Lapsevanemad, andke palun nõu.. (lahendatud)

Tere kõik see blogi lugejate pere :)

Kõigepealt pean siiralt vabandama, et see pealkiri siin juba nii pikalt pikutanud on. Ma kirjutasin juba ammu ammu valmis blogi teksti ja kui hakkasin seda siia üles laadima, siis pealkiri läks läbi ja kõik muu mitte. Ja siis läks äkki elu nii kibekiireks, et ei jõudnud enam sellega tegelema hakata. Siis  kui seda teksti kirjutasin, siis olin ka päris hädas ja tahtsin targemate nõu kuulda, nüüd on nii palju aega möödas ja sain oma lapsevanemast vennaga pikalt juttu ajada ja eluga edasi minna :)Muudan seda teksti veidi, et mitte sama teema juurde väga pikemalt peatume jääda ja uuesti neid halbu emotsioone läbi elada. 

 Mingi aeg tagasi juhtus minu "laenatud" lastega siis selline lugu. James läks väikese asja pärast nii pöördesse, et ei suutnud oma emotsioone kontrollida ja lõi mind rusikaga kõhtu. Mina muidugi vihastasin ja solvusin ning ähvardasin esimese hooga järgmise nädala meelelahutustest ilma jätta.

Ma tunnen, et mu käed on täiesti seotud ja mul pole ühtegi erilist mõjuvat karistusviisi (peale keeldumise heegeldada  tekile lisarida, mis sellistes raevusituatsioonides ei toimi).
Ma siis ütlesin, et ootan korralikku vabandust, enne õhtusööki ei saa.

Teddie kutsusin mingi aeg söögilaua taha ja küsisin Jamesi käest, kas tal on mulle midagi öelda?
Ei no muidugi, mitte!
Kena, nälgigu siis, niikaua kuni mõistus kohale jõuab.
Ema tuli mingi aja pärast koju, seletasin talle kogu loo ära.
Ema püüdis temalt ka kenade ja pehmete sõnadega vabanduse välja meelitada. Tulemus - ümmargune null. Püüdis veelkorra ja kuna mingit reaktsiooni ei järgnenud, siis andis kohe järele ütles  paari hetke pärast "Kallis James, tule palun sööma, ma tean, et tegelikult hinges sa oma tegu kahetsed, nii et tule, muidu jahtub söök ära"
No mis mul veel öelda või mõelda?
Ja kuhu jäi mingi karistus või teo tagajärg?

Pole siis mingi ime, et need jõnglased nii vabalt rusikatega vehivad. Kui mingit erilist tagajärge ei järgne, siis miks ka mitte ema või seda Annet elavate poksikottidena kasutada?
Minu poolest oleks võinud ta küll veidike tühja kõhu tunnet tunda. Emal hakkas aga pojakesest hale ja kogu lugu oligi unustatud.
Mis muud ma teha saan?

Heaga ei saa, sõnad ei jõua kohale, kere peale ma anda ei saa, suure tõenäosusega võin äkki kuskil trellide taga lõpetada :)
Nii see siis käibki, iga päev tööle minnes vaikselt mõlgutan, et kas lapsed täna on rahulikud või peab jälle suuri lahinguid pidama hakkama.
Nüüd on selleks nädalaks need 3 päeva läbi ja järgmise korrani on tervelt 4 päeva aega, jeeeeeeeeeeiii :)

Pidudest rääkidest, siis eelmisel pühapäeval oli mul pisike juubel. Kokku olen ma 9 kuuga teinud 100 pidu (näomaalinguid marketitel ei arvesta).
Laupäeval on mul 101 pidu, päris kena number ;)
100s pidu oli hästi tore, selle tellijaks oli üks hiinlaste kogukond. Mõte oli tähistada ühe poisi 4 sünnipäeva.
Kui lastele mõeldud programm läbi sai, tuli ema minu juurde palvega, et kas ma võiksin kauemaks jääda, sest lapsevanemad on väga uutest nägudest huvitatud :)
Ja nii algas vanemate pidu, nii tore oli.
Joonistasin ühele vanaemale tema surel palvel näole suure roosa-lilla liblika, tema elu esimese näomaalingu.
Nende emotsioone on nii äge jälgida.
Proua oli nii õnnelik :)

Nendel hetkedel teadvustan endale ikka ja jälle, et praegusel ajaperioodil teen parimat tööd, millest unistada võisin, see lihtsalt annab nii palju. Ma suhtlen ja tutvun nii paljude erinevate inimestega.
Pärast töö lõppu, jooksevad kõigi nende inimeste näod ja emotsioonid silme eest läbi, need siirad puudutused, tänutähe kallistused.
Minu jaoks on näomaalingu tegemine nagu mõnele ripsmete värvivime või hommikukohvi joomine. Nendele inimestele, eriti veel kellele esimest korda, see on nii eriline sündmus :)
Rääkisin emaga üks päev skypes ja kirjeldasin seda pidudel käimist kui reisimist.
Siin on ju nii palju erinevaid rahvaid, oma kultuuri ja kommetega.

Igal pool ootab ees midagi uut.
Ükskord sattusin väga huvitavasse keskkonda. See oli mingi afroameeriklaste pidu, lapsevanemad ja külalised olid kõik umbes nii 100-200 kilosed, suured ristid, kuldketid kaelas, taustaks mängis vali räpp ja nad kõik kuidagi hõljusid, kulgesid. Suured hamburgerid ja hot dogid taldrikutel, kõik nagu filmis :)

Mu elu ongi siis nagu erinevates filmides osalemine.
Lapsed olid nagu lapsed ikka, viisakad ja toredad ;). Vanemate ja külaliste käitumist ja elustiili oli väga huvitav jälgida.
Sealt edasi külastasin aga Indiat.
Oi kui ilusad ja saledad naised seal olid ja milliseid kleite ja aksessuaare nad kandsid!?!
Lihtsalt imeline, vaata ja imesta suu ammuli.
Mehed kogunensid ühe suure laua taha, kus omi tähtsaid jutte arutasid. Ühtegi naist seal läheduses polnud. Naised olid lastega omaette. Muusika oli kõrvadele nii meeldiv, helisev ja nii paljuütlev. Tüdrukutirtsud kogunesid tantsuplatsile ja juba nii pisikesed tantsisid nii ilusti, nii naiselikult, lihtsalt kulgesid.
Söök oli litsalt imemaitsev.
Püüan jälgida erinevate kultuuride kombeid et mitte pange panna. 

Ükskord rääkis Isla, et käis juutide juures pidu korraldamas.
Jõudis kohale ja sirutas siis pereisale käe tervituseks.
Selle peale pereisa ainult vaatas seda kätt, ütles tere ja läks oma teed.
Pärast oli Isla lugenud, et juudi mehed ei puuduta ühegi teise naise kätt peale enda seadusliku abikaasa käe.
Isla käe pakkumist loetakse suisa ebaviisakuseks. Isla tundis end muidugi äärmiselt ebamugavalt kui seal peol tema käe ulatamisele ei reageeritud.

Nüüd me oleme siis selle kogemuse ja teadmise võrra rikkamad.
Ilm läheb meil juba kenamaks, kätte on jõudnud kevad.
Ma lähen söön nüüd ühe pitsa ära ja kui ilm endiselt kena, siis lähen randa, mul on vaja üks raamat esmaspäevaks läbi lugeda.
Loen superhuviatavt raamatut, väga soovitan.
Nimeks The Memory Keeper`s Daughter, kirjutanud Kim Edwards. 

Kui enne tundusid bussisõidud pikad ja tüütud, siis nüüd seda raamatut lugedes, tunduvad nad liiga lühikesed ja olen mitu korda oma peatusest mööda sõitnud :)