Mihkliga nad klapivad ja kohati on ka nende mõttemaailmas märgata olulisi sarnasusi.
Warren siis keset päeva arvas, et teeb meile ekskursiooni oma ATVga. Peale seda sõitu siis otsustasin, et ka mulle kulub Eestis selline Pajukal ära. Saame oma külalistel vastas käia.  Veidi peab veel selleks tööd aga tegema.

 Kuulus kutsu Zen, kellest kunagi eespool juttu oli. sama kutsu, keda me tuppa meelitasime ja keelitasime. nüüd istus kui kukupai tagapingil ilusti rihmaga kinni nii et silm ka ei pilkunud :)

Carmen ja Ben ostsid ka omale lõpuks kutsu, sama tõugu (African Ritchback)

Nimeks Arnie. 

Ja siis elab seal veel kiisu Moei (Momo).
Väga huvitava iseloomuga tegelane. See oli Algselt Carmeni kass, kes tema eest ka põhiliselt hoolitseb.
Peremees Beniga ta väga hästi läbi ei saa. Õigemini ei saa Ben Moeiga hästi läbi.
Moei siis omakorda otsib tähelepanu tehes igasuguseid lollulusi ja toob/püüab hommikuti Benile kingitusi :) :) :)

See siis veidi kannatada saanud bandicut.
Selle tõi Moei ühel hommikul vapralt koju ja asetas kenasti Beni playstationi puldi kõrvale :) :)

Kuna nende surnud pandikutide arv hakkas koduses majapidamises kasvama, siis pandi vaesele Moeile kaela kellukestest koosnev rihm, nii et juba kaugelt kuulda, et helisev Moei tuleb:)

Dr Ilves

Ei hakka teid enam kaua pinge all hoidma ja teatan suure rõõmuga, et operatsioon õnnestus ja patsient Pulk paraneb hoogsalt :)
Operatsiooniks valmistusime me mitu päeva ja kogusime selleks käepäraseid vahendeid. Paraku viidi protseduur läbi ilma kohaliku tuimestuseta, patsient oli aga vapper ja tubli :)
Võõrkeha on peast eemaldunud ja elu läheb edasi!

Ja kui ilusa lambipirni me poest saime :) Seda ma mainima ei hakka, et maksis 6 dollarit. Küsida nad siin ikka julgevad, ilma igasuguse häbitundeta :)
Lambi annetas meile aga Mihkli tööandja Warren. Tal igasugust koli palju, mida enam vaja pole. Kuna meil aga üldse midagi pole, siis me võtame peaaegu et kõik vastu :)

Võõrkeha siis lähemalt.
See oli vast ikka katsumus sealt peast kätte saada, sest see mitte ei pikutanud horisontaalasendis seal peanaha all, vaid ikka otse peas kinni.

Tänulik patsient tõi järgmisel päeval ka tänutäheks lilli. Küll on ikka viiaskad ja hästi kasvavatud patsiendid tänapäeval. Nii on ju vaid puhas rõõm ja lust ravida :)

jeeee, mul on SAVI :)

Lõppude lõpuks näpud jälle saviseks. eile oli mul ka üks tore õpilane tunnis, Kaarina, visa hingega õpihimuline neiu :)
Tegime ikka päris mitu asja. Kahepeale kokku kaks kandikut ja kaks tassi, igati hea tulemus.
Ja mis eksklusiivsed vahendid meil veel olid!
Plastmassist laud, Mihkli tööandjalt laenatud, rullimiseks Dave jõuludest saati prügikastis pikutanud õllepudel. Lõikamiseks köögikapist saadud pererahva nuga. Rullimisaluseks haiglast toodud käterätt, savitopsiks mingi lennukompanii plastist anum ja pintsli ostsin ise poest, oma teenitud raha eest :) :) :)

Ka selliste vahenditega on võimalik ka tööd teha :)

+ 43 kraadi...

Täna kulub palju vett ja nagu pealkirjast võib juba arvata, siis selle põhjuseks pole kaugeltki mitte pohmakas, vaid juuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuube palavus ja kuumus. Isegi kohalikud hädaldavad, et selline ilma on üle väga pika aja saabunud ja ta ei ole lihtsalt mitte palav, vaid lämbe ja kui veel tuul peaks puhuma, siis pole see mõnus ja jahutav, vaid nagu kataks kuumusetekiga, ühesõnaga rahulolematuks on alati põhjust, on selleks siis läbilõikav külm või mattev palavus :)

Mihklist on aga küll kahju, ei kujuta kohe ettegi kuidas ta täna seal aiatõid teeb, pidi palme lõikama. Vahepeal helistas ja ütles, et tööanda üritas teda koju saata, et sellise ilmaga on keelatud õues töötada, justnimelt, mitte ainult mittesoovitav, vaid KEELATUD!
Mihkel aga tubli eesti mees, tööd ja palavust ei karda ja niisama juba töölt ära ei lähe ka :)
Mees siis lõpuks ütles, et ok, tehku siis, aga omal astutusel!

Mina nii vapper kahjuks või õnneks ei ole. Käisin poes chillikastet ja lambipirni ostmas ja uhuuu, see oli vaid katsumus. Peale enda ei näinud ma mittekui ühtegi inimest tänaval. Kõik sõitsid autodes ja ma olen enam kui 100% kindel, et konditsioneer täiel võimsusel töötamas :)

Njaa, huvitav kogemus. Meie vaesed nässud, 2 pererahva koera on ka täiesti hädas. Nimedeks Simba ja Conur.

Kuna pererahvas on juba üle kahe nädala ära, siis elame majas praegu neljakesi +2 koera. Peale meie on üleval korrusel veel Steve ja Dave. Steve on selline korralik poiss, kes koristab ja teeb igal õhtul omale sooja sööki. Dave on selline, no vist mitte nii korraliku elustiiliga :) Jõulude ajal oli ta täiesti alkoholist koomas, nii et järgnevatel päevadel kui ma teda ka nägin, siis olid isegi kodus vilus olles päikeseprillid ees ja suur pudelikonteiner on õllepudelitest tulvil, nii et meie piimakanistrile seal hetkeseisuga ruumi pole :D

Need 2 nädalat oleme koerte eest hoolitsenud meie Mihkliga. Ka Steve on väga tubli ja kohusetundlik olnud. Oleme kordamööda koeri randa jalutama viinud (tundub et pererahval selleks kahjuks aega pole). Kahju on nendest koertest, muidu igati huvitava iseloomuga nässud, aga hoolitsemata ja pesemata. Süüa saavad ka vaid seda kuiva krõbinat, eh, rõõmus elu nendel pole. Me siin oleme neid ikka tuulutanud ja kuna täna on nii palav päev ja ma üksi kodus, siis tegin pättust. Olen kolm korda koeri basseini ujuma lasknud. Pererahvas saaks vist shoki kui teada saaks. aga vaevalt nad seda kuidagi märkaksid, sest ega ka bassein, nagu ka kogu see maja kus me elame, pole just kõige hoolsamate omanike vara. Nii et pole sellel basseinil häda midagi, aga nässudel rõõmu kui palju seal sulistada. Teen väikese pausi ja lasen nad neljandat korda ujuma...

Kus olid kutsud jälle rõõmsad, lõbusad nässud on ikka :)

Täna siis õhtul toimub Mihkli pea operatsioon ja opereerijaks Sydney oma ala parim ja tunnustatum kirurg doktor Ilves :) Tahtsin panna selle pealkirjaks, aga siis igaks juhuks otsustasin säästa emmede närve :)
Tegelt on lugu selline, et kuna mihkel on juba mitu päeva lõikunud palme, mis on suured ja teravad, siis on tal kogu keha igasuguseid torkeid täis, mis ei tee muud hullu kui kipitavad. Üks palm aga otsustas nii õnnetult Mihkli pähe kinni jääda ja sealt enam välja ei tule. See istub seal ikka päris sügavalt sees. Üritasin seda kuidagi sealt kätte saada, aga tulutult, talle meeldib seal. Mõtlesime siis paar päeva oodata, et äkki hakkab mädanema ja lipsab sealt kergemini välja. aga vastupidi, see hakkab sinna kinni kasvama. Meie pererahva naispool on medõde haiglas. mihkel teda aga ei usalda, ikka doktor Ilvese juurde pöördutakse tõsise murega :)
Täna siis on tehtud õhtuks suured ettevalmistused. Ostsin lambipirni, ekstra valgustuseks ja õhtul viin protseduuri läbi. Mul on siin haaknõelu, Mihkli Victorinoxi nuga, vatitupsud ja pintsetid :)

Loodetavasti pääseb intensiivravist ja kui homme sama palav pole, siis saab jälle tööle minna, palmide juurde.

Mis veel, ahjaa, veidi aega tagasi täitsin ühe Mihkli unistuse, ta tahtis känksi saada, ehk siis känguru liha. Algul olin veidi skeptiline, aga mis seal ikka, ostsin ühe käntsaka, maitsestasin ära ja pannile ja tulemus, täitsa nämma, nii et teinekordki :) hea on see, et kängurul pole üldse pekki, ainult tailiha, 97% kogu kehamassist. Sitke loom! nii et kes külla tuleb, kängurupraad on garanteeritud :)

Head uut aastat :)

Ja aasta vahetuski, tore, loodetavasti tuleb rõõmsam ja muretum ja lootusrikkam ja et oleks tervist ning positiivset meelt :)

Uue aasta võtsime vastu eesti tüdrukute Sireti ja Kaarinaga. 

Mihkli tööandja kutsus meid oma isiklikule laevale. Kella neljast alustasime sõitu, siin on see ikka kuidagi ülioluline sündmus ja inimesed hakkavad juba hommikust peale ettevalmistusi tegema ning otsivad omale juba varakult koha kust ilutulestikku vaadata. Meie tiirutasime veidi ringi ja siis parkisime oma laeva kuskile teiste vahele. Huvitav elamus, laevaparkla :)

Päeval oli palju aega, siis püüdis Miku kala

Ja tsillisime niisama :)

Nõnda siis 31. detsembri 2012. aasta päike Sydney ooperimaja  taha loojuski :)