Bussis tuttu :)

Kord vestlesin bussis ühe kohalikuga ning jutuks olid bussis sügavat (ja pealtnäha magusat und) magavad hiinlased ja jaapanlased.
See naisterahvas imestas, et jaapanlastel ja hiinlastel on kuidagi imeks panev võime, et nad võivad magada tund aega järjest ja siis kui jõuab kätte nende peatus, siis plaksti silmad lahti ja hopsti bussist välja :)

Mis ma oskan öelda, ma pean veel harjutama :)

Eile pärast tööd käisin Sydney Ülikooli psühholoogia osakonnas testi tegemas. Ära mõtle midagi, et ma siin peast segaseks keeranud :) :) 
Läksin sinna täiesti vabatahtlikult ja selle eest veel makstakse ka (no ikka nii kahe päeva söögiraha).
Sydney kesklinna jõudsin poole ühe paiku ja uuring pidi hakkama kell pool neli. Kolm tundi vaba aega. Anne ekskursioonile!
Minu kõige parem Sydney ja selle ümbruskonna avastamise viis on GPS pihku, sihtkoht peale ja jalutama.

Kolme tunni jooksul jalutasin pargis, mööda kiirtee äärt, astusin läbi ka ühest keraamikat müüvast poest. Vaatasin maju ja kuulasin väga käheda häälega prääksuvaid linde (no pole tõesti teab mis hääl nendel imelikel tegelastel :))

Jõudsin kohale napilt õigeks ajaks. Kuigi aega oli kolm tundi, siis nagu ikka, kuivas lõpuks see aeg kokku ja ütleme nii, et vahemaa oli ikka reaalsuses palju pikem kui alguses suure hurraaga kaardi pealt paistis. Ülikooli territoorium on ka megasuur, nii palju hooneid, aga see oli põnev kogemus. Ülikooli sööklast tulid väga head lõhnad ja need tundusid vist veel eriti isuäratavad kuna kokkuleppe järgi ei tohtinud ma 4 tundi enne süüa.
Kõht kisub aga selle palavusega ja neid vahemaid läbides ikka korisema küll. See selleks, ega ma siis oma tühjast kõhust rääkida ei tahtnud :)

 Test koosnes mitmest etapist ja oli vägagi põnev.
Alguses kinnitati mulle mingid mõõdikud külge, mis siis näitasid erinevaid numbreid. Siis vastasin mõnele küsimusele, vaatasin loodusfilme, vastasin jälle. Siis valmistati mind pikalt ette valuläve kontrolli ülesandeks. Pidin oma vasaku käe panema jääkuubikutega täidetud külma vette ning hoidma seal seda 2 minutit. Selle aja jooksul küsiti kogu aeg küsimusi, et kui valus juba on ja kuidas ma end ikka tunnen. Ütleme, et soojas tunneb käsi end tunduvalt mugavamalt kui seal jääkülmas vees. Testi läbiviija ütles, et kui ma ikka ei kannata, siis võin ka käe välja võtta, mõned pidid loobuma juba esimese 15 min jooksul aga eesti naised on ikka vaprad ja nii naljalt ikka alla ei anna :)

Ühesõnaga need 2 tundi kestvad uuringud ja testimised olid päris põnevad. Kui aeg sobib ja selle eest ka edaspidi makstakse, siis palun väga, siin ma olen :)!

Tagasiteel ma juba jalutama ei kippunud ja aku hakkas ka tühjaks saama. Sõitsin bussiga linna, sealt tegin Mihklile kõne, et ma olen pooleteist tunni pärast kodus, pangu kana ahju ja kui ma jõuan, peame hilise õhtusöögi.
Siis sai aku tühjaks. Delfi uudiseid ei saanud lugeda, nii ma siis mõtlesin oma mõtteid ja märkamatult vajusin sügavasse unne..... :)

Mingi hetk tegin silmad lahti ja ei jaganud ei maad ega mütsi, täitsa võõras koht. Buss sõidab aga ikka edasi ja kõik tundub oma tavapärases rütmis toimivat. 
Küsisin siis bussijuhi käest, et kaugel see Warriewood siis ka on? Tema naeratas ja ütles, et sellest oleme juba umbes 15 kilomeetrit edasi :) 
Heh, mis seal ikka, bussist maha ja uuesti bussi ootama, vastas suunas liikuvat bussi. Õhtuti on liiklus siin aga hõre. kuna kella mul polnud ja telefoni aku oli ammu juba ära surnud, siis püüdsin lihtsalt kannatlikult oodata... aga külm oli... ma polnud ju arvestanud nii pika ekskursiooniga :)
Pole hullu. Ma ei kujuta ette kaua ma seal ootasin, no ligi pool tundi ikka. Siis tuli buss ja ma mingi aja pärast jõudsin kenasti koju, kus oli Mihkel ja ahjusoe kana kaetud sibulaviiludega, nämmm :)

Aku saab Murphy seaduse kohaselt tühjaks kindlasti siis kui sul seda kõige rohkem vaja võiks minna :)
Oleks saanud talle helistada ja ta oleks mulle järgi saanud tulla, aga Oleks  ja Poleks on teadagi pahad poisid :)
Mihkel sai tööl nn ametikõrgendust ja tööpäevadel saab kasutada nn ametiautot :)

Ahjaa, sellest tahtsin ka veel rääkida.
eile kui ma kesklinna sõitsin, hakkas taevas huvitavaid asju juhtuma. 
Ehk siis pikka aega tiirutas seal üks lennuk.
Ja siis hakkas ta tähthaaval kirjutama :)
Hehe, loodan, et vallalised female autojuhid avariisid ei teinud :)
Bussiaknast oli tore protsessi kulgu jälgida, midagi sellist pole ma veel varem näinud. Elevust tekitas see aga küll :) 

Ok, ma nüüd kartuleid koorima :)

Aitäh, et lugesid.Aitäh, et mind meeles pead :)

kalli-kalli :)