Sudoku (5. juuni 2013)

Ma lahendasin oma elu esimese sudoku :)
Papsik, sa võid mu üle nüüd uhke olla ja ennekõike oma õpetamisoskuste üle- nagu alati, oled sa väga hea õpetaja :)

 

Enne on see mulle tundunud eriti keerulise ja aegasööva tegevusena. Aga mul ju siin transpordis sõitmise ajal aega kui palju. Vahest loen, siis vahelduseks koon ja nüüd siis hakkan sudokusid lahendama :)

Vaatame hetkel Teddiega mingit ralliauto lastesaadet. Ma siis mõtlesin, et ühendan kaks tegevust samaaegselt.
Sellest majast on mulle saanud minu teine kodu sydneys. On olnud ka juhuseid kus ema küsib minu käest kus on tema õmblustarvikud ja kus asuvad ühed või teised asjad.
Lapsed nimetavad mind üha tihedamini emmeks ja nüüd juba kogemata ka issiks :)
Toimunud on ka selge positiivne progress nende käitumises.  Suuri hüsteeriaid pole juba ammu toimunud ja ka kakajunniks pole mind juba ammu vihahoos nimetatud (jesss!) :p
See on neile vist juba selle aja jooksul kohale jõudnud, et väga kanget iseloomu pole suurt mõtet minu peal näidata, sest minu iseloom on veel kangen ja võitjateks nad erinevaid psühhoterrori võtteid kasutades nagunii ei jää ;)

Kõige armsamad väljendid mida lapsed kasutavad on kiss and cuddle.
Kui ema ja isa kodust lahkuvad, siis jooksevad nad neile sülle ja ütlevad kiss and cuddle ja mjsitavad neid pikka aega. Nii nunnu ;)
Teddy hakkas seda ka mulle ütlema kui ma teda esmaspäevi lastehoidu viin. Alguses ehmatasin täitsa ära kui ta mind musitama hakkas :)
Üritan muidugi ka teadlikult veidi distantsi hoida, sest olen märganud emal armukadeduse ilminguid kui ta mulle on peale sattunud kui Teddy mul parajasti armsalt süles keerdu on tõmmanud ja ma talle raamatut olen lugenud või süles kaisutanud. Püüan ka ennast kontrollida aga sellise "töö" juures on nii lihtne kiinduda.

Mind ja Mihklit kutsuti ka Jamesi 6ndale sünnipäevale. Emaga peame juba plaani menüü ja tegevuse osas.

Ei julge ära sõnuda, aga praegu oleks nagu no problems.
Välja arvatud üks vahejuhtum pereisaga.. huh.
Ma tegin nagu alati enne äraminekut õhtusöögi. Keetsin suure potitäe soolata pastat ( sest see on üks vähestest toiduainetest mis poisid on nõus sööma). Tegin ka ahjus kanakoibi brokkoli, lillkapsa ja hautatud porganditega. Ise olin veel väga rahul, sest emale meeldib igasuguseid juurikaid süüa ja väga kalorivaeselt toituda. No nende juurikate pärast oleks tal pidanjd hea meel igatahes olema.

Järgmisel päeval kui tulin, siis põrnitses mind pereisa kuidagi altkulmu ( vähemalt mulle tundus nii ja kuidagi kommenteeris, et pastat võiks keeta järgmine kord vähem , ainhlt ühe toidukorra jagu. Ok, emaga oli meil muidugi teine jutt olnud, tema pooldab, et võiks pigem veidi rohkem teha, et ka poistele lõunaks võiks sama soojendada.

No mis seal ikka. kui kõik olid lahkunud, siis läksin kööki inspekteerima ja mis ma ahjust avastasin? Töiesti puutumatuna jäetud ahjukana kõigi nende juurviljadega.
Ee, kahtlane. Kas see oli protest (mis on vähem kui ebatõenäoline) või siis nad ei leidnud seda...
Saatsin emale sõnumi, et miks nad ahjukana ei söönud?
Ema siis vastas, et ta oli lootusrikkalt pasta kõrvale midagi lisaks otsinud külmikust, aga kui ei leidnud siis arvas, et poisid olid enne nende tulekut kõik ära söönud ;)
Kena-kena, pole siis mingi ime,miks see paps nii õnnelik polnud kui avastas, et õhtusöögiks on vaid pajatäis ilma soolata keedetud pastat :) ;)