Salsa ja bachata

Minul selleks nädalaks lapsehoid tehtud, paljude närvirakkudega on hüvasti jäetud ja nüüd siis neid taastama :)
Otsustasin oma julguse kokku võtta ja täna linna salsa klubisse bachata peole minna ;)
Reklaamiti ägedaid DJsid, aga enne ju ei tea kui ise järele ei proovi.
Olen pikalt eestlaste seas salsasõpru otsinud ja seda tulutult. Täna võtan oma julguse kokku ja proovin ära. Alati on ju võimalik jalga lasta, lihtsalt palju kergem oleks minna kellegagi koos, aga kui kedagi pole võtta, ega siis elu elamata jää :)
Mihkel on juba teist nädalat ära teises linnas. Seal mingid tähtsad ja pingelised ajad ja tähtajad ja ilma tööka eestlaseta ju kuidagi hakkama ei saa ;)
Eelmine nädal töötas 7 päeva, see nädal võib samamoodi minna.
Päästab seda firmat ikka väga välja ja mis vastutasuks? Alustaks äkki viisast?
Tänase seisuga (kolmapäev, 23. oktoober) on viisa aegumiseni jäänud 12 päeva ja siis peame maalt kaduma kui tina tuhka kui enne selleks keegi midagi ette ei võeta.
Venitavad ikka viimseni... nii ebaaus ja inetu käitumine..
Aga on nagu on!
Olen praegu ikka päris põnevil, oh Inksu ja Katrin, mu lemmik salsasõbrad, kui oleksite vaid siin, küll oleks äge ;)!!!

Kuna jõuan linna täna veidi varem, lähen Islale külla. Ta elab Glebis, mul pidu Broadwayl.
See on sealt u 25 min jala käimise kaugusel. Isla sai endale väga ägeda töö produtsendina, mis röövib temalt enamuse ajast ja laste pidudega ja näomaalingutega ta enam nii palju ei tegele. Mingi osa delegeerib mulle ja võttis ka uue tüdruku tööle. Ajab kahte asja korraga. Ta ikka supertubli ja edukas ja väga edasipürgiv sihikindel neiu.
Aastaid tagasi avastati tal vähk, tegi läbi palju keemiateraapiaid ja muid protseduure ning usu ja sihikindlusega sai sellest jagu!
Kas ma rääkisin, et käisin Eesti Majas? Vist ei kirjutanud, mõtetes aga olen seda juba jaganud :)

Ükspäev kirjutas eesti tüdruk Kylli eestlased Sydneys lehele, et ta on äsja saabunud ja kui kellelgi aega, võiks talle linnaekskursiooni teha.
Mul oli eelmine neljapäev vaba ja siis pakkusingi end vabatahtlikuna välja. Kohtusime Hyde pargis ja käisime ning avastasime pikalt ja laialt. Ta töötab lapsehoidjana Münchenis, hoiab kahte tüdrukut. Kuna pere aga otsustas puhkusele Austraaliasse tulla kolmeks nädalaks, siis võeti ta ka kaasa :)
Arutlusteemasid oli meil palju nagu ka ühiseid tuttavaidki Eestis.

Pärast saime linnas kokku ka Katriniga ja siis läksime kõik koos Eesti Majja. Jõudsime kohale veidi varem, seega abistasime korraldajaid köögis. Ma tegin heeringa võileibu, Katrin lõikus kartulit ja Kylli kattis laudu.
Siis hakkasid ka teised kaasmaalased jõudma. Sõime siis ühepajatoitu ja jõime Kiss pirni siidrit.
Sattusin rääkima juttu ühe härraga. Välimise rägi nii 60-65 maksimum.
Igati krapsakas, viisakalt ülikonnas, nosis vaikselt musta leiba ja ootas oma ühepajatoitu. Oli vägagi põnev vestluskaaslane. Jutu keskel ikka rõhutas, et "ma ju nii vana!"
Ma siis ütlesin, et kui vana ta ikka olla saab, ise nii rõõmus ja kobe ja positiivne!
Tuli välja, et vanust härral juba 82. Käsi südamele pannes näen ma esimest korda passi järgi sellises eas inimest kes näeb välja lihtsalt nii super ja naeratav. Ning oma rõõmsameelsuse ja aktiivsusega teeks silmad ette nii mõnelegi passi andmete järgi noorele elujõulisele eluga rahulolematule ja pidevalt virisevale vingatsile.
Tubli mees, müts maha tema ees!
Küsisin, et kas ta on nõus avaldama ka oma nooruse ja hea tervise saladust?

Ütles, et on elu jooksul püüdnud alati probleeme võtta nii lihtsalt kui võimalik ja depressiooni ja stressi vältida nii hästi kui suutis.
Pole midagi öelda, hea eeskuju!
Hakkan varsti Broadwayle jõudma.
Kalli kalli, rohkem naeratamist ja vähem stressi, nii elame kõik rõõmsamalt ja kauem, üksteise rõõmuks! :)