vara püsti, hilja voodi

See on mulle vist üks paras õppetund, ärgata nii vara. Seda ma pole tõesti kunagi teinud ja ma ikka veel harjun sellega. Ööinimesena on mul selle harjumisega veel tükk tööd. Täna hommikul töötasin ma rannakohvikus ja usu või mitte, aga minu tööpäev algas juba 6:30, juudas küll :)
See tähendab tõusma pidi 5:40. Hea on, et see koht veel siin suht lähedal on. Kui ma 21st hakkan lapsi hoidma, siis sinna teekond on omakorda 1,5 tundi, seega tõusma pean ma juba 04:30. uhuuu, parem sellele vist veel mitte mõelda :)

Tööl mul käia meeldib, palju suhtlemist, palju liigutamist. Hea et meil ikka pidevalt üle nelja liitri jäätist külmikus on ja me seda iga õhtu ikka mõnusalt lahendame, vastasel juhul sellise liikumise peale ei jääks vist ükski pekk kehale püsima :)
Minu töökaaslasteks on Bangladeshist pärit tore alati naeratav mees Midgi, kes alati ütleb, how are you boss? Yes boss, good boss! Ma siis prakttiseerisin seda täna tema peal, et ta üksina end mitte bossina ei tunneks ja kui ta tööle tuli, siis küsisin, how is your life today, boss :)? Sellepeale kinkis mulle oma tagasihoidliku ja südamest tulnud naeratuse :)
Kaks poissi on Brasiiliast, Fabian ja ... (oh, ei tulegi kohe meelde, need nimed on lihtsalt nii sarnased). Igatahes räägivad nad omavahel portugali keeles ja mul on nii hea meel nende juttu pealt kuulata ja nii tore on nende jutust vahest midagi aru saada. Mõned sõnad ritta ja panen oma jaoks lause kokku. Ükskord arutasid nad kui ilus on üks naine tänaval, eh, mehed :)
Fabian tegi mulle täna ühe kuuma kakao extra shokolaadiga ja vahukommiga, seda võiks homme veel saada :)

Mihkel käis eile Warreni uues farmis kive ladumas ja tagasiteel ostis suure karbitäie mangosid, kirsse ja apelsine. Vitamiinivajaduse saab vist küll rahuldatud ja peale ka, nii et kui kodumaale naaseme, siis on talvisel perioodil veel varudest mingi aeg võtta :)

Siin on ikka uskumatult ausad inimesed. Ehk siis need samad kastid mangodega ja apelsinidega ja kõige muu paremaga lihtsalt seisavad kuskil tee ääres, väike hinnasilt juures ja karbike. Ühtegi elavat hinge läheduses. Ost-müük käib sedasi, et võtad omale meelepärase kotikese ja panen ausalt raha karpi ja nii lihtne see ongi.
Ma usun, et nii mõneski teises riigis sellise kauplemisviisi juures ei oleks järel ühtegi puuvilja, ei raha, ega ka vist tühja karbikest :) :)

Harjume veel ka sellega, et siin uksi ei lukustata. Inimesed lähevad tööle, kõik oma maine vara valveta, lukuta ja uks jäetakse veel ka lahti, et õhk majas paremini ringi käiks... noo see on juba meile kahele liig. Oma toaukse mudime kuidagi ikka kinni :)

Tore on vahelduseks selle koha pealt sellist stressivaba elu elada. Ei pea kogu aeg paaniliselt mõtlema võtmete, signalisatsiooni peale ja bussis oma kotti kramplikult vastu ennast hoidma, et kellegi mitteoodatud käsi sinna ei tungiks ja midagi pihta ei paneks :) 

Elame selles majas allkorruse toas, täpselt seal, kus ratas seisab.
Rõdul lehvitavad pererahvas Dee ja Christian, kes tuli Austraaliasse elama Hollandist ja vaevalt, et sinna veel kunagi tagasi läheb.