VÕIM!

Võim on üks huvitav sõna ja veel huvitavam on jälgida, mida see inimestega teeb.
Suures koguses võimu tekitab tihti kurja ja ebamugavaid olukordi nendele, kellel seda antud vallas napib.

Ma pole väga tihti tõeliselt kuri, praegu olen aga südamest pahane ja kuri!!!
Nimelt käib jutt meie viisast ja inimesest, kelle võimuses see on meile anda. Ja ma oleksin täpsem, see pole mingi kingitus ega heategu, vaid ammu lubatud ja mitmekordselt juba välja teenitud tasu.

Kui Mihkel sinna firmasse tööle läks, siis öeldi talle, et hea töö korral nad seda meile võimaldavad (kusjuures mitte niisama, peame selle eest veel ka 3500$ maksma..).
Ei läinud väga palju aega mööda kui Mihkel end tõestas, tegi kvaliteetset ja head tööd ning juba paari kuu möödudes õnnitleti meid, et sponsorviisa on meile garanteeritud. Lihtsalt vormistamise asi.

Ei ole seda enne väga välja hõiganud, sest enne kui paberil tõestust pole, ei saa kunagi milleski kindel olla.
Praeguseks on Mihkel juba nimetatud firma parimaks installeriks ja kui kuskil mingi jama, siis ülemused saadavad tulekahju kstutama Mihkli ja klienti rahustanud sõnadega, et probleemi tuleb lahendama meie firma parim installer!

Ilusad sõnad küll, aga paluks nüüd tõestust ka?

Viisaga on muudkui venitatud ja öeldud, et ah, aega on. Oleme seda ikka kogu aeg meelde tuletanud ja oodanud mingit reaktsiooni (väga pinda pole käinud, me ikka viisakad inimesed :-).

Mihkel on viimased nädalad kodust eemal elanud, linnas nimega Woolongong ja töötanud 7 päeva nädalas, sest firma maine vajas jälle päästmist, muidu oleks trahvid peale tulnud.

Asi hakkas kahtlaseks minema kui meie viisa aegumiseni oli jäänud 19 päeva, siis hakkasin rohkem peale käima ja mis siis tegelikult selgus....

Firma boss (Carmeni ema), on Carmeniga lõplikult tülli läinud.
Seda on ennegi juhtunud, aga siis on mingi aja pärast ikka ühine suhtluskeel leitud ja omavahel läbi saadud.
Seekord astus tüdruk emale  vastu ja läks töölt ära. Põhjus lihtne, ema liigne võimukus. Ehk siis rumal võimukus, kus kasutusele on võetud kõik väga inetud abinõud.
Ema tahab, et Carmen teeks seda, mida ema ütleb (sest emad teavad ju alati paremini, kuidas lapsel elada, kuidas käituda, mida teha... jne, eks???)

Nõuandel ja käsklusel on siinkohal suur vahe!
Kuna Carmen ema väljapressimistele ei allunud, siis ema valmistas ette palju valusama rünnaku, hakates kõikidel Carmeni tiimi töötajatel elu põrguks pöörama. Mihkli palkas tööle küll ema, aga me oleme ikkagi ju Carmeni sõbrad ehk siis = tema vaenlased.

Ema otsustas ka meie kaudu Carmeni sõnakuulmatust karistada. Ehk siis meile mitte viisat andes, seega meid koju saates ja see = Carmeni õnnetuks muutmist.

Ja siinkohal loeb ainult isiklikul tasemel kättemaks, vahendeid valimata ja täiesti mõtlemata, et kaotab seeläbi töötaja, kes tal nädalavahetuseti firma mainet päästab, töötab ka siis üksi edasi kui kõik teised töötajad on vabal ajal tööle tuleku kutse kuu peale saatnud.

Ja täna siis jäänud täpselt nädal aega meie maalt välja saatmiseni!
Tore!

Ok, meie oleme talle kokkuvõttes võõrad, aga kuidas ta oma tütrega lahinguid peab?
Nimetades teda teiste kuuldes vaimsete probleemidega inimeseks ( selle pärast, et ema käsku peab juba vastuvaidlemata täitma, eks? Teisitimõtlejatel muudetakse elu kibedaks ja valusaks, olgu siis tegu võõraga või oma tütrega.

Carmen rääkis, et ema kipuks ka tema maja kallale, püüaks ta selt välja tõsta, et elu tal võimalikult ebamugavaks muuta. käisid jutud juba kohtust...

Jubeeeeeee, minu jaoks see nii mõistusevastane!
Kuidas nii saab?
Mida kõike see suur raha ja võim ka ei põhjusta...

Inimesed on kui nupukesed malelaual..
Mul hakkab sellest mõttest paha!

Ühesõnaga eks paistab, mis nädalaga juhtub. Täna Mihkel helistas ülemusele ja ütles, et kui õhtuks asjad liikuma ei hakka, siis me sõidame koju.
Võimukas boss lootis, et venitades viimse minutini hakkab Mihkel teda paluma nagu teised seda teinud on.
Otsigu lolli teisest kohast ;)

Ta ei tunne Mihklit!  Tal on piisavalt eneseuhkust, et provokatsioonidele mitte alluda ja vajadusel sirge seljaga viisakalt head aega soovida. Ja õigesti teeb. me pole talle mingid järjekordsed mängukannid, kellega talle mängida meeldiks ja meie kannatust proovile pannes vaadata kui palju ta sellega Carmenile haiget teha saab.

Pärast Mihkli kõnet suurele pealikule hakkasid asjad juskui nagu liikuma. Laekusid mingid telefoninõned, et nüüd on kiire, nüüd on järsku kohe vaja passikoopiaid ja muid pabereid. Kohe ja kähku, muidu immigratsiooniaemetile ei jõua kõiki dokumente edastada. Võibolla enam ei jõuagi.

Ma siis jooksin passidega Officeworksi. Palusin mõlemate passide skänni saata antud meilile.
Vastuseks öeldi, et nendel selline võimalus puudub. Saavad vaid mälupulgale panna. Mälupulka mul loomulikult kaasas polnud. No nad olid niivõrd vastutulelikud, et siis olid valmis oma mälupulka ja ka arvutit laenama.

Arvutil oli nett nii kiire, et kui ma oleksin kahte kivi omavahel kokku hõõruma hakanud, siis oleks tulesädeme kiiremini kätte saanud kui seal arvutis mul hotmail avanenud.
Ja lõpus ei avanenudki. Üks töötaja siis tegi selle protsessi läbi oma isikliku arvuti, oma meili kaudu.
KIVIAEG!!!!!

Ja siis juba laulavad ja kilisevad kolisevad jubeda häälega need jõuluvanad poelettide ääres... praegu ajab vist kõik närvi :)

Aga me ei lähe närvi, mida rohkem see pealik pingutab, seda rahulikumad me omeme, seda rahuldust talle juba ei paku ja kui ta  "võidabki", siis lahkume me lahingust väärikatena ja kaotajaks jääb kokkuvõttes tema, igas mõttes.