Koolivaheaeg!

Lastel on koolivaheaeg ja mu laenatud pere sõitis puhkusele Brisbane.
Minule tähendas see 2 vaba päeva järgest. KAKS vaba päeva, see kõlas mulle kuidagi uskumatuna ja isegi hirmutavana! Mõtlesin, et mis ma ometi peale hakkan, mida teha, et mitte niisama neid kuidagi raisku lasta?
Oi oi kui meeldiv see tegelikult on :) Harjumatu siiski, täna puhkan sõna otseses mõttes juba teist päeva ja hakkas nii meeldima, et homme ei olegi nii suurt igatsust tööle minna :)

Raamatukogust võetud raamatud on juba läbi loetud ning tagastatud, nüüd jätkan ma teki heegeldamisega. Vahepeal saabus pakike Eestist meie emmedelt. Oi kui head kraami seal sees oli, sudokusid, lõngu, heegelnõelu, kreeme, erinevaid nämmasid kodumaised shokolaade ja Mihklile vajalik tööriist. 

See on siis tõestus mu senistest bussisõitude ajakasutusest.
Hetkel on valminud 16 ruutu, nüüd kus mu sinise lõnga varud on jälle täienenud, saab transpordis kulutatud aega jälle kasulikult kasutada. Plaan on pärast kõik ruudud musta lõngaga kokku heegeldada ja ongi oma ja eestimaine tekk valmis :)

Laupäeval käisin Eesti Majas Marketi päevadel. See on üks kord kuus, viimasel pühapäeval korraldatud üritus, kust saab osta Felixi purgisuppe, Saku õlut ja siidreid, musta leiba ja muud kodumaaga seotud kraami.
Ma tegin ka paar näomaalingut. Punanses kleidis tüdruku nimi on Merka. Ta on siin juba pikalt elanud ja töötanud ning lähiajal on lootus saada residendiks. Tema ning ta noormees Indrek, kes Sydneys kaptenina töötab, korraldavad ka igal neljapäeval Eesti Majas toimuvaid üritusi ja pakuvad eesti toitu.

Nendel üritustel saab tutvuda jälle uute saabunud eestlastega ja suhelda juba vanade olijatega. Seekord tutvusin siin sündinud estraalastega :) Tagaplaanil on näha Koidulat, Toomast ja musta kampsuniga proua nime ma ei mäleta. Nad on siin sündinud, käivad iga nädal eesti keelt praktiseerimas, esmaspäeviti Eesti Majas rahvatantsu tantsimas ja oma põhitöö kõrvalt teevad ning müüvad käsitööd (igasuguseid salle, tikandeid ja mänguasju).

Eelmisel nädalal on Teddi lausa taevast maa peale tulnud inglike :)
käitus nii eeskujulikult, et imesta silmad peast välja.
No eks põhjus on rohkem kui läbinähtav, aga siiski.
Esmaspäeval ütlesin talle, et kui ta hea poiss on ja vähemalt kolmest põhireeglist kinni peab, siis ostan talle lõunal jäätist.
Me siis veetsime päeva vägagi kenasti, käisime linnas jalutamas, kuulasime mingit kooliõpilaste kontserti 

ja kõik oli lihtsalt väga tore. Siis läks tal mingi hetk vist meelest ära, mis ta lubanud oli ja tegi mulle pisikese kisakontserdi, mispeale ma meie eelnevat kokkulepet talle meenutasin. Veidi läks aega mööda ja Teddie siis küsib, et millal ta oma jäätise ka kätte saab?

Hehe, otsi lolli teisest kohast! :) Ma ütlesin talle, et sa ju ei pidanud meie kokkuleppest kinni? Seega pole mingit jäätist, sorry! Ta siis vägagi solnuvud häälel ütles, et ta ju palus pärast viisakast vabandust?
Ma vastu: Jaa, väga tubli, see et vabandust palusid, annab sulle võimaluse homme hea käituse korral jäätist saada :) :)
Ja kui tubli laps ta järgmisel päeval oli, super! Mõlemad pidasime oma lubadustest kinni :)

Pärast käisime Darling Harbouris jalutamas, see oli tõesti tore päev! Tegi head nalja ka. Kui mõtlesime, et võiks pilti teha, siis vahetult enne pani endale katte peale ja nalja kui palju :)

Teine katse ja ikka sama lugu, sellega see piirduski ja väga lõbus oli :)

Lapsevanemad, andke palun nõu.. (lahendatud)

Tere kõik see blogi lugejate pere :)

Kõigepealt pean siiralt vabandama, et see pealkiri siin juba nii pikalt pikutanud on. Ma kirjutasin juba ammu ammu valmis blogi teksti ja kui hakkasin seda siia üles laadima, siis pealkiri läks läbi ja kõik muu mitte. Ja siis läks äkki elu nii kibekiireks, et ei jõudnud enam sellega tegelema hakata. Siis  kui seda teksti kirjutasin, siis olin ka päris hädas ja tahtsin targemate nõu kuulda, nüüd on nii palju aega möödas ja sain oma lapsevanemast vennaga pikalt juttu ajada ja eluga edasi minna :)Muudan seda teksti veidi, et mitte sama teema juurde väga pikemalt peatume jääda ja uuesti neid halbu emotsioone läbi elada. 

 Mingi aeg tagasi juhtus minu "laenatud" lastega siis selline lugu. James läks väikese asja pärast nii pöördesse, et ei suutnud oma emotsioone kontrollida ja lõi mind rusikaga kõhtu. Mina muidugi vihastasin ja solvusin ning ähvardasin esimese hooga järgmise nädala meelelahutustest ilma jätta.

Ma tunnen, et mu käed on täiesti seotud ja mul pole ühtegi erilist mõjuvat karistusviisi (peale keeldumise heegeldada  tekile lisarida, mis sellistes raevusituatsioonides ei toimi).
Ma siis ütlesin, et ootan korralikku vabandust, enne õhtusööki ei saa.

Teddie kutsusin mingi aeg söögilaua taha ja küsisin Jamesi käest, kas tal on mulle midagi öelda?
Ei no muidugi, mitte!
Kena, nälgigu siis, niikaua kuni mõistus kohale jõuab.
Ema tuli mingi aja pärast koju, seletasin talle kogu loo ära.
Ema püüdis temalt ka kenade ja pehmete sõnadega vabanduse välja meelitada. Tulemus - ümmargune null. Püüdis veelkorra ja kuna mingit reaktsiooni ei järgnenud, siis andis kohe järele ütles  paari hetke pärast "Kallis James, tule palun sööma, ma tean, et tegelikult hinges sa oma tegu kahetsed, nii et tule, muidu jahtub söök ära"
No mis mul veel öelda või mõelda?
Ja kuhu jäi mingi karistus või teo tagajärg?

Pole siis mingi ime, et need jõnglased nii vabalt rusikatega vehivad. Kui mingit erilist tagajärge ei järgne, siis miks ka mitte ema või seda Annet elavate poksikottidena kasutada?
Minu poolest oleks võinud ta küll veidike tühja kõhu tunnet tunda. Emal hakkas aga pojakesest hale ja kogu lugu oligi unustatud.
Mis muud ma teha saan?

Heaga ei saa, sõnad ei jõua kohale, kere peale ma anda ei saa, suure tõenäosusega võin äkki kuskil trellide taga lõpetada :)
Nii see siis käibki, iga päev tööle minnes vaikselt mõlgutan, et kas lapsed täna on rahulikud või peab jälle suuri lahinguid pidama hakkama.
Nüüd on selleks nädalaks need 3 päeva läbi ja järgmise korrani on tervelt 4 päeva aega, jeeeeeeeeeeiii :)

Pidudest rääkidest, siis eelmisel pühapäeval oli mul pisike juubel. Kokku olen ma 9 kuuga teinud 100 pidu (näomaalinguid marketitel ei arvesta).
Laupäeval on mul 101 pidu, päris kena number ;)
100s pidu oli hästi tore, selle tellijaks oli üks hiinlaste kogukond. Mõte oli tähistada ühe poisi 4 sünnipäeva.
Kui lastele mõeldud programm läbi sai, tuli ema minu juurde palvega, et kas ma võiksin kauemaks jääda, sest lapsevanemad on väga uutest nägudest huvitatud :)
Ja nii algas vanemate pidu, nii tore oli.
Joonistasin ühele vanaemale tema surel palvel näole suure roosa-lilla liblika, tema elu esimese näomaalingu.
Nende emotsioone on nii äge jälgida.
Proua oli nii õnnelik :)

Nendel hetkedel teadvustan endale ikka ja jälle, et praegusel ajaperioodil teen parimat tööd, millest unistada võisin, see lihtsalt annab nii palju. Ma suhtlen ja tutvun nii paljude erinevate inimestega.
Pärast töö lõppu, jooksevad kõigi nende inimeste näod ja emotsioonid silme eest läbi, need siirad puudutused, tänutähe kallistused.
Minu jaoks on näomaalingu tegemine nagu mõnele ripsmete värvivime või hommikukohvi joomine. Nendele inimestele, eriti veel kellele esimest korda, see on nii eriline sündmus :)
Rääkisin emaga üks päev skypes ja kirjeldasin seda pidudel käimist kui reisimist.
Siin on ju nii palju erinevaid rahvaid, oma kultuuri ja kommetega.

Igal pool ootab ees midagi uut.
Ükskord sattusin väga huvitavasse keskkonda. See oli mingi afroameeriklaste pidu, lapsevanemad ja külalised olid kõik umbes nii 100-200 kilosed, suured ristid, kuldketid kaelas, taustaks mängis vali räpp ja nad kõik kuidagi hõljusid, kulgesid. Suured hamburgerid ja hot dogid taldrikutel, kõik nagu filmis :)

Mu elu ongi siis nagu erinevates filmides osalemine.
Lapsed olid nagu lapsed ikka, viisakad ja toredad ;). Vanemate ja külaliste käitumist ja elustiili oli väga huvitav jälgida.
Sealt edasi külastasin aga Indiat.
Oi kui ilusad ja saledad naised seal olid ja milliseid kleite ja aksessuaare nad kandsid!?!
Lihtsalt imeline, vaata ja imesta suu ammuli.
Mehed kogunensid ühe suure laua taha, kus omi tähtsaid jutte arutasid. Ühtegi naist seal läheduses polnud. Naised olid lastega omaette. Muusika oli kõrvadele nii meeldiv, helisev ja nii paljuütlev. Tüdrukutirtsud kogunesid tantsuplatsile ja juba nii pisikesed tantsisid nii ilusti, nii naiselikult, lihtsalt kulgesid.
Söök oli litsalt imemaitsev.
Püüan jälgida erinevate kultuuride kombeid et mitte pange panna. 

Ükskord rääkis Isla, et käis juutide juures pidu korraldamas.
Jõudis kohale ja sirutas siis pereisale käe tervituseks.
Selle peale pereisa ainult vaatas seda kätt, ütles tere ja läks oma teed.
Pärast oli Isla lugenud, et juudi mehed ei puuduta ühegi teise naise kätt peale enda seadusliku abikaasa käe.
Isla käe pakkumist loetakse suisa ebaviisakuseks. Isla tundis end muidugi äärmiselt ebamugavalt kui seal peol tema käe ulatamisele ei reageeritud.

Nüüd me oleme siis selle kogemuse ja teadmise võrra rikkamad.
Ilm läheb meil juba kenamaks, kätte on jõudnud kevad.
Ma lähen söön nüüd ühe pitsa ära ja kui ilm endiselt kena, siis lähen randa, mul on vaja üks raamat esmaspäevaks läbi lugeda.
Loen superhuviatavt raamatut, väga soovitan.
Nimeks The Memory Keeper`s Daughter, kirjutanud Kim Edwards. 

Kui enne tundusid bussisõidud pikad ja tüütud, siis nüüd seda raamatut lugedes, tunduvad nad liiga lühikesed ja olen mitu korda oma peatusest mööda sõitnud :)

Parramatta, Sydney üks linnaosa

Tere hommikust :)

On laupäev, harjumatu kirjutamiseks, eks :)?
Jah, tavaliselt kui kirjutan, siis neljapäeviti, täna aga otsustasin enne peole minekut paar rida kirja panna. 

Täna on mul vaid 1 pidu, Soraya saab 3. aastaseks, mängin seal printsessi, teen näomaalinguid, keeran õhupalle ja mängime erinevaid mänge :)
Mihkel läks ka juba varakult tööle.
Need, kes Mihklit ja ta iseloomu veidi teavad, siis ei ole uudiseks see, et ta täna tasuta, oma vabast ajast tööle läks. Ta lihtsalt tahab selle hetkel pooleli oleva töö ilusti ja korralikult ära teha. Sel ajal kui kõik teised puhkavad või teevad midagi muud oma vaba nädalavahetusega, siis tema teeb firma jaoks heategevustööd. No miks ka mitte, eks igaüks ju teab ise, mis ta oma vaba ajaga peale hakkab, eks :)?

Ta tahab õppida ja areneda ning võtab seda investeeringuna enese heaks.
Me oleme üldse selline huvitav paar. Kui mulle vanemad unustavad raha maksta, siis ise ma seda küsima ei hakka. Kui tuleb meelde, siis tuleb, kui ei, siis minu uhkus ka seda ei luba küsima minna ja võtan seda jälle kui kingitust lastele. Mihkel päästab ettevõte p***** erinevatest ebameeldivatest olukordadest välja, teeb tasuta ületunde ja päevi. Rikkaks materiaalses mõttes meil vist pole määratud saada, aga no kes rääkis, et rikkus üldse rahas seisneb, eks :)?

Me oleme siin olnud juba 10 kuud, aeg lendab kiiresti, elu muudkui saadab teele igasuguseid vingerpusse ja kui siis meist jälle veidi hale hakkab, siis teeb laubale pisikese musi lepituse märgiks ja innustab aga edasi tegutsema. 

Eelmine nädal sõitsime Parramattasse, pidin seal ühes kaubamajas lastele näomaalinguid tegema.
Parkisime auto korrusele nr 4, mille seinad olid punased. Jõudsime kohale varem, et poe juhatajaga veidi juttu rääkida ja oma töökoht üle vaadata. Läksime siis auto juurde, et ma saaksin seal oma kleidi selga panna, toolid, lauad ja näomaalingud võtta.
Ja mis me oma autokohalt leidsime?
TÜHJUSE!!!
Kujutad ette, meie autot lihtsalt polnud!
Seinad olid endiselt punased, korrus oli endiselt nr 4, aga autot pole!
Paanikat veel ei olnud, sest see pole ju võimalik, eks?

Ega keegi Austraalias ju meie autot ikka varastada ei tahaks?
Minu uus kleit, uued tellitud värvid, Mihkli arvuti ja auto, mille nimel päris mitu higimullikest kehalt on ära pühitud.
Ikka tundus uskumatu, vaatasime igaks juhuks allkorrusele, see oli selgelt nr 3 ja sinine, üleval oli aga nr 5.

Huvitav, mis see politsei number siin Austraalias on?
Pole selle peale kunagi mõelnud, et seda vaja peaks minema.
Jooksin siis sinna poodi  ja teatasin, et meie auto on varastatud, et ma ei saa tööle tulla. Helistasin agentuuri ja selgitasin, et auto varastatud ja ma ei tea mida teha.
Jooksime sinna kohalikku security putkasse, et nad annaksid nõu, kuidas edasi toimida...
Aeg muudkui läks. Ei, mitte ei läinud, vaid suisa lendas kui reaktiivlennuk...
Saadeti meile siis mingi security inimene kes meiega tahtis parklasse jalutada.
No on ikka tohmanid, selle asemel et tegutseda, nad tahavad meiega parklas jalutada, et täpse koha ette näitaksime... no, ok, mis muud nagunii teha.
Ja siis kui parklas olime ja selle koha ette näitasime, siis ütles see tädi rahulikul ilmel, et teate, aga meil on siin kaks korrust, mille number on 4!

See asetses no ma ei saa siiani aru kuidas, aga kui ta meid sinna juhtas, siis oli see tõesti nr 4 ja punane ja meie auto seisis seal, kus ta seisma pidi...
Ja siis ütlesid minu pingul närvid üles ja puhkesin keset parklat nutma. Mihkel siis tuli lohutama ja meelde tuletama, et lapsed ootavad ja printsess võiks kohale ilmuda naeratades mitte nutetud näoga.
Jah, töö ootas. Mis tähendas, et kõik emotsioonid tuli alla suruda, kleit selga ajada, varustus võtta, kiirelt poe juhatajale selgitada, et  auto on olemas ja ma nüüd hakkan tööle.
Lapsi oli niiii palju, järjekorral oli näha vaid algust ja lõpp oli kuskil kaugel-kaugel.
Kätel tööd jagus, pea ja mõtted said sel ajal veidi hinge tõmmata.
Kus on loogika, et ühe poe parklal on korrused nummerdatud 1, 2, 3, 4, 4, 5????
Täitsa napakad!

Hea, et see päev läbi sai, hea, et maine vara ikka alles jäi. Ei hakka kordama, et kokkuvõttes pole oluline see nn maine vara, selleta saab hakkama, lihtsalt veidi keerulisemat teed pidi.

Minu uus kleit näeb välja selline:

Minu värvid ja pintslid on juba kasutuses, püüan mõni päev need ka jäädvustada.

Ühesõnaga see Parrammatta `seiklus` sai läbi, nagu iga teinegi päev siin elus ja nagu ma enne mainisin, siis peale igat ninanipsu on elul jälle väike präänik tagataskust võtta.
Mingi aeg tagasi teatati õhupalli võistluse (millest ma varem kirjutanud olen) võitjad, neid oli ligi 100 inimese hulgas kokku kolm ja üks nendest eestlane Anne Ilves!
See tõi jälle naeratuse näole.
Siis et tuju veel veidi kauem üleval hoida, sain postkasti ühe kirja:

Dear Anne,

We just want to Thank you so much for yesterday.

You arrived early, immediately started making balloons for the children, then
You set up your table and painted faces for two hours!

Your attitude is so beautiful and kind and patient and your creative ability with the paintbrush is really amazing. No two faces looked the same.

You were so easy to have around and asked nothing of us! I didn't even get to make you a cup of tea!

We will happily recommend you to others and we wish you well with your business and in life - you are a lovely kind soul.

With many thanks,

Felicity Matt Faith Daisy and family and friends xxxxx

Kokkuvõttes on elu ilus, pea püsti ja sirge seljaga aga edasi sammuma. Ma nüüd valmistan oma värvid ette ja hakkan peole sõitma. Seekord ma kaua ei sõida, kõigest 2 tundi :)

Pamperi pidu, teemaks araabia printsess

Sõidan linna, nii et mul on poolteist tundi antud teiega seda veeta :)

Tavaliselt transpordis ma heegeldan, nüüd aga otsustasin väikese pausi teha, olen vist viimasel ajal kätele liiga palju ülesandeid andnud, üleeile äratasid mind keset ööd krambid käelabades, naljakas kohas ikka :)?
Vot käelabades pole mul veel elu sees krampe polnud ja ma ei arvanud, et nad seal üldse tekkida saavad, aga ju siis saavad :)

Täna on laupäev ja mul on täna vaid 1 pidu (mida ei juhtu just tihti, aga see on hea, saab veidi vabamalt võtta, sest homme on neid koguni 3, mida on väga palju). Mihkel teeb ka täna tööd. Saame linnas poole ühe paiku kokku, pakub mulle küüti ja viib mu peole ;)
Täna on pamper, mu üks lemmikutest. Eile õhtul viisime Oliviaga ka ühe pamperi läbi. Nii tore oli, teemaks araabia printsess ja ema oli nii väga korraldusega vaeva näinud, super. Tüdrukud olid kirevates kostüümides ja kõik sujus väga hästi.

Ja siis hakkas ema süüa pakkuma, no oli ikka peolaud, vaata ja imesta ( loe: vesista).
Kuna peole jõudmine võttis palju aega, siis olin ma sel päeval söönud vaid hommikust. Kella seitsmeks mul kõht trummeldas ja laamendas, aga elasin üle kuidagi. Teel koju helistasin Mihklile, kes kartulid kodus keema pani, nii et kui teised majaelanikud juba magama läksid, siis me alustasime alles õhtusöögiga. Hullud ja omamoodi eestlased, nagu meid paljud nimetavad :)

Täna läheme õhtul Ben'i sünnipäevale ja kohaks seesama restoran, kus viimati paar kuud tagasi töötasin. 
Restoranides ja kohvikutes töötamise ajad on nüüdseks läbi, näomaaalingu töid tuleb piisavalt, et aeg nendega ära sisustada. Eile ütlesin ühe töö jälle ära, kuna kahjuks on ainult nädalavahetuses 2 päeva ja ajad kipuvad kattuma. 

Aaa, tahtsin rääkida kuidas siin sünnadel käiakse, supermugav lahendus ikka välja mõeldud... Eestis oleks vist sellise kutse peale kuu peale saadetud.

Meil on ju ikka nii sünnipäevi peetud, et sünnipäevalaps keedab ja vaaritab ja näeb nagu natuke ikka vaeva, et ta külalised end hästi tunneksid. Siin on nõnda kombeks, et kutsutakse kuskile peenesse restorani, teed sünnipäevalapsele peene kingituse ja lõpus maksad rõõmsalt oma iga suutäie ise kinni :)

No mis viga nõnda külalisi kütsuda, pole mingit muret, mingit sebimist, lademetes musti nõusid ja vaid sületäis ilusaid kingitusi- lust ja lillepidu ;)

Sellepärast kõik nii imestasidki, kui mu 30ndal sünnal Mihkel kogu arve ära maksis ja viisakalt kõiki kohaletulijaid tänas ;)
Erinev rahvas, erinevad kombed. Mulle muidugi meeldivad eesti kombed rohkem. Keegi ei pea sellepärast sünnipäevale minemata jätma, kuna tal restorani söögi asemel peas mõtted kuidas pere toidetud ja kõik arved makstuks saaks.
Aga see selleks.