1 päev, 2 surma

(17.07.2013)

Algas kena päev, aga tuju on kuidagi nukker.
Istun bussipeatuses koos pisikese Teddiga, kes on õnneks veidi maha rahunenud. Hommikul olid nad mõlemad kui pöörased, tagusid üksteist, siis röökisid ja siis tagusid veel kõvemini.. ma mõtlesin, et varsti kukub mul suure lärmi tagajärjel pea otsast. Seda õnneks ei juhtunud ;)
Enne seda kui pereisa kodust välja läks, siis ütles mulle, et Jamesil on täna kooli vaja võtta kaasa aukudega karbis tigu.
Valmistagu ma karp ette ja teel kooli või kus iganes otsisksin sinna sisse teo.
Eh, nojah, eks ma püüan, mõtlesin omaette.

Lõikasin ühte topsikusse õhuaugud sisse ja kui kooli hakkasime jalutama, siis ütlesin lastele, et selle asemel, et igalpool turnimise, postide otsas kõõlumise ja üksteise peksmise asemel võilsid nad ka minuga koos tigu otsida. Kuna keegi selleks mingit huvi üles ei näidanud ja see meeldiv ülitähtis ülesanne jälle mulle pool tundi enne kooli algust usaldati, siis mõtlesin, et ma ei hakka ka mööda põõsaaluseid roomama ja muid trikke tegema. Vaatasin viisakalt siia ja sinna, tigu ei kuskil ja mõtlesin omaette "Ühe teo hing  siin maailmas sai päästetud, elagu rahus edasi ja ärgu oma nina välja pistku, eriti kui koolis katsete aeg ja ma oma pöörase kambaga mööda tänavaid kõnnin :)

Eile teatati kurb uudis... meie must nässu Conon pandi magama...
Ta oli kuidagi imelik viimasel ajal, polnud seda energiat ja suurt jooksutahet. Ka söögiisu oli nigel (tavaliselt olid nad olenemata kellaajast alati näljased).

Majaperenaine viis ta siis loomaarsti juurde kus tehti proov ja öeldi, et tal kõhus vähk ja pandi kohe magama.
Väga kurb oli vaadata seda meie ukse taga pidevalt tühjusest kõlisevat sööginõud, polnud seda alati säravat silmapaari ringi hüppamas... eh, nii kurb.

Võtsime Mikuga need nässud väga omaks, söötsime ja mängisime kui oma pereliikmetega

Mihkel jõudis eile õnneks koju enam-vähem normaalsel ajal. Lootsime, et saame varakult magama. Ja siis kui me vertikaalasendis maandusime, hakkas õues õudne möll pihta... nagu mingis action filmis. Helikopterid tiirutasid otse maja katuse kohal ja igal pool ümberringi,  valjud sireenid ja jube sebimine. Magama jäime vist mingil x ajal kui väsisime sellest möllust ära.
Hommikul ütles meie majaelanik Joe, et meie maja vastas muruplatsil tapeti inimene. Täna peaks siis uudiseid vaatama.

Praegu päike paistab, laps on rahulik, ostsin poest õhtuks känguruhakkliha, mida varem pole ostnud  ja mõlgutan mõtteid, kas teha kartuli-hakkliha  ahjuvormi või hoopiski kotlete? Vähemalt on mille üle mõelda ja juurelda :)

Väga loodan, et saaks kuidagi rahumeelselt selle tööpäeva õhtusse ja homme saab väljateenitud vaba päeva nautida. See on nii hea päev kõigiks kodutöödeks ja toimetusteks. Nädalavahetusel ootab ees päris mitu näomaalingut, kokkamise ja väikelaste mängude pidu. Õnneks Mihkel viib ja toob, ei pea seekord oma suurde kottide ja pampudega bussi- ja rongiteenuseid kasutades seiklema :)