Tere hommikust :)
On laupäev, harjumatu kirjutamiseks, eks :)?
Jah, tavaliselt kui kirjutan, siis neljapäeviti, täna aga otsustasin enne peole minekut paar rida kirja panna.
Täna on mul vaid 1 pidu, Soraya saab 3. aastaseks, mängin seal printsessi, teen näomaalinguid, keeran õhupalle ja mängime erinevaid mänge :)
Mihkel läks ka juba varakult tööle.
Need, kes Mihklit ja ta iseloomu veidi teavad, siis ei ole uudiseks see, et ta täna tasuta, oma vabast ajast tööle läks. Ta lihtsalt tahab selle hetkel pooleli oleva töö ilusti ja korralikult ära teha. Sel ajal kui kõik teised puhkavad või teevad midagi muud oma vaba nädalavahetusega, siis tema teeb firma jaoks heategevustööd. No miks ka mitte, eks igaüks ju teab ise, mis ta oma vaba ajaga peale hakkab, eks :)?
Ta tahab õppida ja areneda ning võtab seda investeeringuna enese heaks.
Me oleme üldse selline huvitav paar. Kui mulle vanemad unustavad raha maksta, siis ise ma seda küsima ei hakka. Kui tuleb meelde, siis tuleb, kui ei, siis minu uhkus ka seda ei luba küsima minna ja võtan seda jälle kui kingitust lastele. Mihkel päästab ettevõte p***** erinevatest ebameeldivatest olukordadest välja, teeb tasuta ületunde ja päevi. Rikkaks materiaalses mõttes meil vist pole määratud saada, aga no kes rääkis, et rikkus üldse rahas seisneb, eks :)?
Me oleme siin olnud juba 10 kuud, aeg lendab kiiresti, elu muudkui saadab teele igasuguseid vingerpusse ja kui siis meist jälle veidi hale hakkab, siis teeb laubale pisikese musi lepituse märgiks ja innustab aga edasi tegutsema.
Eelmine nädal sõitsime Parramattasse, pidin seal ühes kaubamajas lastele näomaalinguid tegema.
Parkisime auto korrusele nr 4, mille seinad olid punased. Jõudsime kohale varem, et poe juhatajaga veidi juttu rääkida ja oma töökoht üle vaadata. Läksime siis auto juurde, et ma saaksin seal oma kleidi selga panna, toolid, lauad ja näomaalingud võtta.
Ja mis me oma autokohalt leidsime?
TÜHJUSE!!!
Kujutad ette, meie autot lihtsalt polnud!
Seinad olid endiselt punased, korrus oli endiselt nr 4, aga autot pole!
Paanikat veel ei olnud, sest see pole ju võimalik, eks?
Ega keegi Austraalias ju meie autot ikka varastada ei tahaks?
Minu uus kleit, uued tellitud värvid, Mihkli arvuti ja auto, mille nimel päris mitu higimullikest kehalt on ära pühitud.
Ikka tundus uskumatu, vaatasime igaks juhuks allkorrusele, see oli selgelt nr 3 ja sinine, üleval oli aga nr 5.
Huvitav, mis see politsei number siin Austraalias on?
Pole selle peale kunagi mõelnud, et seda vaja peaks minema.
Jooksin siis sinna poodi ja teatasin, et meie auto on varastatud, et ma ei saa tööle tulla. Helistasin agentuuri ja selgitasin, et auto varastatud ja ma ei tea mida teha.
Jooksime sinna kohalikku security putkasse, et nad annaksid nõu, kuidas edasi toimida...
Aeg muudkui läks. Ei, mitte ei läinud, vaid suisa lendas kui reaktiivlennuk...
Saadeti meile siis mingi security inimene kes meiega tahtis parklasse jalutada.
No on ikka tohmanid, selle asemel et tegutseda, nad tahavad meiega parklas jalutada, et täpse koha ette näitaksime... no, ok, mis muud nagunii teha.
Ja siis kui parklas olime ja selle koha ette näitasime, siis ütles see tädi rahulikul ilmel, et teate, aga meil on siin kaks korrust, mille number on 4!
See asetses no ma ei saa siiani aru kuidas, aga kui ta meid sinna juhtas, siis oli see tõesti nr 4 ja punane ja meie auto seisis seal, kus ta seisma pidi...
Ja siis ütlesid minu pingul närvid üles ja puhkesin keset parklat nutma. Mihkel siis tuli lohutama ja meelde tuletama, et lapsed ootavad ja printsess võiks kohale ilmuda naeratades mitte nutetud näoga.
Jah, töö ootas. Mis tähendas, et kõik emotsioonid tuli alla suruda, kleit selga ajada, varustus võtta, kiirelt poe juhatajale selgitada, et auto on olemas ja ma nüüd hakkan tööle.
Lapsi oli niiii palju, järjekorral oli näha vaid algust ja lõpp oli kuskil kaugel-kaugel.
Kätel tööd jagus, pea ja mõtted said sel ajal veidi hinge tõmmata.
Kus on loogika, et ühe poe parklal on korrused nummerdatud 1, 2, 3, 4, 4, 5????
Täitsa napakad!
Hea, et see päev läbi sai, hea, et maine vara ikka alles jäi. Ei hakka kordama, et kokkuvõttes pole oluline see nn maine vara, selleta saab hakkama, lihtsalt veidi keerulisemat teed pidi.
Minu uus kleit näeb välja selline:
Minu värvid ja pintslid on juba kasutuses, püüan mõni päev need ka jäädvustada.
Ühesõnaga see Parrammatta `seiklus` sai läbi, nagu iga teinegi päev siin elus ja nagu ma enne mainisin, siis peale igat ninanipsu on elul jälle väike präänik tagataskust võtta.
Mingi aeg tagasi teatati õhupalli võistluse (millest ma varem kirjutanud olen) võitjad, neid oli ligi 100 inimese hulgas kokku kolm ja üks nendest eestlane Anne Ilves!
See tõi jälle naeratuse näole.
Siis et tuju veel veidi kauem üleval hoida, sain postkasti ühe kirja:
Dear Anne,
We just want to Thank you so much for yesterday.
You arrived early, immediately started making balloons for the children, then
You set up your table and painted faces for two hours!
Your attitude is so beautiful and kind and patient and your creative ability with the paintbrush is really amazing. No two faces looked the same.
You were so easy to have around and asked nothing of us! I didn't even get to make you a cup of tea!
We will happily recommend you to others and we wish you well with your business and in life - you are a lovely kind soul.
With many thanks,
Felicity Matt Faith Daisy and family and friends xxxxx
Kokkuvõttes on elu ilus, pea püsti ja sirge seljaga aga edasi sammuma. Ma nüüd valmistan oma värvid ette ja hakkan peole sõitma. Seekord ma kaua ei sõida, kõigest 2 tundi :)
No comments:
Post a Comment