Dogs Daycare.. no mida veel :)?

Jälle mina siin, tere õhtust :)!

Täna on suur koristuspäev selja taga, pesu pestud ja triigitud,

(Savestasin selle postituse ja hakkasin juba Melbourni kirjutama kui unustasin end Kaarina pilte vaatama. Siis leidsin sealt ühe pildi, mis Kaarina oli teinud kui ma ka triikisin ja juhuslikult seda sama helesinist särki, mis tänagi :)
Otsustasin selle siis siia tõestusmaterjalina lisada. Tahaks küll loota, et nii hapu näoga ma tavaliselt ei triigi :P

 

homseks peoks ettevalmistused tehtud (töötan Walt Disney Companys),  pliidil jahtub seljanka ja veidi aega tagasi tulin kutsudega jalutamast. Vaesed nässud ikka, nad on nii hüljatud oma peremeeste poolt. Peremehed teevad vaid teatrit teiste inimeste ees ja muudkui korrutavad, et my sweet babies, aga tegelikult koerad nälgivad, on mustad kui murid ja lõhnavad kui haisupommid. Jalutama neid ei viida, nad kükitavad päevad läbi sügavas üksinduses tagaaias.. eh, no miks võetakse siis koerad? Selleks, et oleks hea jälle teistele öelda, et tal kodus kaks lapsukest ootamas, eh, mage!

Nägin nädala alguses väga koomilist vaatepilti ühes äärelinnas jalutades. Pealkiri oli järgmine "Dogs Daycare". Hehe, piilusin siis suurest uudishimust aknapraost sisse (ei saanud ju seda võimalust kasutamata jätta) ja mis ma siis nägin. Suur ruum oli täidetud erinaves mõõtudes puuride ja aedikutega, erinevate pesade ja patjadega (isegi paar hälli moodi asja oli sees). Ning igasugused kutsud siis ootasid seal, et peremees õhtul järele tuleks. Koerad viiakse hommikul nagu lapsed lasteaeda/kooli, antakse otsa ette musi ja öeldakse, ole tubli laps, õhtul tulen sulle järele :)!

No kas pole mitte koomiline?

Nojah, ei kommenteeri, mul on oma arvamus loomapidamisest. Nässud on muidu nii toredad siin (olen seda vist enne ka korduvalt öelnud). Eelmisel nädalavahetusel hõõrusin jala verele kui ühelt peolt pidin bussipeatusse ligi tund aega jala minema. Vihma sadas ja oligi tulemus käes. Koju jõudes läksin üles kööki teed tegema ja Simba (Mikuga hüüame teda Simpsuks) oli parajasti ka seal (peremeestel oli vaja jälle demonstreerida kui toredad koeraomanikud nad on). Igatahes hiilis Simpsu kohe mu selja taha ja hakkas oma kareda keelega minu verist kanda limpsima. Tervendusprotseduur kestis ikka pikka aega enne kui ta otsustas, et nüüd aitab.  Jalg paranes hästi kiiresti. Tubli dr Simpsu, suur aitäh :)!