Austraalias on päris mitu 'kommet' mis on võrreldes Eestiga teisiti.
Nt sünnipäevale minnes peab kingitusega ALATI kaasas olema kaart. Mitte ainult sellepärast, et oma head soovid sinna kirja panna vaid eelkõige selleks, et sünnipäevalaps sulle hiljem vastu (tänu)kaardi saaks saata.
Näiteks ei tohi lapsed sünnipäeval kunagi kingitusi lahti teha, et vältida olukorda kus kingitused ja kaardid võiksid omavahel segami minna ja siis sa ei teagi täpselt, midant Claire sulle sünnaks kinkis.
Kingitused kuhjatakse kõik ühte nurka ja kui kõik läinud, siis perekonnaringis hakatakse kingitusi lahti pakkima ja üles kirjutama, kes mida kinkis. Siis hakkab peale administratiivne töö, mille käigus kirjutatakse üldiselt käsitsi "Dear Claire, thank you for your amazing present, I like the mirror a lot" ..... ja siis veel midagi.... yours, Marie
Mille peale Claire hiljem omakorda saadab veel ühe kaardi kuhu kirjutab "Dear Marie, thank you for having me at your birthday party, I had a lot of fun there"
Siin on kaardid puhas formaalsus, emotsionaalset väärtust neil peaagu et pole (või vähemalt on mul selline mulje jäänud). Tihti saabuvad mu laenatud pere koduaadressile kaardid tänuga igasuguste asjade või tegude eest ja niipea kui need on ümbrikust välja võetud, lendavad otsejoones prügikasti ja pole üldse oluline kui ilus see kaart on ning kui palju on tekstiga vaeva nähtud.
Ükskord oli naljakas ühte kaarti lugeda. Tulin mina esmaspäeval tööle ja nägin ühte kaarti, millel seisnes tekst " Thank you Amanda for visiting us and for the tasty cupcakes you brought...
Hehe, naljakas oli see, et eelmisel kolmapäeval tegin ma perele suure hulga cupcake ja ema oli need kõik kokku pakkinud ja omakorda külakostiks viinud.
Vähemalt hinnati mu kokakunsti ;)
Kuna poisid eriti midagi peale pasta, riisi, kana, krevettide ja hakkliha ei söö ( no mõni toiduaine veel, mida on nõus sööma), siis väga tihti kui olen püüdnud midagi uut katsetada ja perele head meelt teha, siis poiste suust kõlab ikka ja jälle lause... this food was discusting... I hated it....
Nujah, keegi tark andis ükskord nõu, et ma ei võtaks liialt südamesse neid väljaütlemisi...
Hea blogilugeja, eriti veel perenaine, siis võid ette kujutada mis tunne see on kui pärast suurt pingutust ja lootes, et su kokakunsti kuidagigi hinnatakse ( kasvõi moka otsast tasakesi pomisetud tänuga), sulle piltlikult näkku sülitatakse ;)
Aga hea nõuanne siiski, ära võta südamesse, ole rõõmus ja elad kauem :)
Laupäeval olid nad aga supervahvad!
Justnimelt laupäeval (see polnud minu trükiviga). Vanemad pidid kuskile ööseks minema ja leppisime kokku, et saan pisut lisa teenida ja neid enda residentsis võõrustada.
Kraamisime ja peitsime Mihkliga ikka korralikult enne asju, sest kujutasime juba ette kuidas meie väike elamine pahupidi keeratakse ja see hiljem suurt lahinguvälja meenutab.. :)
Aga kõik läks väga hästi ja kõik jäid ellu. Ma käisin poistega rannas lainetes möllamas, siis aitasid nad Mihklit tema ehitus/korrastustöödes.
Sõime õhtust ja siis korraldasin neile järjekordsed Olympia mängud, kus sai punkte teenida ( ka hea käitumise eest). Motivaatoriks oli välja pandud 2 auhinda (ma kaval rebane ka ikka, aga vähemalt säästsin ma meie kodu laastamise ja põlengu eest ;);)
Nendel oli ikka suur pidu (ja meil nendega) koos suure hulga jäätise ja shokolaadi ja küpsistega, täielik holiday ;)
Nendel nimetatakse sellist üritust sleepoveriks.
Teddie oma uues voodis :)
Mihkel seadistab atribuutikat filmiõhtuks. Esimene oli multikas Finding Nemo ja teiseks film Galfieldist ;)
No comments:
Post a Comment