Hobesed, surnud bandicutid ja muud loomad

Ühel päeval kutsus Warren ka mind oma uude farmi kaasa kui nad Mihkliga sinna tööle sõitsid. kuna mul oli jälle parajasti vaba päev, siis miks ka mitte. 
See koht on Sydneys 90 km kaugusel ja näeb lihtsalt muinasjutuline välja. Temale kuuluval maaalal pole ei äärt ega lõppu, seal on suured aasad, mäed, jõed ja järved. Seal on palju lehmi ja hobeseid.

Kui me majale hakkasime lähenema (mis asub suure mäe otsas, näeb välja täpselt kui kuningriik kuskil muinasjuturaamatu leheküljel :)), siis ütles mulle Warren, et vaata Anne, maja ümber on palju hobuseid kogunenud, värav on vist lahti ununenud. Sinu ülesanne on hobused kõik aiast välja ajada ja see pärast kinni panna.
Hehe, hea nali :)!!!!!
Warren räägib endiselt segaselt, nii et hea kui ma tekstist 42% välja nopin ja aru saan ja nalja teeb ta ka. Päris tihti ei jõua see nali muidugi minuni kohale ja vajan Mihkli tõlget, aga loodetavasti see arusaamise protsent ikka tõuseba ja äkki paraneb ka naljade kvaliteet (minu mõistes:))

Kui kõik hakkasid toimetama ja ma jäin sinna maja juurde üksi (no umbes 15-20 hobusega).
Mul ei andnud ikka rahu ja läksin Mihkli juurde kinnitust saama, et ega ometigi Warren ei mõelnud seda lauset ju tõsiselt ja tegi jälle nalja, eks :)?

Eheee, seda vastust ma kuulda juba enam ei tahtnud !!

Uskumatu, mis ma selle suure karjaga peale peaksin hakkama? Ma pole ju hobuseid elu sees karjatanud ja kuidas see üldse käib? 





Nad vahtisid mind küsimärgi näoga, et mis sa siit tahad ja kes sa selline üldse oled :)?

Ehee, eesti naine on ju tubli ja vapper, eks?
No seda ma omale kogu aeg korrutasin, kuigi ega ma väga mugavalt siis end omaenese nahas ei tundnud.
Nagu äpu muljet ei tahtnud ka jätta ja samas kõhe oli ka.

No mis seal siis ikka, hea, et keegi minu edasisi toimingid videolindile ei salvestanud, sest kõik järgnevad põlved saaksid ikka kena kõhutäie igal aastal jõululaupäeva filmiõhtul naerda :)

Ei hakka ka väga värvikalt kirjeldama, mis ma seal tegin. Aga seda ma ütlen, et need hobused mõistsid muuhulgas ka eesti keelt :) Ja oi kui tänulik ma lõpuks neile olin, kui viimne kui üks oli saanud mäest alla ning värav kinni!
Anne sai kiita, huh, tänan väga! Kerge katsumus see polnud, aga jäägu see meie vahele :)

Warren on üks äge kuju, selline hästi omamoodi, aga tore tegelane.
Mihkliga nad klapivad ja kohati on ka nende mõttemaailmas märgata olulisi sarnasusi.
Warren siis keset päeva arvas, et teeb meile ekskursiooni oma ATVga. Peale seda sõitu siis otsustasin, et ka mulle kulub Eestis selline Pajukal ära. Saame oma külalistel vastas käia.  Veidi peab veel selleks tööd aga tegema.

 Kuulus kutsu Zen, kellest kunagi eespool juttu oli. sama kutsu, keda me tuppa meelitasime ja keelitasime. nüüd istus kui kukupai tagapingil ilusti rihmaga kinni nii et silm ka ei pilkunud :)

Carmen ja Ben ostsid ka omale lõpuks kutsu, sama tõugu (African Ritchback)

Nimeks Arnie. 

Ja siis elab seal veel kiisu Moei (Momo).
Väga huvitava iseloomuga tegelane. See oli Algselt Carmeni kass, kes tema eest ka põhiliselt hoolitseb.
Peremees Beniga ta väga hästi läbi ei saa. Õigemini ei saa Ben Moeiga hästi läbi.
Moei siis omakorda otsib tähelepanu tehes igasuguseid lollulusi ja toob/püüab hommikuti Benile kingitusi :) :) :)

See siis veidi kannatada saanud bandicut.
Selle tõi Moei ühel hommikul vapralt koju ja asetas kenasti Beni playstationi puldi kõrvale :) :)

Kuna nende surnud pandikutide arv hakkas koduses majapidamises kasvama, siis pandi vaesele Moeile kaela kellukestest koosnev rihm, nii et juba kaugelt kuulda, et helisev Moei tuleb:)